Poltaava — kui ühe maailma lõpp
Kultuur 02 Feb 2007 prof. Peeter JärvelaidEWR
    Trüki   E-post   FB     
Peter Englund. Poltaava. Ühe armee häving. Rootsi keelest tõlkinud Ivar Rüütli. Tallinn: Argo, 2006, 325 lk.


Peter Englund on pühendanud oma raamatu lihtsõdur Erich Mänele. Eesti lugejale oleks mõistetavam kui Poltaava lahingust rääkiv raamat oleks pühendatud näiteks lausa eesti meestele, kes Rootsi armee mundrit kandes selles lahingus osalesid ja pidid valusa kaotuse tagajärgi oma turjal pika vangipõlve jooksul kandma.

Poltaava all vangi sattunud Eesti- ja Liivimaalt pärit sõjameeste arvu me tänaseni veel ei tea; küll on aga teada, et lahingus osalesid ja langesid vangi näiteks eestlastest tragunirügemendi kapten (vabanemise järel 1723 ooberstleitnant) Thomas Jörist ja viimase noorem vend kornet Johan Jörist (lk. 315).

Tartu Ülikoolis õppinud ajaloohuvilised teavad ilmselt, et Poltaava lahingus langes vangi (või hukkus) omaaegse Academia Gustaviana-Carolina üks värvikamaid juuraprofessoreid Olaus Hermelin, kes teenis kuningas Karl XII riigisekretärina. Poltaava all sattus vangi enam kui 20.000 meest. Poltaava lahingu näol oli ja on tegemist Rootsi ajaloo suurima sõjalise katastroofiga.

Peter Englundi raamatust saame pildi, kuidas nelja ööpäeva jooksul kadus terve armee – 49 rügementi ja üksikväeosa. Kuid koos armeega kadus ka Rootsi kuulsus. Kadus see Rootsi, mis oli kogu Euroopas olulist tähtsust omanud riik. Poltaava langenud sõdurite kätetöö jälgi saab näha siiani nii Vene impeeriumi omaaegses pealinnas Peterburis kui ka impeeriumi tollases Siberi kolonisatsiooni keskuses Tobolskis. Sõjavangide kätetööga kaevati näiteks Irtõshi jõele uus säng ja rajati Siberisse unikaalselt võimas kivikreml. Tobolski rahvas on tänaseni uhke nn rootslastest sõjavangide üle, kes neile 18. sajandil sedavõrd uhke ja praeguseni hästi säilinud vanalinna rajasid. Tänased siberlased, kes on peamiselt Siberisse sundkorras saadetud esivanemate järglased, annavad loomulikult endale aru, et sõna rootslane ei tähendanud ka siis mitte mingil juhul rahvust, vaid Rootsi armees teeninut.

Meiegi sõjaajaloolastel tasuks vahel Siberi arhiivides töötada, et leida sealt Eesti ajaloo jaoks huvitavat lisamaterjali. Rootsi armees teeninud eestlased on tegelikult üks kategooria talupoegade järglasi, kelle suhtes meie senine 18. sajandi ajaloopilt kui kõikehõlmavast pärisorisest rahvast, vajab kindlasti reservatsioone. P. Englund vaatab Poltaava lahinguga seotut loomulikult mitte nii palju äärealade rahvaste, vaid ikka enam rootslaste seisukohalt. Tundub ehk uskumatugi, et siin on tegemist ajalooprobleemiga, mis meie ühele põhjapoolsele naabrile saab olla nii raskelt puretavaks pähkliks. Rootsil on olnud ju küllalt pikk rahuaeg, et oma kunagist „sõjakat perioodi” ajalooliselt distantsilt hinnata. Kuid paraku ei lahenda „pikk rahuperiood” ise veel keerukale ajaloolisele perioodile hinnangu andmise vajadust. Rootsi ühiskonnas valitses kaua peataolek Põhjasõja (ja Poltaava lahingu) hindamisel.



Piltlikult oleks siin paralleeliks prantslaste ajaloomurrangut tähistav mõiste ancien regime. Rootslaste jaoks algas pärast Poltaava lahingu kaotust uus, täiesti muutunud periood, mida ei saa üksnes ajaloolisest aspektist hinnata. Võib ilmselt liigselt utreerimata öelda, et Rootsi on küll väga püüdnud, kuid pole tegelikult tänaseni suutnud oma rolli ja tähtsust Euroopas nn Poltaava eelse perioodiga võrreldavaks tõsta.

Ajaloodoktor Margus Laidre on seda fenomeni (1995) kirjeldanud ka seoses meie oma ajalooga nii: „4. juunil 1561 alistus Erikule Harju- ja Järvamaa aadel ning kaks päeva hiljem Tallinna linn….Alles aastasadade tagant neile sündmustele pilku heites võime tõdeda, et toimunu oli avataktiks omapärasele fenomenile, mis paigutas väikese ja ressursside poolest viletsal järjel Rootsi ligikaudu 150 aastaks Euroopa juhtivate suurvõimude hulka. See oli ka, mil Eesti oli üheks osaks Rootsi suurriigist…Põhjasõda (1700-1721) lõpetas Rootsi aja Eestis ja ühtlasi paiskas Rootsi Euroopa suurvõimude seast teisejärguliste riikide hulka.”

Nagu näitab raamatu suur tiraazh Rootsis ja paljud tõlked välismaal, aitab ehk P. Englundi raamat seda imelikku olukorda normaliseerida. Selleks oli autoril valitud ka mitmeid uuendusi ajalookirjutuse stiili osas. Englund ütleb ise, et tema raamat Poltaava lahingust on ajalooteos, mille teaduslik vormistus on minimaalne. Ta rõhutab oma raamatu puhul just traditsioonilise akadeemilise ajalookäsitluse vormi eiramist kui taotluslikku eesmärki ning nimetab akadeemilise käsitluse eripäraks mitmesuguseid teksti lisatud metodoloogilisi, historiograafilisi või tehnilist laadi lõiked. Seda „lisateksti“ kohustust nimetab ta Nils Ahnlundile viidates „tellinguteks” ning väidab, et ta jätab meeleldi need „tellingud“ oma raamatu tekstist välja ja esitleb vaid iseenda järeldusi ja arvamusi. Ta tahab näidata pigem hoonet, kuid ei räägi, kuidas ta selle maja ehitamisel toimis.

P. Englund paistab olevat hästi tabanud ajalooliste tööde lugejate soovi, sest tema raamat „Poltaava” sai juba 1988. a. lõpus müügile tuleku järel Rootsis tõeliseks bestselleriks. 8,7 miljoni elanikuga Rootsis on seda trükitud juba 248.000 eksemplari. Raamat on tekitanud ka laialdast rahvusvahelist huvi, seda on tõlgitud prantsuse, inglise, vene, soome, taani, norra, läti, poola ja nüüd ka eesti keelde. P. Englundi enda jaoks tähendas tema ajalooliste tekstide vormiuuendus ilmselt sedagi, et konservatiivse, rõhutatult akadeemilise Uppsala ülikooli asemel on tema teadustöö ja tudengite õpetamise kohaks saanud hoopis vabameelsem ja varemgi õpetatud mehi vanast ülikoolilinnast ära meelitanud Stockholm. Tänavu 50-aastaseks saav Peter Eglund on Stockholmi Dramatiska Institutet'i professor ja Rootsi Akadeemia liige.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus