Kui rootslased loevad Marie Underi tõlkeluuletusi, siis nende keeles tähendab luuletaja nimi: Marie Ime. Nimelt oli Marie Underi vana-vanaisa Nigulas Suuremõisa karjaravitseja. Tema kohta öeldi: „Ants teinud undrit“. Under tähendab rootsi keeles imet; niisiis saanudki pere ja järeltulijad nimeks Under.
Ja ime see ju oligi, et meie väikese 1-miljonilise rahva hulka sündis säärane geniaalne, ülitundlik ja kõrge intelligentsiga indiviid, kelle loomeperiood kestis kolmveerand sajandit. Ajal, mil meie rahva luulekeel oli veel lapsekingades, tegi Marie esimesi luulekatsetusi.
Marie Under sündis 27. märtsil 1883. Enne tema sündi lahkus perekond Hiiumaalt ja asus elama Tallinna. Marie oskas soravalt lugeda juba 4-aastasena. Olles saanud põhihariduse Cornelia Niclaseni saksa tütarlaste erakoolis, mis valmistas õpilasi ette gümnaasiumi ja elu jaoks ja kus õpetus toimus saksa keeles, oli arusaadav, et tema esimesed luuletused olid saksakeelsed ja need kippusid jäljendama Goethet, Schillerit ja Heinet.
Kuna kodus ilukirjanduslik lektüür täielikult puudus, tundis Marie vajadust tutvuda välisilma uudiste ja kultuuriga. Oma kirjas kunstnik Ants Laikmaale pihtis ta: „Salaja lugesin, mis kätte sain ja 13-aastasena õnnestus kelleltki teiselt plikalt laenata mõned köited Schilleri ja Goethe lavateoseid; viimased kirjutasin siis ka maha tervenisti. Samal aastal sündis ka mu esimene luuletus – muidugi armulaul.“
Marie elu seda ajajärku võiks võrrelda shvammiga: järsku kultuuritiiki kukkununa imes ta endasse kunsti ja kirjanduse nüansse. Ütleb ta ju luuletuses „Ekstaas”:
Ah, mina olen juba seda sugu,/et iga meel mul iga ilu joob./ Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka/ kui surmamõistetu, kel vähe aega. Eduard Vilde vahendusel sai Under töökoha ajalehe Teataja kontoris. 18-aastasena tutvus Marie raamatupidaja Carl Hackeriga, kellesse ülepeakaela armus – nagu ta ise ütles: „Ilus mees mustade põlevate silmadega … armastasin teda kõige oma romantilise hinge külluse ja ülevoolavusega.” Hacker sai Moskvasse töökoha ja noorpaar kolis sinna elama. Kuna Marie ja Carl olid aga väga erinevate iseloomude ja tõekspidamistega, tekkisid lahkhelid, mis viisid hiljem abielulahutuseni. Moskvas sündisid neile tütred Dagmar ja Hedda.
Tutvumine 1904. a. kunstnik Ants Laikmaaga, kes Underit maalis; teda eesti keeles luuletama õhutas ja salaja ta luuletused ajakirjadele avaldamiseks saatis, oli Underi elus tähtsaks sündmuseks. Nende sõprus kestis kuni Laikmaa surmani.
Marie Underi esikkogu „Sonetid“ ilmus 1917. a. „Siuru“ kirjastamisel, ja see saavutas suure menu. „Sonetid“ plahvatasid vulkaanina eesti seni tagasihoidlikule armastusluule parnassile.
Keegi polnud enne eesti luules kirjutanud nii sensuaalseid intiimtunnete ridu:
Kuis sülelusis teadlikuks sai keha/ … see saatus on, mis viinud ühte meid/ ..ma sinu naine olen, sinu neid./ Me kehakarikad saand üle vahutund;/ nüüd rammetuses rinnal puhkab rind./.. Noored lugejad olid muidugi vaimustuses, kuid Tuglas kirjutas Mariele, et osa Tartu daamidest ja seltskonnast olnud sonettidest väga shokeeritud.
1917 a. moodustasid noored autorid A. Gailit, H. Visnapuu, Fr. Tuglas, A. Adson ja Marie Under muinaslinnu „Siuru“ nime kandva rühma. Underist sai muidugi „Siuru printsess“.
Peale lahutust Hackerist abiellus Marie Under Artur Adsoniga. Abielu oli harmooniline ja kestis kuni Adsoni surmani 1977.
Underi loomingus võib eristada nelja eriilmelist loomeperiooodi.
Esimesse kuuluvad: esikkogu „Sonetid“ (1917), „Eelõitseng“ (1918) ning “Sinine puri” (1920) ¬¬– ehtne ja sensuaalne armastuslüürika, impressionistlik elutunnetus.
Teine hõlmab kogud „Verivalla“ (1921), „Pärisosa“ (1923), „Hääl varjust“ (1927) ja „Rõõm ühest ilusast päevast“ (1928), milles esineb ekspressionistlik käsitlusviis ja kus võib täheldada elulähedasi tendentse. Luuletaja on siin väljunud enesekesksest õnnemaailmast ja tunnetab I maailmasõja järgseid meeleolusid, kuid kogus „Verivalla” esineb ka hõiskav luuletus: „Mu süda laulab: Laula! Ja ma laulan.“
Underi kaks järgmist kogu olid „Õnnevarjutus“ (1929) ja „Lageda taeva all“ (1930). Esimene neist sisaldab ballaade ja legende, teise kogu teemaks on intiimne, filosoofilisest maailmatunnetusest kantud looduslüürika.
Neljas loomeperiood hõlmab kolme luulekogu: „Kivi südamelt“ (1935), „Hääl varjust“, „Mureliku suuga“ (1942), milles poetessi isamaaaluule saavutab sügavuse ning kus üldinimlik ja isiklik teineteisesse sulavad. Kogus „Sädemed tuhas“ (1954) avaldub taas Underi üld- ja üliinimliku loovisiksuse avarus. Tema otsingud on suunatud eetilise tõe, eluväärtuse ja elu mõtte leidmisele.
Marie Under elas sügavalt kaasa meie rahva süngele saatusele. Luuletus „Jõulutervitus 1941“ on pühendatud tervele rahvale, ent selle viimased värsid eriti Siberisse küüditatud vangidele.
Äkki tunnen, et ka täna nende/ pilgud tähtedesse tõstet, kust/ kuulan vangipõlves õdede ja vende/ valus-igatsevat tervitust// …
Kahaneb me vahelt lumeväli:../Nüüd kui oleksime üksijäli/ sammumas üksteise poole teel.// Viivuks tummub ehk see: Millal? Millal?/ mis teis üha tuikab sunnitööl/ ning me kohtume sel taevasillal/ palest palgesse sel jõuluööl/ Nagu Betti Alver jäi kangekaelseks, sirgeseljaliseks ja kompromissituks luuletajaks kodumaal, käitus samuti ka Marie Under nii Eestis esimese Vene okupatsiooni ajal kui ka hiljem paguluses. Oma sõnul eitas ta lõpuni nõukogude terrorit… „ei andnud ma end kokku Moskvast kohale sõitnud Literaturnaja Gazeta reporteritega, ei andnud intervjuud TASS-i esindajale ja põgenesin viimase eest oma tuppa, jooksin peitu nagu surmahirmus, kinnise, punalipukesega ehitud auto eest, mis sõitis meie kodu ette ….“ (kirjast A. Rannitile, 24. 6.1968.)
Luuletus „Mälestus ja tõotus“ lõpeb sõnadega:
Meilt palju võetud – siiski meile jäi/ me uhkus, au ning viha: seiskem püstipäi! Tehes oma eluga lõpparvet ütleb Marie Under luuletuses „Langes üks täht“:
Ja nüüd langes üks täht ja mu süda lõi tuld:/ mida jätab veel mulle … mida võtab mult muld?
Kas tühjusse haaran? Oh ei, aga ei:/ Veel tähtsat jäi – veel surra jäi. Ja need viimased sõnad ei ole öeldud hirmuga teadmatuse ees, vaid uudishimuga uuele seiklusele vastu minnes.
