Toomepuu intervjueerib Kalevipoega. FBst (1)
Inimesed | 29 Oct 2014  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Juri Toomepuu
 - pics/2014/10/43361_001.jpg

Vanemuise ja Kreutzwaldi kandle saatel kirja pannud Jüri Toomepuu

Ega eestlaste hulgas vist kedagi pole, kes ei peaks Kalevipojast lugu ja vaevalt ehk leidub kodugi kus Kreutzwaldi poolt kirja pandud raamat riiulil ei ilutseks, aga ega seda eriti palju ei loeta. Ongi arusaadav. Elu kulgeb tänapäeval kiire tempoga aga vanarahvas ja Kreutzwald kirjeldasid igat sündmust nii pikalt ja laialt, nii palju sama asja korrates, et tänapäeva kiire tempoga harjunud inimestel pole kannatust neid lugusid lugeda. Kõike Kalevipoja elus sündinut võib ju korralikus kokkuvõttes vähem kui poolele tosinale leheküljele mahutada Kreutzwaldi poolt kirja pandud 20 lugulaulu ja 370 lehekülje asemel.

Arvan, et Kalevipoeg, eesti rahva kangelane, väärib rohkem tähelepanu ja seetõttu tekkiski mul huvi uurida kuidas ta oma tohutupikka põrgu väravavahi ametiaega veedab. Põrgu väravasse temaga vestlema minna pole minu teada kellegil varem pähe tulnud ̶ on ju see paik olnud kogu eelneva inimkonna ajaloo kestel selline juurdepääsmatu, müstiline koht mida inimesed alles maise elu lõppedes näha saavad. Mulle näis aga, et ajastul kus inimesed on oma jäljed juba kuule jätnud ja hauduvad plaane Marssi külastada, peaks ju ka turismireis põrgu väravasse, vähemalt väljaspoole, tehniliselt võimalik olema.

Hakkasingi hauduma plaane kuidas seda teha. Kreutzwaldi dokumenteeringust meenusid värsiread:
Kalevipoeg püüab kätta
Vahetevahel vägevasti
Kaljuseinast lahti kisku
Raputab ja raksateleb
Maapõhja müdisema
Künkaida kõikumaie
Mere valgelt vahutama.

Sestab tekkiski idee kasutada tänapäeva ülitäpset seismograafia tehnikat põrguvärava asukoha leidmiseks. On ju selge, et maarahva põrgu asub kuskil maarahva läheduses. Kalevipoja rüselemise tagajärjel tekkinud müdinad ja küngaste kõikumine pole ka võrreldavad Krakatao ja Washingtoni osariigi Püha Helena vulkaani plahvatustega või mandrite triivimistest ja mandrilavade nihkumistest tekkinud maavärisemistega. Seetõttu otsisin seismograafiga ainult väiksemate maapinna võnkumiste lähtepunkti Eesti maismaa lähistel. Õnneks oli Kreutzwald ka küllalt hästi kirjeldanud maastikku Kalevipoja reisil lauakoormaga kui ta juhtumisi sattus põrguse kus ta lõbustas ennast kolme kauni linalakka piigaga, lõi Sarviku, põrgulise enda imekübara abil, mätasse ja päästis põrgust piigad, koos mõne tündritäie kulla ja muu väärtuslike varaga.

Kui olin tuvastanud põrguvärava arvestatava asukoha panin koordinaadid oma GPS navigaatorisse, lisasin seljakotti lisaks reisiks vajalikule ka suure pudeli Vana Tallinnat külakostiks Kalevipojale ja kimbu porgandeid ta hobusele ning asusin teele. Ega maanteed pidi sinna ei pääsenud aga kui suureke see Eesti ikka on. Egas siis muud kui ̶
Seadsin sammud sirges suunas
Põrgupiiri pära poole
Et saaks kaeda kangelasta
Vahti põrgu väravassa

Pärast paaripäevast, endisele skaudipoisile täiesti jõukohast matka, jõudsingi paigani mis andis igati põrguvärava läheduse mõõdud välja. Ja ennäe! Seal ta oligi, Kalevipoeg oma täies hiilguses, uhke valge hobuse seljas. Üks rusikas oli, nagu teame, kinni kalju küljes ja teisega sügas parajasti nina.
Hüüdsin Kalevipojale juba kaugelt tervituse. Kalevipoeg vaatas mind uuriva pilguga tükk aega, enne kui vastas:
„Tervitan sind tuulest tulnu
Matkaline metsavarjust,
Sa pole koolnu karvaline
Pole põrgu põrmuline.
Kes sa oled olmeline
Kust sa tuled tuvikene
Kallis kauge külaline?“

Kalevipoja kogenud silm sai ilmselt kohe aru, et ma pole tavaline põrgu värava läbija. Eks ta oli selliseid, minust oluliselt erinevaid, paljude aastate jooksul päris palju näinud.

Selgitasin talle siis, nii aupaklikult kui oskasin, et vaatamata sellele, et Eestis läheb kõik hästi, nagu kinnitavad võimulolijad, tahavad paljud ikka, et „lausa tuleleeki lõikaks, käe kaljukammitsasta.“ Aga ega kiiret ei ole. Eesti kõige elliitsemad inimesed on endid õigetele inimestele kasuliku valimisseaduse abil võimule jäädvustanud ja koguvad jõukust mitmesuguste toredate skeemidega, mõned isegi eesti terrritooriumi parseldamisega, lihtrahvas on juba ammu õppinud piskuga läbi ajama ja vingujad, kellest on nagunii hea lahti saada, põgenevad massiliselt võõrsile. Nii, et kõik on korras aga, nagu alati, leidub neid kes tahavad veelgi enamat, sestab ootavad nad suure igatsusega ta kojutulekut, „oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma.“

Ütlesin, et saan aru, et seda vast niipea ei juhtu ̶ taevalised peavad, nagu ikka, tükk aega aru pidama, et ta kaljukütkest vabastada ja koju saata, aga ma saan temaga vähemalt vestelda, Eesti ülikannatlikule rahvale ta olukorda selgitada ja ta mõtteid edasi kanda, kui ta on nõus mu küsimustele vastama. Kalevipoeg oli kohe päri.

Esiteks küsisin kas ta on alati sellises värsitaktis rääkinud nagu ta kasutas mind tervitades ja nagu Kreutzwald on ta juttu jäädvustanud.

Kalevipoeg hakkas valju häälega naerma ja kinnitas, et ei ole.
„Kui pereemad heinateol või talgutoitu valmistades üksteisele mu tegudest pajatasid, siis ikka leelotades või regivärsi taktis, et töö ladusalt laabuks,“ ütles ta.
„Kui need lugulaulud minuni jõudsid, hakkasid need minusugusele rahva mehele meeldima ja pikapeale hakkasingi ma vahetevahel, endale lõbuks ja rahvale naeruks, ennast samuti väljendama,“ lisas ta. „Oskan aga rääkida ka päris normaalselt ja öelda viie sõnaga sama mille jaoks lugulaulus viissada kasutatakse,“ kinnitas ta.

Mul oli hea meel seda kuulda, sest muidu oleks kogu intervjuu kirjapanek muutunud üpris vaevaliseks.

Küsisin järgmiseks kas need lood mis temast räägiti ikka päriselt juhtusid, kas nii suured hiiglased vanal ajal ikka päriselt eksiteerisid kelle poegade püksituul teda, suurt meest, suutis lennutada. Kas ta ikka läks ema röövijat taga ajama ujudes läbi Soome lahe. Kas ta kogu selle ujumismaratoni kestel puhkas, või vähemalt viibis, ainult ühe öö saarepiiga, oma poolõe meeldivas kuid kurvalt lõppenud seltsis.
See näis Kalevipojale olema hell teema. Ta kulm tõmbus kortsu ja ta kinnitas: „Ei noh, eepose vääriline kangelane ma kindlasti olen.“ „ Aga samas pean möönma“ jätkas ta „et mu tegude edasirääkimise käigus tahtis iga jutustaja kangelastegude ja isegi päris tavaliste tegemiste kirjeldusele omaltpoolt natuke vürtsi lisada. Liialdused aina kasvasid ja kui Kreutzwald need lõpuks kirja pani, siis mõnda lugu tõesti enam täiesti tõepäraseks ei saa pidada. Peale selle, Friedrich lausa luuletas osa juurde, nagu ta ka ise oma sissejuhatuses tunnistab:
Laulik, luues lugusida,
Veerevaida värssisida:
Võtab pihu võlsi-vallast,
Tüki teise tõsi-talust.“

„Aga kas keegi arvab, et isegi vana-Kreeka kangelaste lugusid saab puhta kullana võtta?“ küsis ta enda õigustuseks. „Pime Homer, või arvatavsti mitmed pimedad, kes Homeri nime all endale kangelastegudest jutustamisega leiba teenisid, lisasid üpris ohtralt vürtsi lugudele nende perede esivanemate tegudest mille külalislahkust nad parajasti nautisid.“

Eks see nii tõesti on. Kui oled millegiga vahele jäänud, siis on ennast ikka kasulik sellega õigustada, et teised tegid ka, nagu teeb järjekindlalt ka tänapäeva Eestis elav meie naaberrahva lemmikpoeg Edgar Burešin, kes oskab kõik oma sagedased vahelejäämised sedasi õigustada, läheb rikastele ärikatele Kalevite kantsi teenuste pakkumistega järjest rikkamaks ja pole ikka veel trellide taha sattunud.

Arvasin, et on parem teemat vahetada. Algasin väitega, et põrguväravavahi amet on vastutussrikas ja taevalised kavatsesid teda ametisse määramisega kindlasti pigem austada kui karistada. Küsisisin, kas aga amet, kus ta tegevusraadius on tõesti ainult käevarre pikkune, pikapeale siiski tüütuks ei muutu? Kuidas ta on suutnud paljude aastate jooksul igavust peletada?

„See oli vist Friedrich Nietzsche kes väitis, et taevas puuduvad kõik huvitavad inimesed,“ vastas Kalevipoeg. „ Mina võin väita, et põrgu värava läbijate hulgas nendest puudust ei ole,“ jätkas ta. Olen vestelnud, vaielnud ja pidanud pikki filosoofilise kahekõnesid inimkonna kõige vaimukamate, tähtsamate ja targemate suurkujudega. Mina siinpool väravat, nemad sealpool. Arvan koguni, et olen aastasadade jooksul kogunud mitme tosina doktorikraadi jao teadmisi ja tarkust, mida tuleb teatavasti tunnistada ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad. Veelgi huvitavamaks tegi need vestlused see, et kuigi põrguvärava läbijad on enamasti valetamise ja valskuse suurmeistrid, mulle pajatavad nad oma maistest tegemistest nii nagu need tõeliselt olid ̶ pole ju enam vaja tõtt väänata, ega põrgus sellest kasu ei kasva. Freud, Jung ja teised tuntud psühholoogid ei saanud kunagi päris selgeks miks inimesed teevad kõike mida nad teevad sest nad ei võinud kindlad olla, et nende patsiendid neile oma tegemistest kogu tõtt avaldasid. Mina võin,“ selgitas Kalevipoeg.

„Millised on põrgusse saabunute lemmik teemad, millest neil meeldib juttu teha,“ küsisin järgmiseks.

„Eks nendel kõikidel süda kripeldab selle üle mis neid ees on ootamas. Enne kui see juhtuma hakkab tahavad paljud arutada taevaliste ja põrguliste võimupiiride üle ja eelkõige kuidas ja mis piinarikaste meetoditega nood oma võimu rakendavad,“ vastas Kalevipoeg. „ Pean tunnistama, et kuigi sain tükk aega taevaliste seltsis viibida enne kui nad mu mulle selle auväärt, vastutusrikka ̶ noh oleme ausad, selle neetud ameti andsid, ega minulegi see asi selge ei ole,“ jätkas ta. „Maarahva jumalad said mu külmale laibale elu sisse puhuda, aga niipalju neil võimu ei jätkunud, et oleks mu jalgadega sama teinud. Juutide ja kristlaste jumal olevat aga, nagu nad väidavad, võimeline kõike tegema. Nende preestreid, paavste ja rabbisid on siit väravast palju läbi käinud, olen nendega saanud palju vestelda. Nad väidavad ka,et nende kõikvõimas jumal on ka lõpmatult armuline. Kahtlustan, et see omnipotentsuse väide on mõnevõrra liialdatud, muidu ei lubaks ju armuline jumal sündida kõike kurja mis maailmas juhtub ̶ kõiki looduskatastroofe ja muud mis on selges vastuolus armulisusega. Kõik paha aetakse muidugi hoopis põrguliste kaela, aga kui jumalad on tõesti omnipotentsed, siis saavad põrgulised ikka ainult ju seda teha mida kõikvõimas jumal lubab. On ka kummaline, et kõik need ülivõimsad jumalad vajavad millegipärast väetitelt inimestelt alalõpmata kiitust ja sellele lisaks ka palveid ja annetusi. Paljud on koguni äärmiselt vaenulikud kõikide teiste jumalate vastu ja sisendavad seda vaenu ka inimestesse. Vanade roomlaste kreeklastelt päritud jumalad olid õnneks üksteise vastu viisakad. Roomlastel oligi vist hea arusaam jumalate olemustest, sest mitmed rooma keisrid said ise jumalateks ja mõned tegutsesid isegi keisrina ja jumalana samaaegselt.“

„Sellest jumalate ja põrguliste olemusest on tõesti raske aru saada,“ nõustusin ma. „Selle üle on kõrgelt haritud teoloogid ja filosoofid palju vaielnud ja jumalate ning uskude kaitsjad veelgi rohkem verd valanud. Sama jumala kummardajad pahtihti isegi üksteise verd. Viimasel ajal on just Allah kummardajad eesrindlikud, nad valavad eriti ohtralt üksteise ja veelgi rohkem teiste verd. Nende püha viha ja verejänulisus on muidugi arusaadav. Kui nad seda püha tapmistööd tehes surma saavad, on igal neist paradiisis ootamas 72 neitsit, valmis täitmas nende kõige eksootilisemaid soove. See on juba midagi mille eest tasub verd valada ja surra! Mul pole päris selge kas naisssoost pommiplahvatajate-märtrite tasu on 72 süütut poissi või midagi muud. Võib aga arvata, et kindlasti midagi naiste erootiliste unelmate väärilist,“ avaldasin ma enda arvamist. „Aga kes põrgusse tulejatest on sulle kõige huvitavamad olnud?“ jätkasin ma küsitlust.

„Oh, neid on olnud paljude aastasadade jooksul palju, üks huvitavam kui teine. Üldistades võib öelda, et need kes on elu jooksul rohkem kurja jõudnud teha on ka huvitavamad, kõige enam on muidugi poliitikuid, kõrgemaid vaimulikke ja muud kuiritegelikku elementi. Minul on muidugi eriline huvi oma rahva põrgusse saadetud poegade ja tütarde vastu. Varasemal ajal sattus neid siia haruharva. Kui raudrüütlid olid maarahva alistanud, siis hakkas neid siin juba rohkem nägema, enamasti kupjad ja muud sellised. Paistab, et taevalised mõisate põletajaid ja parunite vastu mässajaid patuseks ei pidanud, neid pole siit läbi läinud. Kahjuks polnud mul võimalust isegi Rummu Jüriga vestelda. Hiljaaegu on neid aga nagu seeni pärast vihma. Enamasti need kes oskasid head karjääri teha Stalini suure asja eest võideldes. Säärased nagu Kingisepp, Olga ja muidugi Mere pere, oma vene vennasrahva ja nende suurte juhtide truualamlikud abistajad Arnold, Georg ja Lennart. Suurem osa tolle ajastu tegelastest polegi veel surnud, nii et ootan huviga veel paljude rahvuskaaslaste saabumist,“ selgitas Kalevipoeg.
„Oled sa mõelnud ka selle peale kuidas sa oma lastele õnne tood ja Eesti põlve uueks lood kui kätte jõuab aeg kui lausa tuleleeki lõib käe kaljukammitsasta?“ küsisin intervjuu lõpetuseks.

„Olen muidugi ja ega see eriti lihtne ei olegi. Maailm on ju tundmatuseni muutunud nende aastasadade jooksul mil ma siin seda neetud ametit olen pidanud ja muutub järjest kiiremini. Ega ma kuningaks enam ei saa hakata. Ega ei jää vist muud üle kui moodustada uus ausate inimeste erakond. Mu nimel peaks ikka veel niipalju mõju olema, et saaksin selle kiiresti registreerida ja olen päris kindel, et maarahva hulgas on veel ausaid nii palju järel, et me saaksime järgmistel riigikogu valimistel võimule. Siis ootaks aga ees tõelise vägiteo sooritamine, kindlasti raskem kui Herkusel oli Aegese tallide puhastamine. Kõik need Eesti eliidi liikmed kes on endid nendele kasuliku valimisseadusega võimule jäädvustanud ja kinnitavad, et Eestis läheb kõik hästi, peab suunama mingile kasulikule, tootvale tööle. Peab vist ka vanglaid juurde ehitama nende jaoks kes pole enam võimelised ausat tööd tegema.“

„Suur tänu, Kalevipoeg nende lootsusandvate sõnade eest. Teatan kõikidele Eesti poegadele ja tütardele, et sul on täiesti asjalik tuleviku plaan. Siis suudavad su lapsed ka vastu pidada ja ära oodata su tulekut ja aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama.“

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
jonny-boy25 Oct 2014 04:20
http://www.kesknadal.ee/est/uu...

Kas hüpermoodsa Eesti ühiskonna tulevikupere: kaks papa Kalevit ja poeg John?

Kas poiss tehti poistevabrikus või hoopis Lääne toonekurg importis?

Kas nõnda peakski maailmavalitsejate meelest jääma kestma „Kalevite kange rahvas“?

Kas lepimegi sellise „Suure Õnneteega“?

Loe kõiki kommentaare (1)

Inimesed
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus