Preester Vello Salo: Iga ristiinimene on vabadusvõitleja (3)
Eesti kirikud 27 Feb 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/02/38833_003_t.jpg
 - pics/2013/02/38833_002_t.jpg
Liina Raudvassar
Artikkel originaalis: http://www.eestikirik.ee/?p=17...

Jutuajamine preester Vello Saloga (87) toimub Pirita kloostri raamatukogutoas kindlates ajaraamides. Eaka vaimuliku pärastlõunapuhkusest kuni õhtuse missani kloostrikabelis saame kanget espressokohvi rüübates kõnelda priiusest, keelest ja meelest.

Olen juhatatud valgusküllasesse moodsa sisustusega ruumi, mille seintel maast laeni raamaturiiulid, akna all kirjutuslaud arvutiga ning keset tuba toekas laud, toolid ümber. Saan mahti põgusaks tutvumiseks riiulite sisuga, kus raamatud on seatud korralikult märksõnade ja keelte järgi, igal riiulil abistav viide. Kujutan elavalt ette, kuidas siin oleks jõudeaega veeta kirjanduse seltsis.

Saabubki vaimulik Vello Salo, kelle esimeseks mureks pärast tugevat tervituskäepigistust on uurida, kas olen ikka kohvijooja. Isa Salo sümpaatia kange espresso vastu on üldteada, kes saaks sellest ergutavast joogist siis tema seltskonnas loobuda!

Uurin meile kohvilauda sättima tulnud nunnalt, kas kohvi joob üksnes vaimulik või ka ülejäänud kloostripere. «Oo, me kõik joome kohvi,» kinnitab võõramaalasest birgitiin veatus eesti keeles. «Jah, me oleme siin kõik itaallased ja joome espressot ilmtingimata,» toetab preester malbelt naeratavat nunna, võrreldes kohvi kangust jumalasõna vägevusega.

Hea huumor, teravmeelsed ütlemised ning otsekohesus on lisaks kohvilembusele Salo visiitkaardiks.

Töö jätkub ja mitmel rindel

Kui Vello Salol täitus 80. eluaasta, annetas Eesti valitsus talle elutööpreemia ja paavst tiitli apostellik protonotaar, mis on kõrgeim mittepiiskopist vaimulikule omistatav tiitel katoliiklikus kirikusüsteemis. Aga Salo ei jäänud loorberitele puhkama, vaid jätkab samas vaimus, piltlikult väljendudes Piibel ühes ja sulg teises käes.

«Nii palju kui Jumal annab,» nõustub mees tagasihoidlikult, lisades innukalt, et tööpuudust pole tõesti karta: «Mina ei ole veel ebahuvitavat asja näinud.»
See ei ole siiski lapselik uudishimu, mis ümbritsevast maailmast tähelepanekuid nopib, vaid mõtestatud tööplaani alusel oma sammude seadmine.

Salo kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsi, mille ladinakeelne vapikiri carpe diem (kasuta päeva – L. R.) kutsub aega otstarbekalt kasutama. «Praegu on nii palju vaja ja ka võimalik uurida, mis kõigile kasuks tuleks,» selgitab Salo. «Meid ei ole loodud passiivseks pealtvaatajaks ja see, mis me teeme või tegemata jätame, kannab raskeid tagajärgi,» arutleb ta.

«Meie, kes me usume, et Jumala käes on ajaloo võti, peame täie teadvusega elama neid aastaid, mis Issand meile kasutada annab,» kinnitab Salo.

Taaramaast Maarjamaaks


Vello Salo töölaual on äsja (16. jaanuar – L. R.) raamatupoodidesse jõudnud ning avalikkuses ägedaid reaktsioone esile kutsunud «Eesti ajalugu II», mis käsitledes keskaega kummutab osaliselt ristiusu meie maale tule ja mõõgaga toomise ja 700aastase orjaöö müüdi. «Nüüd tekib asjast juba asjalikum pilt,» leiab aja loo kulgemise vastu süvahuvi tundev mees.

Sellest, kuidas Eestimaast Maarjamaa sai, mis nüüdseks kõigile, ka mittekristlastele, suupäraseks sünonüümiks, on Vello Salo palju kõnelnud, selgitades, et juba XIII sajandi alguses anti toona veel tundmatute piiridega misjonipõld jumalaema kaitse alla. Oma, täna ka internetis loetavas ringkirjas «Maarjamaa» (www.salo.pri.ee) küsib ta: «Kes teab jutustada ajast, mil püha Frantsiskuse ja Dominikuse lihtsad pojad meie maale tulid, paljasjalgsed mehed, kes ei kartnud kuradit ega parunit, vaid külast külla, talust tallu rändasid, et Taaramaast Maarja­maad teha?»

«Maarjamaa» 50


Mida ma saan Eesti heaks teha, on Vello Salo endalt küsinud. Mitte üksnes küsinud. Peale vaimulikutöö on ta aidanud eesti keelt ja meelt ärksana hoida kirjastaja, raadiohääle, õppejõu, tõlkija ja literaadina.

1962. aastal asutas ta Roomas pagulasena ühemehekirjastuse «Maarjamaa», mis hiljuti tähistas 50. tegutsemise aastapäeva ja mille kaudu on Salo avaldanud sadakond teost, enamiku neist välismaal. Aastapäeva tähistati viimase teose, Margo Kõlari noodivihiku «Missapsalmid 2012» väljaandmisega; psalmide tekstid on pärit «Pirita psaltrist» – Vello Salo ja Indrek Hirve psalmide tõlkest, mis ilmus 2009.

««Maarjamaa», see olen mina,» naerab Salo, kui uurin, kas kõik väljaantud raamatud ühes kohas ka alal on. Salo räägib, et raamatud on kõik Pirita kloostri raamatukogus, kus Salo isiklik raamatukogu on koha sisse võtnud.

Palun meenutada, kuidas toimus kirjastamine, mida valiti väljaandmiseks ning kuidas hangiti tegevuseks vahendid. «Ideedest polnud puudu, kirjanikest samuti mitte, aga raha ei olnud esiotsa ikka sugugi,» meenutab Salo, lisades, «nagu väikese raha kokku sain, viisin käsikirja ruttu trükikotta.» Mõistagi oli eestikeelne turg ahtake, aga solidaarsus rahvuskaaslaste vahel suur. Eesti Majad üle ilma olid põhilisteks levitamispunktideks. «Seal käidi koos ja aeti eesti asja, vabaduse eest võitlus oli meil kohe veres,» kinnitab ta.

Salo korraldas oma kirjastust väga kindla programmi alusel, väljaandmiseks valis ta teosed, mida kodumaal ei saanud publitseerida. Ja et parem hõlma all raudse eesriide taha oleks toimetada, olid väljaanded alul taskuraamatu formaadis, et paras karmanisse pista.

Väljaannete nimistu on laia ampluaaga. Näiteks Blaise Bascali «Mõtted», mille tõlkis eesti keelde Fanny de Sivers. 1973 ilmus raamatuna Vatikani riigiarhiivist leitud, paavsti saadiku Antonio Possevino 1585. aastal Eestist saadedud kiri, mis kirjeldab misjonitööd Liivimaal. Faksiimiletrükina andis Salo välja pastor Heinrich Stahli 1637. aastal koostatud eesti keele grammatika ja sõnaraamatu. «Maarjamaa» kirjastuse väljaandena liikusid Uku Masingu luuleraamatud Kodu-Eestisse jõudes käest kätte.

Jumala sõna – kõige olulisem

Kõikide teoste väljaandmisest ülemaks peab Vello Salo aga oma tegevust piiblitõlkijana, sest «rahvale on kõige rohkem vaja puhast Jumala sõna». Nagu ka usku, mis teeb vabaks. Priius on kallis anne ja taeva kingitus. «Vabadus sõltuvusest, see on see õige vabadus,» leiab Salo, kinnitades, et selle nimel tuleb iga päev vaeva näha, võidelda eluaeg. Selles mõttes on iga ristiinimene vabadusvõitleja.

Salo sõnul peaks ideaalis Piiblit iga 25 aasta järel redigeerima, sedavõrd muutumises on keel. Evangeeliumide keel on rahvalik keel, kus ei tohiks olla uudissõnu, leiab ta, meenutades samas toredat lugu möödanikust:
«Kui ma keele Aavikuga ehk Johannes Aavikuga tuttavaks sain Underi ja Adsoni juures, tõmbas ta taskust märkmiku ja ütles, et kuule, Salo, mis minu uutest sõnadest kõik Piiblisse on läinud: relv, roim, mõrv, laip … Ütlesin: aitab!» Seega, keeleuuenduslikul perioodil täieneb keel veel kiiremini ja siis oleks Piiblit vaja tihemini redigeerida.
Salo meelest peab Piiblit lugedes olema samas mõistetav, et tegemist on ühe vana tekstiga. «Jätkem nüüd pastoritele ka natuke tööd, et neil oleks midagi kantslist selgitada,» naerab Salo.
Oma tõlkenäitena nimetab ta, et asendab igal pool sõna evangeelium sõnaga hea sõnum. «Tollel ajal ei olnud mingit muud head sõnumit selles tähenduses, mida meie kasutame nelja evangeeliumi puhul. Kui Ristija Johannes hakkas kuulutama, siis mitte evangeeliumi, vaid head sõnumit,» on Salo argument.

Liina Raudvassar
 - pics/2013/02/38833_003_t.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus