Jaanika Kressa, rahvuslane

MÖÖDUNUD LAUPÄEVAL käisin koos Sakala sõjameestega Märjamaal vabadusvõitlejate 16. üleriigilisel kokkutulekul. See oli taas üks niisugune poolpõrandaalune üritus, missuguseks on viimasel ajal kujunenud kõik need ettevõtmised, kus on soovitud rääkida eestlaste vabadusvõitlusest Teises maailmasõjas.

Samal päeval oli ka poliitvangide kokkutulek Palamusel ning Pilistveres tähistati Vello Salumi juubelit.

Kindlasti oli neid, kes oleksid küll tahtnud, kuid ei jõudnud kõigile kolmele üritusele, ja just seda oligi vaja. Nii sattus vabadusvõitlejate juurde poliitikutest taas kord vaid Trivimi Velliste.

Kuigi ta lausus õigeid sõnu, ei toonud see endistele rindevõitlejatele pisaraid silmi. Pigem leiti, et ühe ja sama jutu aastast aastasse leierdamine hakkab ära tüütama, sest sõnadele ei järgne tegusid.

Vabadussõja võidusamba poolt on iga vabadusvõitleja, kuid see, et president hüppab vabariigi juubeli aasta kõnedes Vabadussõja sangaritelt tänapäeva välismissioonidel osalejatele neid mehi võrdsustades ning vahepealt Jüri Uluotsa kutsel 1944. aastal Eesti iseseisvuse eest võidelnuid unustades, pole enam üksnes tänamatu käitumine, vaid tekitab küsimusi. Näiteks kas Eesti on üldse vaba? Või millisest riigist Eestit tegelikult juhitakse?

EESTI VABADUSE eest relvaga võidelnute read jäävad aina hõredamaks ja noorimadki sangarid on üle 80 aasta vanad.

Nende rivisamm paraadil pole enam see mis varem. Sageli veavad neid alt nägemine ja kuulmine. Ent nende meeste vaimu ei ole võimalik murda. Nad on surmani elutervema mõtteviisiga kui paljud nooremate põlvkondade esindajad, kelle pead on ikka veel täis punast udu. Või tuult.

Nii ei usu vanad vabadusvõitlejad enam poliitikute pateetilisi sõnu, sest seda, et Uluots tagas juriidilise järjepidevuse ja selle kaudu ka praeguste valitsuste legitiimsuse, näivad riigikogulased küll tunnistavat — see õigustab ju ka nende eksisteerimist —, ent tõsiasi, et kümned tuhanded eesti mehed, kes oma elu kaalule pannes valitsusjuhi kutset järgisid ja relvaga Eesti piire kaitsma asusid, ei ole saanud riiklikku tunnustust, meie riigikogu ei häiri.

VABADUSVÕITLEJATE liidu esimehe Gunnar Laeva ettepanekul tehti 16. kokkutulekul kaks resoluutset otsust.

Esiteks: mitte kellelgi pole õigust Jüri Uluotsa poliitilist pärandit meelevaldselt interpreteerida. Tunnistades tema rolli Eesti Vabariigi järjepidevuse tagamisel, tuleb tunnustada ka tema kutset järginud meeste võitlust vabadusvõitlusena. Teiseks: piirileppe preambulist loobumine on põhjendamatu.

Vanad mehed ütlesid oma sõnavõttudes välja sellegi, et nemad ei läinud sõtta midagi demonstreerima ega soovinud vabadust kõrgema palga eest, nagu tahetakse tänapäeval. Neile ei lubatud maad, mis oli paljude Vabadussõtta läinud meeste motiiv. Teises maailmasõjas Saksa poolel sõdinud eestlastele ja lätlastele ei antud mingeid lubadusi, nad tegutsesid oma sisemisest äratundmisest, et au on truudus.

EESTI vabadusvõitlejatele oli toeks tulnud arvukas delegatsioon Lätist, kus leegioni päeva pidamine on tugev traditsioon. Läti sõjameeste liider Edgars Skreija tõi 20. diviisi meestele tervitusi 15. ja 19. diviisilt. «Meie võitlus oli kommunismi vastu, suurima kurjuse vastu maailmas,» ütles ta välja tõe, mida Venemaa ja tema lääneliitlased tahavad unustada.

Lätlastel oli rohkem mehi välja panna nii sõja ajal kui nüüd. Just lätlane Gundars Kalve oli see noorema põlvkonna esindaja, kes lausus Märjamaal tulevikulootust sisendavad sõnad, et pole teist teed, kui et noortel ja hallipäistel aatekaaslastel tuleb kõigis kolmes Balti riigis ühendada käed ning hakata ehitama tõelisi rahvusriike.

KUNAGI OLID meie riikidel juhid, kes andsid ilma ühegi lahinguta ära kogu riigi. Praegu on loobutud Abrenest, Petserist ja Narva-tagustest aladest. Meile määritakse pähe liigivõõrast ja tendentslikku ajalookäsitust ning vaikitakse maha meie endi aatekaaslastest sangarid, et noortel poleks enam eeskujusid.

Pisut enam kui nädalapäevad tagasi keelati Kaitseliidu Valgamaa maleval panna oma hoone seinale vabadusvõitlejate liidu tellitud ja rahastatud tahvel, mis teatas, et Valgas sündis 100 aastat tagasi kolonel Alfons Rebane. Mälestustahvel siiski paigaldati, kuid Valga muuseumi fuajeesse. Eesti suurim sõjamees peideti pilkude eest ära. Me peame oma sangarit varjama nagu metsavenda.

Kes on need, kes arvavad, et nende pädevuses on otsustada, kelle nimi tuleb unustada ja kelle oma mitte? Miks antakse meil isamaalist kasvatust ainult muuseumis? Miks tohtisid kaitseliitlased viibida Valga muuseumis niinimetatud ajaloopäeval vaid erarõivastes ja miks keelati kaitseväe orkestril mängida Tallinna metsakalmistul koloneli haual, kuigi mõlemad üritused olid pikalt ette planeeritud?

TEGELIKULT ajab kogu see jama juba naerma. Eestlaste virisemine selle üle, miks Saksamaa keset sõda meie omariiklust taastama ei asunud ning kuidas meie ikka ei tahtnud seda, teist ja kolmandat, tundub lõputu. Näib, et eestlane aina sõi ja salgas, sest sakslast ta ju kartma ei pidanud.

Küll aga kardame venelasi, ikka ja alati. Sellest siis ka see igahommikune paanikahoog, et mõtleme juba enne voodist tõusmist, mida Venemaa meist täna arvab.

Nii loobume me piirileppe preambulist, Pagari keldritest, isamaalisest kasvatusest ja paljust muust. Kui kaugele me selle loobumisega veel läheme? Ja mis me asemele saame? Kas ostumõnu ja alatise peataoleku?

Üks paljukannatanud daam tunnistas Märjamaa kokkutulekul, et palub igal õhtul Eesti maa ja rahva pärast jumalat. Ma soovitasin anda jumalale ka mõne puhkepäeva, sest on teisigi rahvaid, kes teda vahetpidamata tülitavad.

Läti eurosaadikute Girts Valdis Kristovskise ja Inese Vaidere eestvedamisel valminud film «The Soviet Story» püüab Euroopa tähelepanu juhtida sovettide kuritegudele ja massimõrvadele. Valusaid mälestusi jagavad vaatajatega kaks vana läti naist.

Film võetakse kokku mõttega, et kommunismivägivalla ohvrid surevad varsti ning Euroopal pole meie jaoks aega ja ta ignoreerib meid, sest on kannatajalooži reserveerinud ühele teisele rahvale. Samal ajal näidatakse kaadris Marxi.

Niisugune on põhjamaalaste must huumor, mis teeb meid tugevaks.

ME KESTAME üle aja, on kirjutanud Henrik Visnapuu. Temagi tuuakse tänavu kodumulda. Kuid kas Toompea nutumüüri taga varjuvad poliitikud ikka teavad, millise mehega on tegemist?

Ma ei imestaks sugugi, kui ka Visnapuu ja Uluotsa üritusi kavandataks pikka aega ette ning lõpuks keelataks need ära ühe telefonikõnega, mis tuleb presidendi kantseleist. Küll siis alles naeraks, kui rahval keelataks nendegi kalmude juurde koguneda. Just nimelt naeraks, sest nutmise ja halaga oleme maha mänginud liiga palju.

Märkmed: