Postimehest aastast 1996 Vaateid Eestile ja pagulusele arhiivist
Ajalugu 20 Jun 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Indrek Jürjol valmis raamat KGB, EKP ja VEKSA arhiivimaterjalidest
MARIS S. KAASIK

Eesti Riigiarhiivi filiaali, parteiarhiivi dokumentide kasutamise osakonna juhatajal Indrek Jürjol on valminud raamat «Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividest». Teos tõestab, et KGB tegevuse jälgi on Eesti arhiivides siiski säilinud.

Indrek Jürjo monograafia kummutab müüdi, et KGB tegevuse jälgi on Eesti arhiivides ülinapilt, kommenteerib Riigiarhiivi asedirektor ja kirjastuse Umara juht Arvo Pesti, raamatu tõenäoline kirjastaja. Tema sõnul kasutas KGB oma töös sageli võõraid käsi, näiteks VEKSAt (Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingut) ja EKP allorganisatsioone.

Palju KGBga seonduvat originaalmaterjali on säilinud ka EKP arhiivis (koosolekute protokollid, otsused), väidavad nii Jürjo kui Pesti. See materjal on nende sõnul läbi töötamata ja katalogiseerimata, tõelised üllatused võivad alles ees oodata: näiteks konkreetse isiku kohta puudub küll toimik, ent tema kohta on olulisi andmeid teiste toimikutes.

KGB aruanded leitud

Arvo Pesti kirjeldas algmaterjali, mille põhjal on raamat koostatud.


KGB tegevuse sisu ja tööstiil Eestis ilmneb julgeolekukomitee osakondade poolt otse Moskvale esitatud salajastes aastaaruannetes, mida Eesti arhiiv sisaldab kuni 1950. aastate lõpuni.

KGB töötas plaanipärase buldooserina. Kohe pärast 1944. aasta suurpõgenemist alustati agentide värbamise ja infovõrgu loomisega paguluses. Nõukogude agentideks said Eesti sõjaväeatasheed Saksamaal ja Leedus, Narva linnapea, Riigikogu sekretärina töötanud president Pätsi sugulane jne.

«Minu arhiivis töötamise suurim vapustus oli saada teada, kui totaalne oli kiriku alistumine KGBle,» tõdeb Pesti.

1950. aastate lõpul moodustati oikumeeniline Kirikute Nõukogu. Arhiivis on säilinud KGBs koostatud tabel vaimulikest peapiiskop Jaan Kiivitiga (EELK peapiiskop aastatel 1949-67) eesotsas: nimi, värbamise kuupäev, agendinimi ning lühikesed erimärkused. Nimekirjas on sadakond nime, lahtrid kõigi kohta täidetud. Üksnes värskelt ametisse seatud Tartu õpetaja nime taha on värbamisaja asemele kirjutatud, et «töö käib.»

Kirik vallutatud, võttis KGB 1960. aastatel ette ülikoolid. Aruandes on tabel: arvud kõigi Eesti kõrgkoolide töötajate, õppejõudude ja tudengite kohta ning kui palju neist on värvatud agentideks jooksval aruandeaastal ja kokku.

Aruandeis ei kirjeldatud ainult arve, vaid ka KGB aktsioone, inimeste kinnipanekuid, kimbutamisi ja tähtsamate värbamiste käiku. Teostajad on esitatud agendi-, mitte isikunimega, ent isik on sageli äratuntav kontekstist - töö- või elukohast, fikseeritud sugulussidemetest.

1960. aastatel alustas KGB tööd intelligentsi kallal, ja siinkohal lõpevad säilinud aruanded. «Eelnevast on näha, kui põhjalikult vallutati pagulus ja kirik. Pole põhjust arvata, et intelligentsiga sama edukalt toime ei tuldud,» hindab Pesti.

Huvipakkuvat materjali olevat aruandeis ka nn tööstusosakonnalt. Kirjeldatakse aktsioone, kus mõni sabotöör on tehases masinasse kivi poetanud või bensiinipaaki suhkrut puistanud. Loomulikult jääb aruandest selgumata, kas tegu oli tõelise kuriteoga või KGB enda sooritatud provokatsiooniga soovitud isikule süü ja karistuse hankimiseks.

KGB aastaaruandeist paistab seegi, kuidas KGB agente maha kandis. Mõned põlesid läbi või paljastati, neid ei saanud enam kasutada. Paljud jõid end põhja. Kui nii juhtus mõne KGB ohvitseriga, võidi ta koguni Siberisse uuele töökohale suunata.

KGB parteirakukese arhiivist nähtub, et Pagari tänava peakorteri kinnises baaris toimus pärast tööpäeva rängemat laadi joominguid. Kaadrikagebeelasi on parteiliselt karistatud joomiste ja vägistamiste eest.

Seitse peatükki häbi

Indrek Jürjo kirjeldas raamatu seitsme peatüki sisu, mis põhinevad dokumentidel, mille autentsuses autor ei kahtle. Monograafia lisapeatükis kavatsetakse illustratsiooniks üllitada mitmesuguste KGB pärandis säilinud originaaldokumentide ümbertrükke.

Raamat algab kirjeldusega sellest, kuidas tegi KGB 1940. aastast alates operatiivtööd Rootsi ja Saksamaa väliseestlaste hulgas ning milline oli KGB repatrieerimispoliitika. Värvata üritati mitmeid pagulusse suundunud endisi riigitegelasi, eriti eksiilvalitsuse juhti Otto Tiefi, kellele punuti võrke mitu aastat. Dokumentaalsed kinnitused on leitud Juhan Tuldava spioonitöö kohta Nõukogude luurele. Arhiiv sisaldab Jürjo sõnul andmeid, et endiste NKVD agentidena on paguluses tuvastatud üle 40 isiku, suurem osa neist värvati juba 1940-44.

Peatükis, mis jutustab julgeoleku luuremängudest nii paguluse kui Lääne luurega, leiab kajastamist ka Georg Meri juhtum: julgeolekuorganid pidasid teda Inglise luure agendiks. «Kui Georg Meri mingitel väga rasketel asjaoludel värvati, siis dokumendid näitavad, et ta tahtis sellest välja rabelda ja jäi vahele, sattudes jälitatava ossa,» ütles Indrek Jürjo seda materjali kommenteerides hiljuti «Postimehele», põhjenduseks oletusele, miks võis Georg Meri sattuda manipuleeritavaks Nõukogude luurele.

Väliseestlaste seas peaks elevust tekitama analüüs KGB osalusest VEKSA egiidi all toimetatud «kultuurisuhtluses» ning mitmete pagulusorganisatsioonide (Balti Instituut, AABS, Metsaülikool Kanadas) töös.

Arhiividokumendid paljastavad Jürjo sõnul mitme aktiivse pagulaspoliitiku ja ühiskonnategelase seotuse Nõukogude luure ja KGBga. Jürjo väitel on eriti rohkesti sellist materjali Kanada pagulaste kohta, kus pagulas-ühiskonda mõjutati ka läbi NSVL saatkonna töötajate.

Üks sellistest eestlastele spetsialiseerunuist, Murnikov, saadeti koguni diplomaatilise noodi põhjal maalt välja. Jürjo nimetas VEKSA või otseselt Murnikovi vahendusel Nõukogude organite poolt soovitu täideviijatena Kanada eestlaskonnas tänapäevalgi tuntud publitsisti ja kunagist Arnold Rüütli nõustajat Hellar Grabbit, «Peoleo» restorani-hotelliketi omanikku Lembit Sootsi, kunstiteadlast Eda Seppa, Põhja-Ameerikas 1990. loodud Rahvarinde-meelse ühenduse Altera initsiaatorit Henno Sillastet jt.

Meri VEKSA-reisikirjad on ehtsad


VEKSA pärandi hulgas on säilinud Lennart Meri värvika kirjanikusulega jäädvustatud raportid kõige selle kohta, mida VEKSA lektorina reisinud kirjanik ja kultuuritegelane paguluses tegi. Vestlused, kontaktide ja võimalik edasine strateegia on arupärijate jaoks üles antud.

«Meri oli kas äärmiselt laisk või äärmiselt ülbe, et ta oma VEKSA ettekandeid ära ei koristanud,» leiab Arvo Pesti. Reisikirju-raporteid on ka paljudelt teistelt VEKSA liinis rännanuilt. Jürjo sõnul on nii Lennart kui Georg Meri materjali kontekstist väljarebimine ja rõhutamine väär. Ehkki erinevalt KGB arhiivist on VEKSA oma avatud kõigile.

VEKSA pärandit üllitab värskelt ilmuma hakanud «Kultuurimaa» ning seda võib valikuliselt lugeda Internetist Kuku-raadio koduleheküljelt. Ent mitte Meri reisikirju! Rein Lang: «Teet Veispak (omaaegne Ajalooinstituudi direktor - toim.) käis meile Meri raporteid vägisi pakkumas ja otse nõudis, et need Internetti pandaks. Meie koduleheküljel pole neid kunagi olnud. Nüüd on ka Veispak meie silmist kadunud koos Kuku laptop-arvutiga. Toogu see tagasi!»

Indrek Jürjo: «Kui 1992 uurimistööga alustasime, oli meil võimaliku kaasautori Veispakuga selge kokkulepe, et arhiivimaterjali hoiame konfidentsiaalsena ja kasutame ainult raamatu jaoks. Ta rikkus seda kokkulepet ja tema osa oligi vaid arhiividokumentide arvel kõmu tekitada. Veispaku kui ajaloolase ja uurija panus raamatu valmimiseks on olematu.»

Hiljuti Riigikogus Endel Lippmaa poolt levitatud materjalid Georg Meri kohta on pärit just Teet Veispakult.

Kui oleks raha, üllitaksid uurijad paljutki

Riigiarhiivis moodustati KGB-materjali läbitöötamiseks hiljuti uurimisrühm, kuhu kuuluvad Indrek Jürjo, Arvo Pesti, Tõnis Ritson Riigiarhiivist ning Vjatsheslav Dolinin Peterburist ühingu Memoriaal teaduskeskusest.

Eesti Teadusfondile on esitatud kirjeldus ja rahastamistaotlus 2-aastase uurimistöö kindlustamiseks. Uurimisrühm kavatseb hakata tulemusi üllitama regulaarsete teadusväljaannetena eesti ja vene keeles. Esimene köide võiks ilmuda veel tänavu, kui õnnestuks hankida raha.

Ka raamatu «Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividest» väljaandmine seisab raha taga, vaja on umbes 50 000 krooni. Kirjastaja loodab ka Avatud Eesti Fondi ja Kultuurkapitali abile, läbirääkimised rahalise toetuse saamiseks käivad pagulastega.

«Niinimetatud VEKSA-raamatu jaoks pole keegi seni raha eraldanud, aga otseselt ära öeldud ka ei ole,» kurdab kirjastaja Arvo Pesti, kes ise veetis KGB ohvrina neli aastat Permis 1980. aastate poliitvangilaagris. «Eesti ühiskond on selle raamatu ootuses kõhklev. Ma arvan, et mingit suurt shokki või muutusi see riigis ei tekita. Seda on senised skandaalide vaibumised juba kinnitanud.»

Artikkel Postimehest originaalis:
http://www.postimees.ee/leht/9...
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus