See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/ants-paju-filosoof-kes-tegutseb/article13731
Ants Paju – filosoof, kes tegutseb
14 Jul 2006 Ille Grün-Ots
Nädala portree

„Ants Paju on heas mõttes hull mees,“ on öelnud üks
 - pics/2006/13738_4.jpg
Eesti tuntud inimene. On vist küll. Suur nagu karu, õrna hingega nagu luuletaja. Luuletab, muide, tegelikult ka.

Pärit perest, kelle ühine elu katkes Eestimaal küüditamise aegadel ja läks edasi kaugel Siberis, et siis kord jälle Eestis jätkuda. Ants Paju on olnud EV Riigikogus, presidendi esindaja vähemusrahvuste ümarlauas; pidanud Jõgeva linnapea ja sealse volikogu esimehe ametit jm.

Veel tänagi on Ants Paju nimi Eesti kergejõustiku kõigi aegade edetabelis kettaheites 7. kohal tulemusega 60 meetrit ja 22 sentimeetrit. Heidetud augustis 1976, kui Paju oli juba 31-aastane. Paju on Jõgeva Lyons'ite asutajapresident, aga juhtinud üle viie aasta presidendina ka Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liitu.

Ants Paju on teinud filme ja kirjutanud raamatu — lubab veel vähemasti kaks kirjutada. Ära käinud Põhjapoolusel. Andnud peatoimetajana välja Eesti populaarset ajakirja „Eesti Loodus“.

Üks väga tuttav tee Ants Paju jaoks viib Eestimaalt Kaukaasiasse ja Siberisse. Üks tema sõber on öelnud, et mees on Venemaa eestlaste jaoks kui hea vaim, kes neid kodumaaga seob. Olgu selleks seoseks siis Eesti kirjaniku A. H. Tammsaare muuseumi loomine Eesti aiakeses Punasel Lagedal Kaukaasias, Ülem-Suetuki kiriku taastamine Siberis vm.

2001. a. andis president Lennart Meri Ants Pajule Valgetähe V klassi ordeni. Poola presidendi visiidi ajal Eestisse kinnitati Paju reväärile Poola Kuldne teeneterist. Paju võib rinda panna ka Suure Looduskaitsemärgi ning K. E. Baeri Loodushoiu medali.

Tänavusel iseseisvuspäeval tunnustas Ants Paju tööd ka president Arnold Rüütel — Paju on nüüd Riigivapi III klassi ordeni omanik.

2004. a. valiti Ants Paju Jõgevamaa Aasta Tegijaks. Selle eest, et ta rajas Põltsamaa külje alla põllule Sõpruse Pargi, kuhu tema eestvõttel on istutatud kümneid ja kümneid puid Eestile oluliste inimeste mälestuseks ning Eestile tänapäeval oluliste inimeste poolt. 1973. a. lagedale põllule parki rajades oli Pajul mõte park lisaks puudele ka skulptuuridega täita. 2004. a. suvel sai mõte teoks: korraldatud graniitskulptuuri festivalil sai valmis neli sotsiaalse taustaga kuju — Eesti olümpiavõitjatele, vabadusvõitlejatele, Estonia parvlaeval hukkunutele ja kõikidele annetajatele, kes ideed teostada aitasid. Pluss veel neli kuju, mis puhtemotsionaalsed.

Täna on Ants Paju, filosoof, kes tegutseb, alles 61-aastane. Ja veedab tubli tüki oma ajast rongis Jõgeva ja Tallinna vahel. Sest asjad vajavad ajamist ja teod tegemist. Tänavu sügisel, 23. novembril, on Jõgevalt pärit Eesti luuletaja Betti Alveri 100. sünniaastapäev. Ja kes muu kui Ants Paju koos teiste kohalike kultuuriinimestega on teinud ja tegemas kõike, et sel päeval poetessi kodulinnas tema muuseumi uksed avatud saaks.

Ja loomulikult Kalevipoeg! Skulptor Tauno Kangro loodav monumentaalskulptuur, mis sinnasamasse Sõpruse Parki püstitatud peab saama.

Miks Ants Paju kõike seda teeb?
* Ants Paju oma rajatud Sõpruse pargis. Foto: I. Grün-Ots - pics/2006/13738_2.jpg
* Ants Paju oma rajatud Sõpruse pargis. Foto: I. Grün-Ots

Paju naerab: „Te ei ole esimene, kes seda küsib.“ Siis enam ei naera: „Aga mida rohkem juurdlev ajakirjandus ära närbub, seda vähem on neid, kes tahavad ja viitsivad juurelda inimhinge sisekihtides toimuva üle. Et sealt hakata otsima jõujooni ja sümboleid, mis ühe või teise asjani viivad.“

Ei ole vaja kaua selle mehega koos olla, kui saad aru: väga paljut, kui mitte kõike Ants Paju tegemistes on mõjutanud aeg, mis on oma jälje jätnud sadadele ja sadadele eestlastele — küüditamine. „Kui jube võis olla minu ema seisund sellel märtsikuu hommikul, kui mind koos tädiga oli ära viidud ja ema nägi vaid lammutatud kodu, kus poega enam polnud,“ ütleb Paju. Aasta oli siis 1949.

Ants Paju isa oli 2-meetrine mees — sealt siis ka Paju enda vägilasekasv. Noore naise ja kauaoodatud poja sai ta juba mitte esimeses nooruses. „Ta unistas seistmest pojast,“ on Pajule räägitud. „Miks ei olnud temal õigust ja võimalust oma unistusi täita?“ küsib poeg Ants veel nüüdki. 10. septembril 1944 sündinud Ants Paju ristiti Põltsamaa kirikus järgmise aasta 6. mail. Kahe päeva pärast, 8. mail 1945 viidi isa ära Siberisse.

Ants Paju jõudis Obi harujõe äärest Gaigarotka külast Eestisse tagasi aastal 1955.

Paju on näinud palju vaeva, et sadade isade-emade, kes sarnaselt tema isale lahkusid elust kusagil Venemaa avarustel, vaimud saaksid Eestimaale: „Ma olen otsinud võimalust luua tingimused, et nende vägisi ära viidud kaimude vaimud saaksid siia, saaksid rahu. Eks ka sellest see väsimatu soov istutada puid ja tassida nende alla peotäite kaupa mulda sealt, kus arvan neid puhkavat. Ma usun, et igal kevadel, kui puud on hiirekõrvul, on kaimude sosistamise aeg. Ma tajun siis hinges rahu — mu isa on ka tagasi.“

Vägilasemõõtu Paju hakkas ketast heitma päris kogemata. Alguses ta jooksis. „Ma isegi võitsin 1959. a. sügisel Põltsamaa keskkooli klassidevahelisel võistlusel 500 meetris esikoha. Sain tookord õpetaja käest just trükist tulnud Oskar Lutsu „Kevade“. See on minu riiulis igasuguste raamatute hulgas raamat number üks siiani.“

Kettaheide tuli peale jooksmist. „Tulemused hakkasid nägu näitama küll alles viimases klassis, kui ma koolinoorte spartakiaadil sain pronksmedali, seda küll vasaraheites. Aga Eesti noorte meistrivõistlustel sain pronksi juba kettaheites. Aasta oli siis 1963. Siis läks veel pikk aeg, olin sõjaväes, ja järgmine hüpe arengus tuli alles 1970. a., kui tundsin, et hakkan meheks saama,“ meenutab Paju.

Oma osa selles, et Pajust spordimees sai, on legendaarsel Kristjan Palusalul. „Siberis, kui mu tädi nägi, et väikese poisi hingeelu hakkab kõigi nende vintsutuste tõttu sassi minema, hakkas ta mulle rääkima Palusalust. Ajakirjanikuna teadis ta temast väga palju. Isegi sel hetkel, kui mu kasuisa Eestist mulle Siberisse järele tuli, mõtlesin esimese hooga: Kristjan on tulnud!“ on Pajul siiani meeles.

Vahel on Pajul siiski tunne, et äkki on liiga palju ette võetud. Viimati juhtus see siis, kui meest raske õnnetus tabas: 2003. a. rebenes südame aordi sisekiht. „Statistika on julm — üle 90% haigetest läheb sellise asjaga esimese viie minuti jooksul... Mina jäin ellu. Ei olnud minu aeg minna, palju asju oli pooleli!“ naerab Paju.
Märkmed: