Eelmisel laupäeval toimus Moskvas Luzhniki spordikompleksis, Rossija kontserdisaalis erakonna „Ühtne Venemaa“ kongress. Pärast seda, kui oli kõlanud endise N. Liidu ja praeguse Vene Föderatsiooni hümn, demonstreeris president Dmitri Medvedev oma head sportlikku vormi, jooksis kärmesti lavale ja teatas, et pole paremat kandidaati 4. märtsil 2012 toimuvateks presidendivalimisteks kui praegune peaminister ja ekspresident Vladimir Putin. Medvedev lisas, et tema otsus tagasi astuda on Putiniga juba ammu kokku lepitud ja sügavalt läbi mõeldud.

Puhkesid ovatsioonid, mille peale Putin naeratas ja lehvitas oma austajatele ning ütles, et ettepanek kandideerida Venemaa presidendiks on talle suureks auks, mille ta ka vastu võtab. Samas tegi ta Medvedevile ettepaneku asuda valitsusjuhi kohale. Mugav ja lihtne manipulatsioon – Vene riigilaeva kapten ja tüürimees vahetavad positsioonid ehk oma kabinetid Kremlis. See rollidemuutus meenutab tuntud stseeni Eduard Vilde näidendist „Pisuhänd“, kus kord oli Vestmann all ja Piibeleht peal, siis jälle vastupidi.

Nõrk ja lojaalne Medvedev

Jälgides Medvedevi esinemist videolt jäi aga mulje, et tegemist oli justkui kapituleerumisega. Näis, nagu püüdnuks Medvedev pisaratega võideldes halva mängu juures head nägu teha. Aprillis vallandatud Medvedevi poliitnõunik Gleb Pavlovski ütles, et Medvedevi otsus oli „ootamatu ja arusaamatu“, sest Medvedev on oma mitmes tänavuses kõnes ja intervjuus öelnud, et kavatseb ka teiseks ametiajaks riigipeaks kandideerida.

Asepeaminister Medvedevi valimine presidendiks 2008. a oli üllatav. Pole ju saladus, et Putin on kogu Medvedevi presidendiaja olnud de facto riigi juht. Ajakirja Newsweek Moskva büroo juhataja Owen Matthews nimetab Medvedevit Putini „lojaalseks nooreks protezheeks“ ja leiab, et Medvedevil pole olnud võimalustki oma teoreetilist võimutäiust kasutada, ta on olnud vaid hüpiknukk. Uudisteportaali Delfi 24. sept. juhtkirjas öeldakse, et Dmitri Medvedev üritas Venemaa presidendina viia läbi moderniseerimiskampaaniat riigi väljatoomiseks stagnatsioonist, kuid jäi oma eelkäija ja mentori Vladimir Putini varju. „Putin lähtus Medvedevit presidenditoolile aidates kahest asjast – kandidaat peab olema nõrk ja lojaalne, ning Medvedev paistis sinna skeemi sobivat kui valatult,“ ütles opositsioonipoliitik, endine asepeaminister Boris Nemtsov ajakirjale Diplomaatia maikuus antud intervjuus.

Nüüd õigustaski Medvedev Putini lootusi, lubades astuda Kremli peremehe troonilt tõrkumata tagasi. Ajakirjanikud nimetasid kongressil toimunut poliitiliseks vangerduseks (NP, 26.09.11) ning shokeerivaks ja julmaks teatriks (DV, 24.09.11).

Palju aastaid, palju aastaid!

Nende sõnadega õnnitletakse ühes vene ortodoksikiriku laulus sünnipäevalapsi või ametissepühitsetavaid preestreid. Venemaa Poliitiliste Tehnoloogiate Keskuse asepresidendi Aleksandr Makarkini hinnangul on täiesti võimalik, et Putini ja Medvedevi tandem jätkab koos veel tegutsemist pikka aega, 2024. aastani või kauemgi. Vene konstitutsiooni kohaselt võib president püsida võimul kaks 6-aastast ametiaega järjest. Et põhiseadust muudetakse Venemaal vastavalt vajadusele, võib õigus olla Nemtsovil, kes on veendunud, et Putin püüab Kremli peremehe kohta hoida kuni surmani. Vaevalt suudaks ta siiski üle lüüa tsaar Ivan Julma 51aastast valitsemisaega.

Putin on paljude venelaste silmis populaarne. Ta on taastanud nende rahvusliku uhkuse ja parandanud majanduslikku olukorda. Nii on viimase 10 aastaga venelaste keskmine kuusissetulek tõusnud 81 dollarilt $614-le; riigi majandus aga samal ajavahemikul kasvanud 59,5%. Kui 2000. a oli eluga rahul 21% elanikest, siis 2010. a 43%. Muljetavaldav statistika.

Hüvasti, moderniseerimine ja reformid!

Vene majandusmõttekoja „Insor“ juht Igor Jürgens, üks Medvedevi majanduslike uuenduste põhiarhitekte, mainis Financial Times’ile antud intervjuus, et Putini tagasitulek ei muuda ilmselt midagi Venemaal ja et poliitilise liberaliseerimise lootused on sellega luhtunud.

Opositsioonipartei Jabloko juht Sergei Mitrohhin sõnas: „Kahjuks ei muutu midagi meie riigis. Kodanikud peavad otsustama, kas nad on valmis leppima veel vähemalt 12 aastat samasuguse Venemaaga. Moderniseerimise asemel on oodata stagnatsiooni süvenemist, mis viib lähitulevikus kriisini.“ (NG,24.09.11) Ka väljaande The Economist toimetaja Eduard Lucas suhtub skeptiliselt võimalusse, et Putin hakkab Venemaad moderniseerima ja reformima. „Hüvasti, moderniseerumine!“ hüüatab Nemtsov, kommenteerides Putini uut esiletõusu.

Saksa ajakirjanik Ingo Mannteufel kirjutab, et Venemaa vajab hädasti majanduslikku ja tehnoloogilist kaasajastamist ning demokraatiat (DV, 25.09.11). Tõeline moderniseerimine käib käsikäes just demokraatiaga – poliitilise liberaliseerimisega, valitsuse tegevuse läbipaistvuse ja korruptsioonivastase võitlusega. Need lootused muutuvad kahjuks järjest ähmasemaks.

On siiski üks faktor, mis võib Venemaal toimuvat muuta ja mõjutada. Nagu teada, püsib Vene majandus põhiliselt nafta ja maagaasi turustamisel. Kui praeguse finantskriisi käigus peaks naftabarreli hind kukkuma, võib see nii Vene majandust kui rahva elujärge haavata. Sellise stsenaariumi tagajärgi ei oska keegi ennustada.
*

Nüüd, kus järgmise presidendi kandidatuur on praktiliselt otsustatud, on poliitiline palavik korraga langenud. Mis saab Venemaast tulevikus? Läänes ollakse mures selle üle, kas kurikuulus punane taaskäivitusnupp Putini uuel ajastul veel toimib. Nemtsovi hinnangul huvitab nn vana Euroopa, USA, Ida-Euroopa ja Balti riikide arvamus Putinit vägagi, sest just seal on Moskva ärihuvid. Ehk sunnivad siis need Kremli peremeest revideerima oma poliitikat.

Märkmed: