Riina Kindlam Maal tehakse sellist tööd, kui põldmarjad küpsed. Aga mõni toob arvutiga tööd linnast kaasa, istub toas ja siis korraks õue sirutama tulles, näeb põllul Jaani. Mida Jaan teeb? "Randaalib." Enne, kui oli äke, nimetati seda äestamiseks. Nüüd haagitakse traktori taha randaal ehk ketasäke (
disc harrow ). Alles mõne päeva eest niitis kombain siin kuldset vilja. Nüüd juba kobestatakse mulda uueks ringiks. Foto: Riina Kindlam
Kes ei tööta, see ei söö. Tikrite ehk karusmarjade nagu ka sõstarde korjamine pole ju tegelikult mingi vaev. Tuleb end vaid selleks häälestada. Kui omi põõsaid poleks, oleks tegelikult midagi puudu. Foto: Suvi Mari Sillak
***
Täpselt pooles augustis. Lõikuskuu. Ja tõesõna, niidavadki. Kõikjal siin me ümber. Kombainid, rohelised ja kollased. Ma olen nimelt jälle maal. Kolm nädalat olin olnud linnas ja lapsed vanavanematega Saarel. Vapustavalt pikk aeg olla lahus ja vapustavalt magus neid jälle näha! Kolmeaastane ütles: "Mamma, Emme, Mamma (segi läks). Ma mäletan sind!" Ja vanem tähendas: "Meil on nii palju rääkida, eks?" Sama lugu kordub igal pool, kui lapsed näiteks laagrites.
Linnatööd on ühest küljest äärmiselt tobe maale tuua. Aga kõik tahavad ju värsket õhku hingata. Ja mida teha? Isegi, kui pole just vaja teatud tööotsa võtta (nälg ju ei näpista, on kukeseente- ja põldmarjakuu), on inimene juba selline, kes kipub arvama, et kui sinu oskusi vajatakse, siis pead vastu tulema. Selle tõve tõsisem vorm on: kui sa ei tööta, siis sind pole olemaski. Või oled laisk lohe ja hakkad peatselt hallitama.
Siis on lapsekäruga jalutamaminek taevaõnnistus. Pealelõunane matk viib ühe unne ja teise kirevasse maailma. Sedamoodi õnnestus meil viljakoristuse peale sattuda. Suur roheline kombain niitis triticalet (nisu ja rukki hübriid) nii et tükid taga. Neid hüljatud tükke, aganaid, käisime muidugi lähemalt uurimas. Alul nägi põld oma kõrretüügastega kuidagi kurb välja. Seepärast oligi tore, et juba mõne päeva pärast oli kuulda sootuks teist sorti mürinat künka tagant. Muidugi läksime uurima. Nüüd oli habemik Jaan punase ratsu seljas, mis turtsus hoopis lõbusamalt kui too mürakas nurgeline kombain. Kui mitu aastat on mulle korrutatud, mis selle veereva mullakobestaja nimi on, mis traktorile taha haagitud, aga see on nii imelik sõna, et ei taha meelde jääda. (Loe täispikkuses:
www.eestielu.ca)
