Postimees: Emakeele kaja isamaal ja kaugemal
Eestlased Eestis 25 Mar 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tüürimehena töötav Kaupo Põder kirjutab Postimehe arvamusportaalis emakeelest:
 - pics/2013/03/39013_002_t.jpg

Eesti avalikus ruumis on, eelkõige viimase rahvaloenduse tulemuste valguses, palju käsitletud eestluse elujõuga seotud küsimusi. Käesolevat on kirjutama ajendanud tõmme Eestimaa suunas ja soov kasutada emakeelt, mida tajusin võõrsil elades. Tundsin vajadust kirjeldada enda suhet kodumaaga läbi iskliku, «ulgueestlase» kogemuse.

Kas pole see mitte huvitava kõlaga sõna, ulgueestlane, mis kirjeldab Eestist eemal elavaid eestlasi. Kajastuvad mõisted ulgumine, ulgumeri... Kõla poolest on sarnased sõnad ka hulkuma ja hulgi, mis võivad meenutada mööda ilma hulkuvaid ning hulgakesi Iirimaal kalkuneid kitkuvaid või Austraalias mandariine noppivaid «hulgieestlaseid». Ulgumere all mõeldakse aga avamerd. Kuuldes sõna ulgueestlane, tekib minus kujutlus üksikust ookeani avarustel purjetavast ning torme trotsivast seiklejast, tudengist või haritud rahvusvaheliselt edukast eestlasest, kel vantides ulgusmas tuul, mil ta otsib ohutut sadamat siin maailmas. Võib-olla on see kodusadam Eestis, kuhu ulguseestlane peale pikka merereisu naaseb, kuid vahest leiab ta hoopis uue kodusadama mõnel võõral maal. Kuid siiski ei ole tänane «ulgueestlane» seesama väliseestlane, kes okupatsioonivõimu repressioonide hirmus poliitilise pagulasena aastatel 1939-1944 üle ulgumere Läände põgenes. Pigem meenutab valdav enamus tänastest välismaale uitajatest 19. ja 20. sajandi vahetusel Venemaale elama asunud Eesti talupoegasid, kes peamiselt põgenesid vaesumise kartuses.

Huvitavalt kõlab ka sõna «kodueestlane», mis kujutab kedagi, kes võõraid maid just palavalt ei armasta ja keda üleüldse kõik võõras just ülemäära ei võlu. Temale pakub rõõmu kõik, mis on tuttavlik: oma inimesed, enda kodu, kodune toit, kodamaa metsade müha ja lindude ning loomade hääled, Eestimaine kirjandus ning muusika. Võime enda ümber näha nii ulgu- kui kodueestlasi, kuid enamasti esinevad loetletud omadused meis läbipõimunud kujul. Kord valdab meid seiklusjanu, siis jälle koduigatsus. Olles kodumaal, tõstab meis pead ulgueestlase otsiv vaim, olles kodust kaugel, meenuvad meile kõik need asjad, mida hindab üks õige kodueestlane alates mulgikapsastega ning lõpetades murdmaasuusatamisega. See on inimlik. Mõlemal poolel on õigus. Mõlemad tahavad ehedaid, häid ja ilusaid asju.

Eestimaa on väga põnev maa. See on maa, kus elab üks Euroopa vanimaid rahvaid, kellel alla miljoni rahvana on emakeelne kõrgharidus ning haritlaskond, omalaadne kultuur ja mis kõige olulisem, uskumatult palju andekaid ja sisukaid inimesi, kellede all pean silmas Eesti inimesi ning nende saavutusi läbi ajaloo alates Lennart Meri «Hõbevalge» kangelastest kuldse viikingiaja kaupmeesteni, Sakala Lembitu võitlustest oma rahva nimel kuni Krusensterni ja Bellingshauseni kartograafiani ja maadeavastusteni, Jaan Tõnissoni Eesti asja ajamisest Lennart Meri rajaleidmisteni ning Lotmanide semiootikani tänases Tartus. Neid erinevatel aegadel elanud isesuguseid isiksusi on veel palju, keda ei ole võimalik samastada ega ühe mütsiga lüüa, kuid kelle üle võime uhkust tunda ja keda saame tänutundega meelde tuletada. Suured eestlased elavad meie hulgas ka täna ja neid on meil rohkem kui nii mõnelgi «paarisaja miljoni rahval». Mõneti on moodsa tsiviilisatsioonini jõudnud arvult väikeste kultuurrahvaste, nagu eestlaste ning islandlaste olukord sedavõrd ainulaadne, et suureks eestlaseks või suureks islandlaseks võib saada iga vaimsete huvidega andekas selle rahvuse esindaja, kellel on midagi öelda või kes suudab luua. Olles oma rändava iseloomuga ameti tõttu kohanud mitmeid rahvaid ning kogenud vaheldusrikkaid kultuure, on aja jooksul minu imetlus oma rahvuskaaslaste suhtes üha kasvanud. Olen ulgueestlasena hakanud austama ka neid kodueestlasi, kelledest ma varemalt palju ei pidanud. Samas on mind väga huvitanud ka see, mida teavad ja mõtlevad Eestist välismaalased. Meid tuntakse hästi. Ei meenu mitte ühtegi välismaalast, kes ei teaks, kus asub Eesti ja kes on eestlased. Isikliku mulje põhjal, mis on kujunenud erinevatest rahvustest inimestega suheldes, tundub mulle, et skandinaavlased näevad meid kui ainsat Balti riiki, kellel on põhjamaine ja ebaslaavilik identiteet. Sakslased noogutavad lugupidavalt, kui jutt käib Eesti majandusest. Inglased, keda olen kohanud, on meenutanud tunnustavalt Eestis kogetud IT-lahendusi. Vahemere maades vaadatakse meile alt üles seoses meie edusammudega Euroopa Liidus. Mida suurem vahemaa, seda nõrgem on teravdus ja loomulikult on tulnud palju selgitada suhteid Venemaaga, millega paljud madalama arengutasemega riikide kodanikud meid endiselt seostavad. Selgitamaks neile meie lähiajalugu, on tarvis olnud kõneleda Vabadussõjast, punaterrorist, Jüri Uluotsa ja Otto Tiefi valtsusest, metsavendlusest, laulvast revolutsioonist ning Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisest ja meid tänasesse päeva kandnud püüdlustest. Olen kohanud ka Eesti vastu vaenulikke «paarisja miljoni rahvuse» esindajaid Venemaalt, kes pahatahtlikkusest hoolimata ei suuda varjata oma imetlust ja austust selle erilise maa ja rahva vastu. Kaine peaga järgivad nad küll ametlikku tõrjuvat ja eitavat joont, kuid olles mõne sõõmu «kangemat kohvi» või «lahjendatud teed» rüübanud, lahvatavad ülevoolavate küsimustega: «Millel põhineb teie majanduse edukus? Kuidas te suudate rasketel aegadel enda põllumajandust arendada nii, et teie maanteede äärsetel põldudel ikka midagi kasvatatakse? Kuidas esineb teie riigis sedavõrd vähe bürokraatiat ja korruptsiooni? Kuidas on teie inimesed niivõrd intelligentsed ja kuidas oskavad nad nii paljusid keeli? Kuidas hoiate linnade teed ja tänavad korras ja puhtad?»

Sõites sellel kevadel Tallinna tänavatel, ei saa me viimase viitega nõustuda. Ka on meil omajagu demograafilisi ja sotsiaalseid muresid, aga võrdluse tulem oleneb terviku osade omavahelisest suhtest ja mõõdulisest kooskõlast ning loomulikult taustsüsteemist. Kõik oleneb sellest, kellega me endid võrdleme. Suheldes venelasega, kelle lähisugulane on äsja maha müünud enda korteri, et arstiabi saada, tundub Eesti arstiabi kättesaadavus suurepärane olevat. Siinkohal on tegemist küll mõnevõrra meelevaldse üldistusega, kuid mõtlev osa venelastest näeb Eestit kui eduloo näidet, millelt tasub õppida. Meie näeme «sovjeetliku» ja «putinliku» poliitika jälgi märtsi kuul Tallinna auklikel teedel ja libedatel tänavatel. Poluvernikliku, ehk isegi slaaviliku mõtteviisi pärand peidab end ka meie ärikultuuris, kus ebavõrdsus tippjuhtide ja keskastme juhtide ning oskustööliste palkade vahel on kohane mõnele kolmanda maailma riigile. See ei ole meile omane mõtteviis. See ei ole euroopalik ega skandinaavialik ja selles puudub ka eestlaslik talupojatarkus.

Madalam pool on olemas meis kõigis. Ka igas riigis. Võitlus enda pahede ja nõrkustega arendab inimest. Ka riiki. Ei tohi vaid alla vanduda ja tuleb õige pool valida ning sellele truuks jääda.

Minus on süvenenud arusaam, et eestlastel on eriline seisund teiste rahvaste seas. See seisund on kujunenud läbi pika teekonna Kaali meteoriidi langemisega seotud legendidest, läbi Skandinaavia saagade, oma muinaskultuuri hoidmise ja iseolemise kaitsmise, läbi Terra Mariae ehk Maarjamaa muutuste aja, läbi Hansa Liidu külluse, läbi sõdade, nälja ja katku viletsuse, läbi ärkamisaja laulupidude, läbi võitluse iseseisva riigi eest, läbi emakeelse hariduse ning iseseisva riigi loomise, läbi kaotatud võitluste Sinimägedes, venemaise terrori, küüditamiste, mõrvade ja okupatsiooni, läbi vabaduse iha, läbi iseseisvuse taastamise, läbi demokraatliku ideaalide põhise poliitika tänasesse päeva, mil näen siit, kus ma käesolevat kirjutan, läbi akna Pika Hermanni torni, kus lehvib sinimustvalge trikoloor kõigi kurjade jõudude kiuste. Temal oleks justkui kõik meeles. Kõik need lippude vahetused. Ja ometi on sinimustvalge minevikust üle, kuna ta teab, et tema on ainus, kes tegelikult sinna tornitippu kuulub. Tema lehvimises on lõokeste laul kesk taevasina meie põldude kohal, on Eesti metsade müha sügavust ning kauni Eesti naise malbe naeratuse leebust.

Tema lehvimise lainetes on ajaloovetes seilatud teekond talletunud kui laeva tee logiraamatus. See on tervik. Logiraamatust ei ole võimalik lehekülgi välja rebida ega sõnu ja lauseid kustutada. See teekond on lineaarne. Kuid mis seob sündmusi ja inimesi lineaarse teekonna erinevates punktides?

Emakeel on meid kujundanud ning sidunud arengulooliselt aastatuhandeid. Keel on kahtlemata identiteedi kandja ja hoidja, mis mõjutab inimest sügavuti. Mõtleja ja loodusesõber Fred Jüssi, rääkides enda suhtest emakeelega, on kasutanud mõistet vermimine, mis tekib äkki ja jääb alatiseks. Vermimine emakeelega toimub väga varajases lapsepõlves, mil keel vermitakse meie mällu, teadvusesse ja hinge. Taoline side on katkematu. Ta kannab meid läbi elu, mõjutades meie arengulooliselt sügavamaid tundmusi. Ta küündib üle grammatika reeglite ja üksikute sõnade õigekeelsuse. Saame seda kogeda, kuulates regivärsilisi rahvalaule, mille tekstidest me sageli enam täielikult aru ei saa, kuid mis mõjuvad siiski tuttavlikult ja mida kuulates tekib äratundmine, seesama vermimine, mida on võimatu seletada, nagu on mõeldamatu tõlkida moodsasse Eesti keelde regivärsse, mida saab vaid aimamisi mõista.

Need värsid kannavad vaimset mustrit, mille sisse on kootud nii meie loomismüüdid kui talupojakultuur, lapsepõlvemälestused heinalaka ja suitsusauna hõngude ja suitsupääsukeste kudli-kadlitamisega, mis olles küll meile ajaliselt kauged, on siiski vermitud meie ühismällu. Sellised mustrid seovad meie rahvast ulatuvamalt, kui meile on kombeks uskuda. Kindlasti sõltub keti katketugevus ka inimese vaimsest kandevõimest. Madalast sündivusest, kõrgest väljarändest ning välisvaenlase survest enam ohustab eestlust noorte inimeste vaimsete huvide puudumine ja «poolharitlastest tõusikuid», kellede eest hoiatas meid president Lennart Meri. Minu silmis ei erine rumal eestlane, keda ei huvita omaenda rahva, emakeele, isamaa ja Eesti riigi käekäik mitte millegi poolest Eesti keelt mittekõnelevast mitteeestlasest eestimaalasest muulasest. Madalate motiividega inimestes ei teki sellist sidet oma emakeele ja isamaaga, mis Eestlust hoiaks ja edasi kannaks. Siinkohal pean vajalikuks toonitada, et ka Eesti venelastel peaks olema õigus saada kooliharidust enda emakeeles. Eesti Vabariigil on olemas võimekus seda võimalust pakkuda ja nõrgemaks see meid ei muudaks. Tardume pigem siis, kui lisame hingetuid emakeeletuid noori muulasi «viiendasse kolonni».

Viikingiajal käisid eestlased teistes maades, tegid meid tuntuks ja tõid koju vara. Ka tänapäeval vajame me Eestluse väärikaid esindajaid maailmas. Kuid kehvumise eest pagev «kalkunikitkuja» ei saa meid esindada nii, nagu tegi seda Lennart Meri. Vajame võtit, mis avaks meie inimeste sisemised võimed, kuid peame olema valmis, et uksel võib olla mitu lukku. Ühe avab haridus õiges võtmes. Teise väärikus õiges suhtes. Palkade ühtlustamine, oskuste ja vastutusega vastavusse viimine ning mõõduline kooskõla madalapalgaliste ja kõrgepalgaliste vahel on kahtlemata üks tingimus, milleta me väärikusest Eesti Vabariigis rääkida ei saa. Alandades muudame aga kodueestlased ja ulgueestlasted «hulgu eestlasteks».

Õnneks jätkub meil veel sirge seljaga Eestluse kandjaid. See annab lootust. Mul oleks raske kujutada ette oma eluolu merel ja välismaal ilma Fred Jüssi kogutud looduse häälte heliplaatideta, Arvo Pärdi muusikata, Andrus Kivirähki ja Mart Juure huumorita, Mihhail Lotmani arvamuslugudeta, Eesti luule ning kirjanduseta. Olen õnnelik, et mul on au olla eestlane ja olen tänulik kõigile eestluse kandjatele, kes annavad eestlaseks olemisele mõtte ja kattevara.

Kui kaome, siis kaome. Niikaua, kui oleme, niikaua võitleme. Iga päev. Mõtetes ja tegudes. Hoides oma emakeelt isamaal ja kodust kaugel. Hoia Jumal Eestit!

http://arvamus.postimees.ee/11...
 
    Trüki   E-post   FB     
17 Aug 2017 15:51
Terrorirünnak Hispaanias PM
17 Aug 2017 15:44
Maailmapilt: MAAILMAPILT. Fred Kraav ERR Arhiiv
17 Aug 2017 15:15
Ottawa - Black Ribbon Day 2017
17 Aug 2017 10:01
Trump: monumentide eemaldamine on rumalus (2)
17 Aug 2017 09:34
Stockholmi politsei keeldub 11 päeva kestnud afgaani noorte meeleavaldust laiali löömast (1)
17 Aug 2017 07:46
Niinistö: Kui Eesti ja Venemaa vahel algab sõda, puhkeb maailmasõda (1)
17 Aug 2017 07:42
David Vseviov 13. Metsaülikooli avaloengus: suurim nauding on võim, sest ühegi muu naudingu nimel pole külvatud nii palju hirmu (1)
17 Aug 2017 07:39
Eesti President Kaljulaid Metsaülikoolis: kui piisavalt hästi valmistume, siis see hoiab riskid ka tegelikult madalamana
16 Aug 2017 12:05
Toit, mida Briti kuningapere väljas süües tellida ei tohi PM
16 Aug 2017 11:57
Trad. Attack! Wednesday, August 16, 2017 8:30 PM
16 Aug 2017 09:45
Uus pusletükk? Franklini Arktika-ekspeditsiooni hukule leiti veel üks võimalik põhjus DELFI
16 Aug 2017 08:18
Galerii ja video: USA ründelennukid maandusid esmakordselt Kuressaare lennuväljal PM
15 Aug 2017 18:59
Eestlanna võitleb USAs raske haigusega
15 Aug 2017 10:52
Londoni börs nõudis sõna otseses mõttes ohvri
15 Aug 2017 05:02
"Eesti Hääl" juuli 2017 Inglismaa
13 Aug 2017 21:59
Asepresident Mike Pence’i topeltmäng Postimees (1)
13 Aug 2017 14:56
Põhja-Koreas vangis olnud Kanada pastor saabus koju PM (1)
13 Aug 2017 10:52
Läti rahandusminister tänas eestlasi alkoralliga Läti majanduse turgutamise eest
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus