Eesti Elu
Primadonna assoluta Anna Netrebko üllatas Festspielhausis „Stabat Mater’iga“
Kultuur 20 Aug 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Suuri dekolteesid ja kõrgeid kontsi armastav primadonna assoluta on eemaldunud täielikult senisest tähekultusest. Saksamaa suurima ja nimekaima kontserdimaja Festspielhausi laval tõestas 38-aastane venelanna, et ta on lauljana täielikult emantsipeerunud. Nagu üks kriitikutest kirjutas: „Kui sopranilt oli tulnud aaria „Vidit suum dulcem natum morientem“ (ta nägi oma armastatud poega suremas), siis oli ta kaugel pealiskaudsusest.“

Baden-Badenisse saabus nimekas sopran nimelt Giovanni Battista Pergolesi „Stabat Mater’iga“. Itaalia barokkhelilooja, kelle sünnist möödus tänavu 300 aastat, lõpetas teose, mis räägib Jeesuse surmast ja tema ema Maarja kannatustest Poja risti juures, veidi enne oma varajast äraminekut 1736.a. Kogu maailmas tuntud ja armastatud ooperilaulja sammus liiliatega kaunistatud lavale tagasihoidlikus mustas kleidis ja publik sai kogeda Anna Netrebko seni tundmatut poolt: ilma igasuguste hiilgavate rekvisiitideta oli ta võimeline panema saalis istujad kannatama koos Maarjaga. Tema kaaslase rolli laulis noor, kuid barokklaulus kogenud Marianna Pizzolato. Lauljaid saatis Accademia Nazionale di Santa Cecilia orkester Roomast Antonio Pappano juhatusel. Saal, kuhu mahub 2500 muusikahuvilist, oli kahel etenduse õhtul hingematvatest hindadest hoolimata välja müüdud.

Tänapäeva muusikamaailmas on raske leida teist sellist säravat isiksust nagu on Anna Netrebko. Samuti pole ükski teine laulja teinud 21. sajandil nii kiiret ja kõrget karjääri kui 1971. aastal Krasnodaris sündinud sopran. Venelanna võitis juba noores eas Glinka-võistlused ja alustas oma muusikuteed legendaarses St. Peterburi Maria-teatris, kus teda toetasid nii maailmakuulus dirigent Valery Gergiev kui tema õde, laulupedagoog Larissa Gergieva. Neeva kallastel hakkas tema täht heledalt särama. Tänapäeval Austrias elaval staaril on briljantne laulutehnika, kaasakiskuv temperament ja suurepärane näitlemisoskus.

Baden-Badenisse olid Anna Netrebkot tulnud kuulama mitmed prominendid, samuti nii USA kui Prantsusmaa suursaadikud Saksamaal. Festspielhaus’i intendant Andreas Mölich-Zebhauser viis isiklikult peale kontserti esinejatele sületäied punaseid roose. Kuulajad avaldasid oma tunnustust pika, sooja aplausiga. Hiljem avanes Netrebko-fännidele veel võimalus oma iidolit pildistada ja temalt autogramme saada.

Pergolesi ja tema muusikarevolutsioon

Itaalia helikunstnik Pergolesi (1710-1736) tekitas oma kirglikkust ja draamatikat täis teosega „Stabat Mater“ Euroopas väikese revolutsiooni. Nimelt kiskus ta kirikumuusika välja gregooriuse laulu jäigast jumalakartlikkusest. Jean-Jacques Rousseau on öelnud: „Pergolesi on geenius, ta laseb isegi vaikusel rääkida.“ Kuid itaallast peetakse samuti opera buffa loojaks.

Helilooja nägi ilmavalgust 4. jaanuaril 1710 Ancona lähedal Jesis, ta kasvas üles vaesuses. Õnneks märkas noore Giovanni andekust kohaliku toomkiriku kapellmeister, kes otsis poisile aadlike seast toetajad. Nii sai noormees võimaluse õppida nii kompositsiooni kui viiulimängu. 13-aastaselt saadeti Giovanni Naapolisse vaestele mõeldud konservatooriumisse. Pergolesi oli õigel ajal õiges kohas, Itaalia ooperi pealinnas Naapolis avanesid talle suurepärased võimalused oma talendi esiletoomiseks: juba 1731.a. kirjutas ta esimese dramma sacro „San Guglielmo d’Aquitania“. Aasta hiljem esitas itaallane, seekord Teatro dei Fiorentinis, oma esimese muusikalise komöödia – kogu Naapoli oli vaimustuses. Samal ajal jäi Pergolesi aga ka truuks kirikumuusikale, ta ei unustanud iialgi, tänu kellele oli saavutanud oma suure menu. 1731/32 tellis ooperimetropol peale suurt maavärinat toonikunstnikult teose pühaku Emygdiuse ülistamiseks. Ka maailmakuulus „Stabat mater“ on tellitud Naapoli linnaisade poolt traditsiooniliste „Maarja seitsme valu“ pidustuste jaoks. Oma esimese kindla töökoha maestro di cappella sai toonikunstnik vürst Stigliano juures, hiljem kutsuti teda juhatama kuninglikku kammerorkestrit; kusjuures Pergolesile maksti tunduvalt kõrgemaid honorare kui tema kolleegidele.

Olles kuulsuse tipus, võitles soositud muusik oma tervisega. Hertsog Maddaloni viis andeka muusiku paranema munkade juurde Pozzuolisse, kuid sealt ei tulnud helikunstnik enam Naapolisse tagasi, ta suri 17. märtsil 1736 turbekuloosi tagajärjel.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus