Postimees viis riigilipu mootorsaaniga Tartu rahu piirile PM
Kuumad uudised 01 Feb 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nils Niitra, reporter PM

Istun ree peal, mida veab enda järel piirivalve mootorsaan. Saani tagaistmel istub punases puhvkostüümis fotograaf Margus Ansu, kelle seljas on kandiline kott ja koti vahelt lehvib uljalt sinimustvalge lipp.
 - pics/2010/02/27088_1_t.jpg


Artikkel: http://www.postimees.ee/?id=21...

Meil on missioon ja Margus näeb sellel välja nagu USA astronaut, kes kohe lööb lipu Kuu pinnasesse. Meie saani juhib piirivalvur Gunnar Puksand, tema taga sõidab aga kolleeg Argo Laaneväli, kes pakub küüti Lõuna prefektuuri pressiesindajale Kristina Kostinale.

Pool tundi tagasi marssisime sisse Mehikoorma kordonisse ja mitu meest vaatas muigamisi minu saapaid, velvetpükse, jopet ja puuduvat mütsi. Kui küsisin neilt, kas kapuuts ei sobi, kippus muigest naer saama. Peipsi tuul ei ole naljaasi.

Aga meil on missioon ja ma tean, et piirivalvurite garderoob on rikkalik. Ajame Margusega end koos jopede ja kõige muuga punastesse tormiülikondadesse. Saan laenuks saapad ja tõmban kinnaste peale veel ühed labakud. Kapuutsi peale tuleb kiiver.

Saani taga olev kõva ja libeda põhjaga regi jätab esmapilgul üsna kahtlase mulje. Haaran siiski reel vedelevatest köitest ja sõit võib alata. Pöörame Mehikoorma kordonist vaid mõnesaja meetri kaugusele jäävale piirilõigule ja liigume ülespoole.

Selged eesmärgid

Selle ekspeditsiooni ülesandeks on a) sõita läbi Tartu rahust alles jäänud kaks piirilõiku ja b) panna rahulepingu mälestuseks lume sisse sinimustvalge lipuke, mille oma pojalt pikkade läbirääkimiste tulemusena välja nuiasin. Need kokku vähem kui 16,8 kilomeetri pikkused lõigud Mehikoorma ja Piirissaare vahel on ainsad, mis seovad tänase Eesti-Vene kontrolljoone 1920. aasta rahulepingu omaga.

Mul soovitatakse istuda seljaga sõidu suunas, sest siis ei lenda lumi näkku. Oleme esimesel rahupiiriga kattuval lõigul, mis suundub Lämmijärve keskelt otse üles.

Ses kitsas kohas on vasakul nagu peo peal Venemaa ja paremal Eesti. Avan uduseks läinud kiivri visiiri ja näen – ise seljaga sõidu suunas – Vene poolel üht autot ja selle ümber sehkendavaid kalamehi. Eesti poolel samuti mõned kalurid, kes peagi kaovad kaugusesse. Ilm on veel päris rahulik.

Meie ei sõida päris mööda kontrolljoont, vaid sellest 50 meetri kaugusele ulatuva piirirežiimiala serval. Iga 200 meetri tagant tähistavad ala puittokid ja üle ühe on neil ka kollased hoiatussildid. Järsku suunduvad tokid diagonaalis paremale ja lähevad kuhugi Piirissaare taha. Meie aga sõidame edasi otse ja siseneme Piirissaare lõunakaldalt kanalisse, mis on lai nagu Tallinna-Tartu maan­tee.

Vuhiseme läbi küla Piirissaare kordonisse, et täpsustada oma eesmärke kaardil, millel peaks leiduma koos nii Tartu rahu piir kui kontrolljoon. Selgub, et sellist kaarti kordonis pole, sest piirivalvuritel ei ole Tartu rahu piiriga midagi peale hakata.

Tuleb loota piirivalvurite mälule, mille järgi piirilõik jääb saare kaguservas olevast Saare külast alla. Kihutame taas saart läbivasse kanalisse, et väljuda nüüd põhjaosast. Otse põhjas on lahvandus, aga sinna ei ole vajagi minna. Saanid käänavad paremale, teevad kaare ümber saare idakülje ja jõuavad kohani, kust algab ja suundub diagonaalis alla teine Tartu rahust allesjäänud piirilõik. See puutub allpool kokku esimesega, mida mööda enne üles suundusime.

Ilm on pöördunud ja väljas möllab tuisk. Läbi häda näeb piirirežiimiala hoiatussildist poolesaja meetri kaugusele jäävat kontrolljoone piiritokki. Sinna ei tohi me minna. Puksand haarab tuura, millega muidu neidsamu piiritokke jäässe sätitakse.

Auk tuleb lai. Sikutan samal ajal Marguse koti vahelt sinimustvalge lipu ja panen selle auku. Mätsin kõvasti lund ümber. Puksand arvab, et ega see lipp kaua püsti püsi. «Aga kui ümbert täis tuiskab, siis mine sa tea. Aga tuule käes võib see ära küll räbalduda.»

Eesti vabaks!

Seisame neljakesi lipu juurde ja Margus teeb pilti. Midagi peaks veel tegema. Karjun läbi tuisu «Eesti vabaks!». «On juba vaba,» teatab külmast kangete kätega aparaati kotti toppiv Margus.

Selle koha peale jõudmiseks kulus 26 kilomeetrit. 16-kilomeetrine tagasitee on nii tuisune, et kallas koos piirivalvekordoniga ilmub tormist täitsa ootamatult.

Iga korraliku ekspeditsiooni juurde peab kuuluma väike närvikõdi. Tagasiteel muutub sahin saani all hetkeks vetekahinaks. Järel sõitev Laaneväli ei jõua oma masinat päris kõrvale põigata ja tema taga istuv Kostina ei saa vist arugi, et saanipära pisut vette vajus. Laaneväli lohutab, et tegelikult sõitsime läbi siiski kõigest jää peale tunginud veest – jää oli all ikka olemas.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus