President Ilves kärajapäeval: meie ajude pink on liiga lühike, et lubada teatud destruktiivset käitumist (3)
Eestlased Eestis 22 Nov 2012 EWR
    Trüki   E-post   FB     
www.DELFI.ee
 - pics/2012/11/38009_001.jpg

Foto: Tanel Meos

DELFI kommentaarium: http://www.delfi.ee/news/paeva...

Kutsusin teid täna koos mõttekoja ja Eesti Koostöö Koguga rääkima sellest, mida peaksid kõik Eesti kodanikud, valitsus ja parlament ühiselt ette võtma, et jõuaksime oma riiki üleval pidada ka 20 ja 30 aasta pärast. Siis, kui töökäsi on eeldatavasti vähem ja ülalpeetavaid rohkem.

See tähtis teema ei kao kuhugi. Nii alustan muust. Sest meil võib ju piltlikult öeldes olla hästi ehitatud ja ressursisäästlik maja heas asukohas – bussipeatus ja pangaautomaat üle tee, kauplus, kool ja töö kolme minuti jalgrattasõidu kauguses – ent kui majas pole õhku, kui seal kopitab või miski koguni haiseb, siis me seal elada ei taha.

Ehk et kui räägime riigimasinast, selle poltidest ja mutritest ning rahast kui määrdeainest, mis sel masinal tõhusalt ja tõrkumata töötada laseb, siis sel masinal on lisaks kõigele muule ka hing. Nagu me klassikute ütlustest hästi peaksime teadma: ka hinge eest tuleb hoolt kanda. Ka riigi ja rahva hinge eest.

See, mille tunnistajaiks oleme viimase poolaasta, tegelikult pea viimase kümnendi vältel olnud, ongi see, et oleme oma riigi hinge kuidagi unarusse jätnud. Oleme vist mõtelnud, et see demokraatia teostamise protsess, mille meie põhiseaduse isad ja emad 20 aastat tagasi paika panid, on igavesti valmis või siis vähemasti nii püha asi, et seda saab muuta vaid viimases hädas.

Ma ei arva, et me oleksime praegu viimases hädas. Aga see paistab küll kindel olevat, et põhjalik revisjon ei teeks me valimiskorrale ja parteide toimimise mehhanismile üldsegi halba. Maailm muutub, meie nõudmised ja vajadused muutuvad.

Vabaduse ja demokraatia tervisega Eestis tuleb tegeleda ka juhul, kui ühiskonna fookus on mujal. Olgu siis arstide palkadel, hinnatõusul või euroala kriisil. Raha ja selle hulk on me kõigi elus küll tähtis, ent mitte see ei defineeri me edasist hakkamasaamist riigi ja ühiskonnana.

Kaido Kama tabas mõni aeg tagasi ühes teleintervjuus naelapead, kui ütles: siis – see tähendab 20 aastat tagasi – ei läinud inimesed poliitikasse. Inimesed läksid riiki ehitama.

Nad tegid seda südame sunnil. Missioonitundest. Neid kandsid aated ja ideaalid. Neid innustas tohutu soov taastada oma riik. Neid kannustas kõik see, mille tegemisest hoiti Eesti rahvast pool sajandit väevõimuga eemal.

Eesti riiki hakkasid ehitama me parimad mehed ja naised, sageli ka poisid ja tüdrukud. Ja see teebki meist paljude suhte oma riiki teistsuguseks, kui mujal. Pea kõik Eesti elanikud, kel vanust 35 aastat ja enam, on olnud me oma riigi, vabaduse ja demokraatia sünni juures, selle loojad ja esimesed ehitajad.

See on olnud meie õnn, see teeb meist asjaosalised. Aga see paneb ka kohustuse vastutada selle eest, et keegi midagi ära ei rikuks. Ja me väljendame põhjusega muret ja rahulolematust, kui keegi hakkab seda rikkuma, meilt meie riiki ära võtma.

Ma arvan, et see osaduse tunne on meile ainulaadne. Väheusutav, et niinimetet vanades demokraatiates tunnetaksid kodanikud sedavõrd tugevalt, et riik ongi sõna otseses mõttes nende endi käte- ja mõttetöö vili.

Eesti riigi taastamise ja oma kätega tegemise magus tunne tiivustas ette võtma asju, mis välja kujunenud demokraatiates ja bürokraatiates takerduvad poliitiliste kalkulatsioonide, isiklike ambitsioonide ja rivaalitsemise võrku.

Hüved, huvid, palk ja õigused – neile mõeldi Eestis alul päris vähe. See tuli veidi hiljem, koos valusate otsuste, valikute ja vastandustega.

Siis, kui hakkas selgeks saama, et oma riik ei tee kõiki ei kohe ega kiiresti ei rikkaks ega õnnelikuks. See sai selgeks siis, kui ühiste suurte sihtide asemele tulid väiksemad eesmärgid. Ja vist ka siis, kui hakkas tunduma, et „Jaak, kurat, jalad põhjas!“ ehk siis et oma riik on olemas ja pöördumatult tagasi.

Aga koos sellega sai selgeks ka see, mis meid nondest küpsetest demokraatiatest tegelikult eristab. Poliitiline kultuur, kokkuleppimise kunst. Äratundmine, et demokraatia põhiline sisu on enamuse võim vähemuste kaitseks. Et Eesti ellujäämise ja arengu ainus võimalus on olla avatud ja hoolida kõigist, kes Eestis elavad ning neist, kes tahavad siia tulla.

Sellega, mu head sõbrad, on kokku puutunud need Eesti noored, kes on saanud õppida Euroopa teiste riikide ülikoolides. Sellega on kokku puutunud kõik need, kes on mujal karjääri teinud või koguni mujal sündinud, ning soovivad nüüd Eestisse tagasi tulla.

Neil enamuses ei ole Eesti riigi taastamise vahetut kogemust. Aga see-eest on neil teadmine, kuidas võiksid asjad ühes normaalses toimivas demokraatlikus riigis käia. Mul on hea meel, et kuuleme ka Eestis nende häält üha selgemini. Ja olen mures, et seda häält liiga vähe kuulatakse ning selle toel oma välja kujunenud käitumist muudetakse.

Nad ei nõustu paljude asjadega, mis on siin 20 aastaga välja kujunenud. Nad näevad, et suure pildi asemel on väiksem ja selgete raamidega kaader.

Kõik, mis ähvardab seda kuidagi ähmastada või – hoidku jumal – isegi lõhkuda, tekitab siin liiga palju hirmu, vastuseisu, tõrjumist ja endasse sulgumist.

Ja koos hirmuga ja psühholoogiliselt põhjendatud ellujäämisinstinktiga kahaneb ka tahe midagi korda saata, midagi teistmoodi ja huvitavalt teha, riskida. Meil on tekkinud muutuste hirm.

Me peame sellest üle saama ja oma riigi heade omanikena töötama selle nimel, et me riik edeneks ja rahva elujärg paraneks. Selle nimel, et siin oleks võimalikult paljudel võimalikult hea elada.

...

Ma tõmbaksin siia nüüd mõttelise joone vahele. Ja lähen edasi teemaga, mida tuleb kõigi me praeguste probleemide ja küsimuste kiuste samuti arutada.

Meil vist pole muud valikut, kui vaadata ausalt otsa nendele asjadele, milleks me võimelised oleme ja milleks me pole. Peame seda tegema ühe kindla ja selge eesmärgiga – et siin meie oma Eesti riigis oleks võimalik elada ja hästi hakkama saada ka 30 aasta pärast.

On asju mida me teeme, enesehaletsemise kiuste, erakordselt hästi. Ma poleks eales uskunud ega unistanud, et näiteks Euroopa Liit ja USA võtavad meie IT-asju ja e-valitsemist nii tõsiselt.

Kas tarkusest või pigem kasinusest tingituna oleme mõned suured süsteemid üles ehitanud nii, et võrreldes paljude teiste arenenud riikidega kulutame ja sageli õnneks ka raiskame oluliselt vähem raha ja aega.

Me oleme riigikaitse valdkonnas juba leidnud loovaid lahendusi NATOs - me teeme seal asju, mis on mõistlikud, meile oskuste ja ressursside poolest jõukohased, aga teiste asjadega, näiteks õhuturbega, me ei tegele.

Võrdluseks toon näiteks Kreeka. Kui võtaks aluseks elanike arvu, siis peaks Eestil olema 50 hävitajaga lennuvägi.

Aga igas valdkonnas selline tööjaotus ja jagamine ei tööta.

Kas me haiglate süsteem on optimaalne? Kas me haldusjaotus ja kohaliku elu korraldus on parim ja kestlik viis pakkuda teenuseid oma kodanikele? Kas me komme võtta üle teiste ja meist palju suuremate riikide elukorralduse mudeleid on ikka tark ja kestlik valik, või võiksime panustada oma võimele mõelda just meile sobivatele ja kõige optimaalsematele võimalustele.

Mida me peaksime teistmoodi tegema et Eesti ei muutuks rahvuspargiks nagu üks kunagine pankur soovitas?

Või kas me peaksime hoopis alla andma, käsitlema seda paratamatusena ja tegema kõik, et see oleks võimalikult valutu?

Need ja paljud teised küsimused on sellised, mida me peame arutama. Selleks ongi kärajad mõeldud. Et Eestis oleks diskussioon, avalik ja julge. Et arutataks erinevaid arenguid, stsenaariume, mitte aga ei "pandaks ära".

Ega meil muid võimalusi tegelikult eriti ei ole, sest kehtiv rahvastikuprognoos meile midagi helget ei ennusta. Riigikontrolli hinnangul on töökäsi 2030. aastal umbes 100 000 võrra vähem kui praegu. Iga tööl käiva inimese ehk maksumaksja kohta tuleb üks ülalpeetav ehk siis noor, vana või haige.

Pensioniiga on muidugi võimalik tõsta ja töökäte hulka niiviisi stabiilsena hoida, ent sisu on sel vaid juhul, kui eakad püsivad tervete ja tegusatena ning kui eakaile on pakkuda oskuste ja võimete kohast tööd.

Ükski tõsiseltvõetav statistik ja majandusteadlane ei tee prognoosi enamaks kui kolmeks kuni viieks aastaks. Seda enam praeguses olukorras, kus kriisi käekäik nii euroalas kui kaugemal on veel ebaselge.

Ometi saame puhtmatemaatiliselt väita, et kui tööturult kaob 3% töökäsi – ja see on prognoositav aastane kadu Eestis – siis tuleb praeguse heaolu taseme säilitamiseks allesjäänutel töötada 3% tõhusamalt. See paraku puudutab tulude poolt. Kulude pool aga ülalpeetavate arvu kasvu puhul suureneb. Mistõttu tuleb puudujääk korvata veelgi suurema efektiivsuse, maksukoormuse tõusu, laenamise või kulude kokkuhoiuga.

Kui me ettevõtete puhul kujutame päris hästi ette, kuidas 3-protsendine efektiivsuse kasv välja võiks näha, siis tegelikult peab samasuguse ülesandega pidevalt hakkama saama ka riik.

Arutlegemgi siis nende võimaluste üle, kuidas elukvaliteeti halvendamata oma riiki tõhusamalt üleval pidada. Muud valikut meil tegelikult ja paraku ei ole. Neid muutusi vajame lähematel aastatel ja mul on väga hea meel, et Eesti Koostöö Kogu on lubanud lähematel aastatel sellele tööle pühenduda ning oma ettepanekutega välja tulla.

...

Ja lõpetuseks veel üks asi.


Kui tahame, et me ühiskonna ja riigina edeneksime – ja me vist tahame seda – siis ei pääse me ka teatud kokkulepetest stiili osas.

Ma väidan, et väikese, veidi enam kui ühemiljonilise rahvana on meie ajude pink liiga lühike, et lubada teatud destruktiivset käitumist, mis suuremates riikides pole eriti probleemiks.

Kui sa ütled USAs või Saksamaal, aga mitte enam meist viis korda suuremas Soomes, et keegi on täielik idioot, siis see kestvat probleemi ei tekita.

Meile tekitab see aga kuhjaga probleeme. Ehk nagu olen varem öelnud: poole Kopenhaageni linna suurune riik saab hakkama, aga peame aeg-ajalt mõtlema, mida me suudame ja mida mitte. Kui suurt saatkonnavõrku vajab pool Kopenhaagenit? Kas Taani pealinnal on ehk oma kaitsevägi ja piirivalve? Ei ole. Meil on.

Me võime unistada Eesti enda kosmoseraketist, aatomiallveelaevast või olümpiamängude korraldamisest, aga me anname endale aru, et see on võimatu.

Sama kehtib meie käitumises teistega. Me võime arvata, et saame üksteist sõimata nagu tehakse parteistunud raadio-ja telesaadetes – näiteks Fox TV-s - USAs, aga me unustame, et seal ei pea sa kunagi istuma koos sõimatavaga sama laua taha, sest su enda laps käib sõimatava lapsega samas lasteaias või koolis. See on meie suuruse, õigemini väiksuse küsimus, et peame olema edaspidigi koos inimestega, kellele oleme halvasti öelnud või kirjutanud. Need okkad jäävad meiega ja takistavad edasist koostööd.

Angela Merkel andis Vladimir Putinile läinud nädalal nõu. Nimelt solvus Putin, kui Merkel tõstatas Pussy Rioti teema. Ja Merkel ütles nii: kui ma iga kord solvuks kui keegi minu kohta halvasti ütleb, ei peaks ma kantsleriametis kolme päevagi vastu.

Ehk siis, poliitik vajab paksu nahka.


Ma ei tea, kui palju see kehtib Eestis. Ma ei tea, kui hea see paks nahk ikkagi on. Kas paksunahaline mõistab enam luuletusi, suudab esseed kirjutada, või isegi lugeda artiklit, mille sisu on küll mõistlik, ent seisukohad sinu omadega võrreldes erinevad.

Mõned viimase aja mõttevahetused Eestis on lubanud ka meie demokraatiale lisada epiteete. Mõne meelest on meil tumm demokraatia. Mõne teise meelest sõimlev ja karjuv. Mina ise eelistan arutlevat demokraatiat, kus tõsiseid asju arutatakse omavahel nii, et ei langeta turusõimu tasemele. Ma ei ole enam sada protsenti kindel, et see Eestis on võimalik. Siin tahaksin väga eksida. Eks tänane diskussioon paku sellele empiirilist tõestust.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Dec 9 2014 - Toronto Eesti Majas
Toronto Eesti Keskkooli/G jõulupuu
Dec 16 2014 - Toronto Eesti Maja , suur saal
Toronto Eesti Algkooli jõulupuu

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus

Eesti Elu Eesti Hääl Eesti Päevaleht Eesti Rada
Meie Kodu Raadio Muusikamoos Peterburi Teataja Vaba Eesti Sõna