President: eelistan tundlikke inimesi, kes on haavatavamad, aga tunnetavad elu paremini SAKALA
Eestlased Eestis 23 Dec 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Eve Rohtla, Sakala

Jõuluaja Ärmal lähedastele pühendav Toomas
President Toomas Hendrik Ilves 
 Foto: Elmo Riig / Sakala - pics/2006/14945_1.jpg
President Toomas Hendrik Ilves Foto: Elmo Riig / Sakala
Hendrik Ilves tahab presidendina väärtustada tavakodanikku, et juurduks arusaam: inimesed pole lambad, kes teevad seda, mida poliitik ütleb, vaid poliitik pakub neile lahendusi ja kodanikud otsustavad, mis on neile parim.


Ma olen alati käinud koos perega kodukirikus Hallistes. Ma ei käi kirikus vaid kaks korda aastas, vabariigi aastapäeval ja jõulude ajal, end televisiooni vahendusel näitamas. Ei taha küll kedagi ega midagi halvustada, aga ma ei usu, et kirikus käimine peaks olema show.

Millised on Ärma talu jõulud?

Kõige tähtsam on, et kõik lapsed tulevad Ärmale. Poeg Luukas Kristjan lendab Eestisse Californiast Stanfordi Ülikoolist, gümnaasiumis õppiv tütar Juulia Kristiine Coloradost. Kui on võimalik, ja ma väga loodan, et on, tulevad siia ka mu ema ja vend. Mina jõuan Belgiast töövisiidilt Ärmale õhtul kümne paiku, nemad saabuvad kella üheteistkümneks.

Kindlasti valmistame ette suure traditsioonilise jõuluaegse õhtusöögi vorstide ja hapukapsaga. See on vana tava. Mäletan, kuidas ema alustas juba varahommikul jõulusöökide valmistamist ja küpsetamist. Tihti käisime isa ja vennaga kirikus, ema jätkas vaaritamist, sest liha ja vorste ei saanud ju üksi küpsema jätta. Enam ei tee me verivorste ise, hangime need teistelt, aga ma mäletan hästi lapsepõlveaegset vorstitegu, kui kaenlaalused olid veriseid tange täis.

Pärast läheb salmilugemiseks ja on jõuluõhtu nagu paljudes eesti peredes ikka.

Kas Ärma talu jõulud erinevad ka selle poolest, et taluperemehel on teisel jõulupühal sünnipäev?

Jah. Jõulutraditsioone see ei sega, aga sünnipäev algab kindlasti šokolaadikoogi ja piimaga. Ma eriti šokolaadi ei söö, aga nii on see alati olnud.

Ka siis eelistan oma perega olla ega korralda mingeid pidustusi. Minu sõbrad teavad seda. Aastaaeg, mil ma sündisin, on karm ja seega tähistan oma tähtsamaid sünnipäevi poole aasta möödudes nagu viimati, kui pidasin 50,5 aasta möödumist 26. juunil. Kõik sõbrad tulid külla, püstitasime suure telgi ja kaunistasime peokoha kaskedega. Mu muusikutest sõbrad Riho Sibul, Tõnu Kaljuste ja Jaak Tuksam musitseerisid, oli väga lõbus.

Ka Eestile tähtsate pidustuste puhul arvan, et palju enam tuleks tähelepanu pöörata suvisele võidupühale. Soomlased, eestlased, lätlased ja leedukad tähistavad oma rahvuspüha, vabariigi aastapäeva talvel, mis meie laiuskraadil võimalusi piirab.

Näiteks britid peavad suvel kuninganna sünnipäeva, mis ei ole tegelikult üldse seotud kuningannaga, ja ka rootslastel on suvel rahvuspüha, millel ei ole seost ühegi ajaloolise sündmusega.

Te ütlesite oma ametisse nimetamise kõnes, et Eesti peaks saama suuremaks. Mida see tähendab?

Seda võib tõlgendada mitmeti. Me oleme juba suuremad, kui vaadata meie ökoloogilist jalajälge. Aga seda kahjuks negatiivses valguses: jätame endast maha suurema keskkonnareostuse, kui meie rahvaarv seda eeldaks.

Soovin, et Eesti oleks suurem positiivses mõttes: et meie mõju kultuuris, poliitikas ja teaduses oleks suurem, meie ideed, mõtted ja lahendused leiaksid suuremat vastukaja, kui oleks oodata veidi üle miljoni ulatuva rahvaarvu puhul. Seda oleme Tiigrihüppega juba teinud.

Loodan, et oleme üleüldse suuremad inimesed. Et hooliksime rohkem, kui me seda seni oleme teinud. Et igaüks meist oleks suurema hingega inimene: mõtleks rohkem teiste peale ega elaks olelusvõitluslikku elu, kus eesmärk on ise edasi jõuda ja mahajääjatele pole mingit halastust.

Võiks olla niinimetatud elu peremehe vastand. Elu peremees on minu tõlgenduses ärimees, kellel on palju raha ning kes võib enda arvates eirata seadusi ja võtta maha puid, kust aga tahab. See muudab inimese hoopis väiksemaks.

Olla suurem ei tähenda mitte ainult seda, et sa täidad oma kohustusi, vaid ka seda, et teed midagi rohkem, kui sinult oodatakse. Mitte raha annetamise mõttes, vaid kinkides aega ja tähelepanu.

Eesti suuremaks tegemine tähendab kitsamas mõttes aga seda, et Eesti on suurem kui Tallinn. See on ka üks ajendeid korraldada vabariigi aastapäeva vastuvõtu üritused Tartus. On ju palju väga tublisid Lõuna-Eesti inimesi, kes pole kunagi presidendi vastuvõtul käinud. Tallinna-kesksus on näidanud, et suurema osa presidendi külalistest moodustavad pealinlased.

Tööle väärilist palka saab Tallinnas, isegi toidukaubad on seal odavamad. Mille üle peaksid lõunaeestlased uhkust tundma?

Ma tahaksin väärtustada seda Eestit, mis jääb Tallinnast ja tema magalast väljapoole. Inimesed pole veel aru saanud, milline luksus on elada metsade vahel. Kurdame selle üle, et meid on vähe. Olen nõus, iibeprobleem on tõsine, aga meie rahvuslikku iseloomu tundes oleks katastroof, kui elaksime nagu hollandlased: Eesti-suurusel territooriumil 18 miljonit inimest.

Meil on mets, maa ja loomad ning võimalik elada looduse keskel. Tuhanded sakslased, kes otsivad looduse ilu ja üksindust, sõidavad näiteks Soome. Tagasi tulles on nad vaimustuses: «Kujutage ette, ainult mets ja mitte ühtki inimest!» Saksamaal on võimatu leida kohta, kus pole inimesi.

Kui Günther Verheugen oli Euroopa Liidu laienemisvolinik ja käis siin külas, oli ta äärmiselt üllatunud, et kusagil Euroopas on koht, kus saab elada naabri maja nägemata. Naudime siis seda! Miks ronida Tallinna üksteise kukile?

Ma tean teisigi, kes maaelu armastavad, näiteks Tõnu Õnnepalu Järvamaal ja Erkki-Sven Tüür Hiiumaal. Loominguks on see elutähtis. Ka mina kirjutan Ärmal. Elasin aastaid New Yorgis ja see linn meeldib mulle väga. Aga kui ma ei ela New Yorgis, eelistan elada Ärmal.

Maainimene teab, et selle luksuse nautimine maksab raha. Rääkimata elektrist, internetiühendusest ja suurematest kütusekuludest, peab aida all olema väiketraktor lumesahaga ja suuremat sorti maastikuauto, et lagunevatest teedest läbi murda.

Maal elada on kulukam. Kas selleks peab nüüd rikas olema, aga töökas küll. Ka minu talu edendamisele on palju raha kulunud, aga esimestel aastatel kulus rahast palju enam aega ja tööd. Ma olen ise talumaad võsast puhtaks raiunud. Mitu aastat tegime siin Eveliniga tööd, et ümbrust korrastada.

Tõsi, elektrit ei olnud. 14 aastat tagasi sai elektri kogu siinne piirkond. Naabertalu Kägara pärijad otsustasid vanaproua surma järel Viljandist siia metsade vahele elama tulla. Kägara peremees töötab Viljandis bussijuhina. Tal pole ehk kuigi suur palk, aga ta tahab siin elada. Neil on erinevalt meie talust imeline vaade Kariste järvele. Mujal naudivad selliseid vaateid euromiljonärid.

Ei minul ega naabrimehel ole traktorit, millega lund lükata, aga tee, mida mööda sõidame, kuulub vallale. Vald on kohustatud seaduse järgi tee viimase suitsuni lahti lükkama ja ta on seda teinud.

Minagi olen siin lumme kinni jäänud. See oli Kadri Keiu sündimise ajal. Olime Tallinnas, lapsele vajalikud asjad olid aga Ärmal.

Tütar sündis teisipäeval, sõitsin reede õhtul autoga Ärmale, et vajalik kaasa võtta, kuid jäin maasturiga lumme kinni. Polnud midagi teha. Kõmpisin kilomeetri kaugusele tallu, hunt ulgus kusagil, tõin labida, arvates, et suudan auto välja kühveldada, aga eksisin. Tuli oodata hommikuni, kuni suur traktor tee lahti lükkas ja auto välja tõmbas.

Kõigil pole paraku tähtsat tööd tegevat naabrimeest, kes aitab elektri maale tuua ja kelle pärast on teed alati sõidetavad. Kõik vallad ei täida oma kohustusi. Mida peaksid hädas olevad maainimesed ette võtma?

Kui vallavalitsus ei täida oma kohustust, siis tuleb vallarahval oma järeldused teha. Ärge valige neid inimesi enam valda juhtima! Tean, et tehakse igasugu trikke: öeldakse lahti munitsipaalomandist ja valla bilansis olevad teed antakse erakätesse.

Sven Jürgenson, kes varem oli välisministeeriumis poliitikadirektor ja nüüd on presidendi välispoliitika nõunik, käis paar aastat tagasi Ärmal ja kirtsutas nina. Ütles, et ta ei tahaks kunagi maal elada, sest kogu aeg peab tööd tegema, puhata ei saagi. Tema abikaasale aga meeldis maal väga ja nüüd on nad ostnud talu Võrumaale Kanepi lähedale.

Sven, professori poeg, põline linnapoiss, ei jõua ära oodata, millal saaks sinna tööd tegema minna. See, mida ta pelgas, on muutunud unistuseks.

Minagi kibelen, et ilmad läheksid külmemaks ja ma saaksin minna võsa lõikama soostunud heinamaale, mis on tõeliseks Pokumaaks muutunud, sest drenaaž, mille minu vanavanaisa sinna pani, on kokku varisenud. See on omamoodi nauding ja rõõm, kui üks koht jälle korda saab.

Mina olen selline mühakas, kes tuleb Ärmale rassima ja asju tassima, aga kogu selle väljanägemise ja maitsekuse eest tuleb tänada Evelini, sügavalt maad armastama hakanud igipõlist linnatüdrukut.

Üha enam räägitakse Eesti majandusedust, kuid varsti pole riigikogul ja valitsusel enam eestlasi, keda valitseda. Millal hakkavad poliitikud muretsema järelkasvu pärast?

Madalast iibest suurem mure on praegu inimeste Eestist äraminek. Kui siin sünnitakse ja kasvatakse selleks, et ära minna, pole sellest mingit kasu.

Ajalooliselt on Eesti suured pered ikka maal elanud. Poliitikud peaksid tegema kõik selleks, et maal oleks parem infrastruktuur, koole ei suletaks ning maale tuleks ettevõtjaid.

Ometi näitab tegelikkus teist palet: koolid ja külapoed pannakse kinni, tee-ehitus jääb suurte linnade vahele, elektrit ei saa pärast traadivargust aastaid kasutada ja ajalehed jõuavad postkasti suure hilinemisega.

Olelusvõitluslik lähenemine, mis õpetab ise hakkama saama, ei sobi selle poliitikaga, mis tahab inimest maal hoida. Euroopa Liit on turumajanduslikust seisukohast äärmiselt ebaratsionaalne, sest toetab maaelu.

Euroopas saadi juba pool sajandit tagasi aru: kui soovitakse, et inimesed elaksid maal, tuleb selle eest maksta. Pool Euroopa Liidu eelarvest läheb maaelu toetamiseks. Kahjuks puudub see arusaam meie riigi tasandil. Maal elamine on luksus, aga riik peabki tegema asju, mis turumajandust ei köida.

Mida peaks Toomas Henrik Ilves õppima Arnold Rüütlilt kui oma eelkäijalt?

Rahulikkust. Seda läheb meile ikka vaja. Et oleks vähem närvilisust ja tõmblemist.

Pärast presidendivalimisi on palju räägitud võitjatest ja kaotajatest. Kas Arnold Rüütel kaotas ja Toomas Hendrik Ilves võitis?

Tänu sellele, et minu eelkäija oli Arnold Rüütel, oli minul palju kergem luua oma elu maal.

Erinevatel aegadel vajab riik erinevaid riigijuhte. Viis aastat tagasi oli eestlastel vaja presidenti, kes ei mõtleks vaid Euroopast ja Euroopale, nüüd tundus valijameestele, et on vaja teistsugust presidenti. Ja väga tõenäoline, et nelja aasta ja kümne kuu pärast selgub, et Eesti vajab teise nägemusega riigijuhti.

Kas Arnold Rüütel sai haiget?

Kõik inimesed, kes Eestis kandideerivad, saavad haiget. Ka minu perekonnale tehti haiget. Mis puutub presidendiametisse see, kust on pärit ema või milline on venna elu? Valija ei ole loll, talle ei pea ette söötma rumalusi. Loosungid ei mõjuta valija otsust. Tõsine valija vaatab, mida üks või teine erakond on ära teinud, mida on lubatud ja kuidas lubadusi täitnud. Intelligentne valija teab, et ühekordne rahajagamine ei tähenda tõsiseltvõetavaid kohustusi järgmistel valitsemisaastatel. On kurb, et Eesti poliitikud alahindavad valijaid.

Kas te olete Arnold Rüütliga ka pärast ametisse saamist suhelnud?

Me oleme mitu korda kohtunud ja rääkinud. Meie suhted on alati sõbralikud olnud. Loodan, et minu jõulukaardi on ta juba kätte saanud.

Alanud valimiskampaania üks esimesi lauseid ütleb, et õnn ei peitu rahas. Milline on Toomas Hendrik Ilvese suhe õnne ja rahasse?

On kahte moodi inimesi: neid, kelle juurde raha tuleb, ja neid, kelle juurest ta ära läheb. Mina kuulun nende viimaste hulka. Ma pole suuremat sorti rahahaldaja. Kui poleks Evelini, oleksin omadega ammu rappa läinud.

Minu õnn on teistsugune: mulle meeldivad hea muusika, head raamatud ja see, kui ma saan kirjutada.

Milline on hea muusika?

Minu muusikamaitse sõltub tujust ja kontekstist. Siin Ärma raamatukogus meeldib mulle kuulata Händeli «Veemuusikat» ja talutares Jaak Tuksamit, aga vahetevahel kuulan ma ka räiget punkrokki.

Millist raamatut praegu loete?

Just lõpetasin Norman Daviese esseedekogumiku «Euroopa Ida ja Lääs». See on esimene mahukas ajalooraamat, mis käsitleb Euroopat võrdselt ja kus ühtki osa pole peetud teistest tähtsamaks.

Üle mitme aasta alustasin üht ingliskeelset romaani, sest pärast pikka pausi on üks minu ingliskeelne lemmikkirjanik Thomas Pynchon avaldanud uue romaani. Hakkasin seda lugema ja olen väga õnnelik.

Kui olin noorem, muretsesin tihti igasuguste asjade pärast. Nüüd enam mitte. Mulle teevad muret ametiasjad, näiteks kuhu Venemaa läheb ja kuhu me Euroopa Liidus jõuame, aga minu enesetunne on päris hea. Mul on lapsed ja abikaasa ning töö, kus ma saan olla loov ja head teha.

Ma saan mõjutada inimeste mõtlemist ja neile rõõmu pakkuda, tunnustada neid, kes on seni olnud tunnustamata. Eestis öeldakse harva aitäh. Pigem valitseb meil arusaam, et ükski heategu ei jää karistamata.

Suur tänu tuleb öelda neile, kellest sõltub tsiviliseeritud Eesti riik, kus tunnustatakse seda, mida inimesed on teinud kodanikena.

Väärtustan presidendina tavakodanikku, et juurduks arusaam: riik pole poliitikute oma, vaid see kuulub siin elavatele inimestele. Inimesed pole lambad, kes teevad seda, mida poliitik ütleb, vaid poliitik pakub neile lahendusi ja kodanikud otsustavad, mis on neile parim.

Kui kodanikutunne on nõrk, sünnib vähedemokraatlik käitumine, mis viib kurjuseni.

Milline on teie arvates praegune Eesti?

Eesti inimesel on põhjust tunda end paremini kui varem. Inimesed peaksid aru saama, et 15 raske aasta möödudes on iseseisvus vahend, mitte eesmärk, nagu oli aastaid tagasi. Praegu peaksid inimesed tundma end turvaliselt ja hästi.

Senised valitsused on suutnud Eestit arendada. Võimalusi oli palju, aga mina ei näe küll ühtki teist teed, mida mööda liikudes oleks Eestil paremini läinud. Koht, mille oleme saavutanud, on kõikidest võimalikest parim.

Ei saa öelda, et see on konkreetselt ühe või teise poliitiku teene. Eesti rahvas on valinud neid, kes on teinud, mida oli vaja teha.

Kuidas vältida liigset enesega rahulolu?

Ajaloost tuleb õppida. Eestlased olid 1930. aastate lõpul iseendaga nii rahul, et ei hoomanud, mis nende ümber sündis. Kui meil hakkab tekkima tunne, et küll läheb hästi, siis on see ohu märk.

Millegi saavutamise ajendiks on rahulolematus. See sunnib meid arenema. See on mulkidele väga omane. Enesekriitiline hoiak viib edasi.

Kas edul on hind?

Edul on oma hind, seda tuleb tunnistada. Praegu, mil Eesti majandus areneb, tuleb hakata korvama tagajärgi, mille tõi rabelemine nende saavutuste nimel.

Kuidas suhtute neisse europarlamendi liikmetesse, kes kandideerivad eelseisvatel riigikogu valimistel, aga juba ette teatavad, et riigikogu töös osaleda ei kavatse?

Aktsepteeritav oleks olnud, kui sotsiaaldemokraatliku erakonna europarlamendi liikmed oleksid öelnud: kui meie erakond pääseb pärast riigikogu valimisi valitsusse, osaleme Eesti arengus.

Aga ma mõistan, et poliitik ei pruugi tahta osaleda opositsiooni töös, kui ta kuulub väga võimsasse ja mõjukasse fraktsiooni Euroopa Parlamendis.

Mida te eelseisvatelt valimistelt ei oota?

Valijat lollitavaid, pesupulbrireklaami maigulisi valimisi küll ei tahaks. Ei taha näha selliseid poliitilisi klippe, mis sarnanevad reklaamiga, kus koduperenaine teatab, et minu mehe valge krae on puhtam, kui ma kasutan seda pesupulbrit, aga see teine jätab kraele plekid.

Ootan sisulisi debatte, mitte sadu miljoneid kroone maksvat demagoogiat. Tahaks näha, kas kõneaineks saab omavalitsuste finantseerimine, mille alusel määratakse, kus ja kui suure summa eest koole ehitatakse või remonditakse.

Ma kavatsen vastuvõetamatule ja räpasele valimiste-eelsele käitumisele tähelepanu osutada. Ütlen Eesti rahvale sõltumatult ja selgelt: see on väga halb tegu, tehke oma järeldused ja ärge seda erakonda valige. Ma ütlesin ka oma endistele parteikaaslastele: kui sotsiaaldemokraadid peaksid valimiste eel ebaeetiliselt käituma, ei kõhkle ma hetkekski.

Majoritaarses süsteemis nagu Ameerikas saad sa ainuvõidu, mis eeldaks räpasemat mängu, aga sealgi on valimisaegne käitumine viisakam kui Eestis, kus endale kõike lubavad poliitikud võivad moodustada solvatutega ühe valitsuse või koos nendega opositsiooni jääda.

Edaspidi tuleb teha koostööd samade poliitikutega, kelle sa oled maatasa tampinud. Ei tea, kas eestlastel on sedavõrd paks nahk või on nad lihtsalt nii küünilised, et nad on selleks valmis. Aga kas me tahame selliseid inimesi Eesti poliitikasse?

Mina eelistan tundlikke ja mõtlevaid inimesi, kes on küll haavatavamad, aga tunnetavad elu paremini ega mängi küünilist mulle-sulle-pokkerit.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus