Põnev raamat Ilmar Taskalt Eesti Elu
Kultuur | 24 Mar 2017  | EL (Estonian Life)Eesti Elu
Eda Sepp
Taska, Ilmar. Pobeda 1946. Kirjastus Varrak 2016, 308 lk.
Ilmar Taska mullu Eestis ilmunud romaan “Pobeda 1946” on põnevaim raamat, mida mina eesti keeles üldse kunagi olen lugenud ja samal ajal ka kirjanduslikult heal tasemel. Vaatamata sellele, et romaanis on mitmed tegelased nimetud - siis tüübid ehk sümbolid - on nad kujundatud niivõrd isikupärastena ja reaalsetena, et jäävad kauaks meeltesse kummitama.

Romaani tegevus toimub 1946. aastal, kui Eesti oli äsja vägivaldselt inkorporeeritud stalinistlikku Nõkogude Liitu, kuid loodeti veel päästva “valge laeva” saabumist ja samal ajal tekkis arusaam, et pääsemine pole enam võimalik ja abistav “laev” ei tule. Raamatu sisu on ajalooline, osaliselt kindlasti ka isikulooline, kuna Ilmar Taska on sündinud Kirovis küüditatute perekonnas 1953. aastal. Raamatu järelsõnas väidab ta, et romaan on “koondportree sõjajärgsetest inimestest ja süsteemist, nähtuna nii siit- kui sealtpoolt raudset eesriiet” ning tänab arhiive ja paljusid, kes on informatsiooni jaganud.

Võib oletada, et tegevus ja sündmused on ajaloolised, kuid kirjanduslik sisu ja karakterid fiktiivsed, kuigi isiklikult läbi tunnetatud ja tõesti sündinud. Imbi Paju on oma Postimehes ilmunud artiklis “Ilmar Taska romaani minoorsus ja ilu” (PM, 22.4.2016) kirjutanud, et Taska teoses on esindatud kõik arhetüübid, mida nõukogude aeg sünnitas: ohver, vastupanuliikuja, kollaborant, nuhk, piinaja, ellujääja, vaikija, põgeneja ja nõukogude inimene, kes tuuakse okupeeritud Eestisse.

Karaktereid ei ole palju: kuueaastane autohuviline poiss, tema ema ja tema endine vabadusvõitlejast isa; tädi Johanna, ema ooperilauljast poolõde ning Alan, tädi Inglismaal elav armastatu, seal BBC raadiouudiste diktor; uhiuus läikiv sõiduauto Pobeda, mida hakati Nõukogude Liidus 1946. aastal tootma ja selle salapärane autojuhist onu, kes sõbrutseb poisiga ja laseb tal autorooli keerata.

Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust. Poisi õlgadele langeb raske saladuse koorem ja kannab ta süütust lapsepõlvest ohtlikku sõjajärgsesse reaalsusse. Taska kirjutab raskest ja koledast ajast, süsteemist, mis sõitis üle kõigest ja kõigist, kes sellele ette jäid, olgu nad siis “vaenlased” või “omad”. Samas kirjutab ta inimestest, eestlastest, kes üritasid elada enda elu koledas sõjajärgses ühiskonnas, muutunud maailmas, kus ei saanud kedagi usaldada ning puudus kindlus homses päevas. (Anna Kaare kirjandusblogi).

Ilmar Taska raamat on põnevuselt võrreldav Sofi Oksaneni “Puhastuse” ja rootslase Stieg Larssoni detektiivromaanidega. Eesti romaanikirjanduses pole varem käsitletud Stalini okupatsiooni algust ega tolleaegset NKVD poolt laste värbamiskatseid. Autor on suutnud tabavalt esitada selle aja õudset õhkkonda ning teinud seda nii, et raamatut ei saa enne lõpetamist käest panna ja peab ühes joones lõpuni lugema. Samas on see haruldane poliitiline tutvustamine sellele koledale lõigule meie ajaloos ning ongi pea inglise keeles ilmumas. Võib veel nimetada, et Ilmar Taska vanaisa nahakunstnik Eduard Taska (1890-1942) arreteeriti NKVD poolt 1941. aastal ja mõrvati Venemaal vangilaagris.

Küsige Ilmar Taska raamatut “Pobeda” Estore’ist Toronto Eesti Majas.

 
Kultuur