Äärmuste ajastul, kui Kölni seksuaalvägivallapuhang asetab kõverpeeglisse ka seni varjupaigataotlejaisse lahkelt suhtunud läänlaste väärtushinnangud, pakub üha enam kõneainet Poola. Mõistagi ei pea demokraatlikus riigis ei üks ja sama partei kümme ja enam aastat võimul olema, aga Poola nüüdne võimuvahetus on ebatavaline.
Uus võim teeb oma esimesi samme viisil, mis pole Euroopas respekteeritud. Ida-Euroopa võimsaima riigi vastasseis Brüsseliga on kõike muud kui oodatud. Meie jaoks on see ka välispoliitiline riskikoht, niiviisi ei peaks asjad Euroopas arenema. Liiga hoogu on läinud mõlemad pooled – Poola Seaduse ja Õigluse partei ning teiselt poolt Euroopa Komisjoni ja Parlamendi võimukandjad Frans Timmermans, Martin Schultz jt..
Me ei tea, kuidas Poolas edasi läheb, mis saab Konstitutsioonikohtu kohtunikest või avalikust ringhäälingust. Siiski tuleks päid jahutada sedavõrd, et saada aru – siiani pole Poola sammud sellised, et saaks tõsiselt rääkida Euroopa Liidu sanktsioonidest. Siiani ei ole need sammud isegi sellised, et võiksime Poola tempe võrrelda neli-viis aastat tagasi iseka Ungari peaministri Viktor Orbani tehtuga. Ärgu mõistetagu valesti, ma ei kiida Seaduse ja Õigluse partei sellist mööbeldamist heaks, küll aga kutsun rahulikkusele.
Võrdlus Ungariga on ühest küljest ahvatlev, kuid tõe huvides tuleb esile tuua hulk erinevusi.
Esmalt on erinevused poliitilisel maastikul. Poola opositsioon ei ole nii lootusetus seisus, kui Ungari opositsioon pärast Fideszi valimisvõitu 2010. aastal. Poolas on tegu hoopis teisest puust opositsiooniga kui Ungari endistest kommunistidest koosnevad sotsid. Kaheksa aastat Poolat juhtinud Kodanikuplatvorm kuulub Euroopa mõõtkavas parempoolsesse Euroopa Rahvapartei rühma, kuhu kuulub ka Ungari Fidesz. Euroopa Rahvapartei reaktsioon on nüüd huvitav. Kui Ungari puhul asuti „omasid“ kaitsma ka seal, kus eriti kaitsta ei olnud, siis Poolas on hoopis „omad“ löögi all. Neid tõrjutakse võtmepositsioonidelt ning tehakse liiga.
Samuti pole Poola nii kaugele läinud, kui Ungari mõne aasta eest. Poolas käib institutsionaalne kõrtsikaklus kohtunike määramise pädevuse üle, aga Ungaris piirati lisaks oma jopede paikaseadmisele ka konstitutsioonikohtu pädevusi, sinna pöördumise võimalusi jms. Ja kindlasti pole oodata, et Poola võimud muutuksid Putini-lembeseks, nagu on soodsamaid majandussidemeid otsiv Ungari.
Äsja spekuleeriti, et Orbani ja Kaczyński kohtumisel jagati Poolale juhtnööre, kuidas Euroopa Liidu survega toime tulla. Arvan, et nii lihtlabane see kohtumine ei olnud. Kindlasti huvitas Kaczyńskit, et Ungari poleks avalikult Vene-meelne ning Orbanit huvitas, et Poola oleks pagulaspoliitikas jäik ega täidaks eelmise valitsuse antud lubadusi. Muide, kohtumine toimus ka ungaripärase nimekujuga Poola piirilinnas Niedzicas, mis pidi ilmselt meenutama, et kui suure ungarlaste vähemusega asustatud Slovakkia vahelt ära võtta, siis on Poola ja Ungari lausa naabrid.
Erinevalt Poolast ongi Ungaril palju probleeme naabritega, sest ungarlaste põline eluala on laiem kui Ungari riigi piirid. See annab nende rahvuslusele niisuguse püsipinge, mida pole Poolal ega ühelgi teisel Ida-Euroopa riigil.
Küll aga on selge, et kui Tõnu Lehtsaar iseloomustab Eestis teravaks läinud debatte külma konflikti mõistega (http://uudised.err.ee/v/arvamu..., siis Poolas on puder liiga kuumaks läinud. Vaevalt saab seda väljastpoolt jahutada, eeskätt peavad Poola poliitikud ise mõtlema sellele, mis on neid ühendavad rahvuslikud huvid. Igal juhul näitab eurobaromeeter, et Euroopa Liidu maine on Poolas oluliselt kõrgem kui meil.