Põhja-Ameerika Eesti Päevad kui eestlaste esimene suurkogunemine (1)
Ajalugu 07 Sep 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
PILK AJALUKKU

Tänavu möödus 50 aastat esimesest eestlaste suurüritusest sellel mandril — I Põhja-Ameerika Eesti Päevadest, mis toimusid 30. maist 2. juunini 1957 Torontos. Ürituse peakomitee esimees ja suurorganiseerija oli Robert Kreem, kes lahkus siitilmast möödunud aasta 16. augustil.

Pr. Mai Kreemi arvates tuleks pisut pikemalt peatuda tollel 50 aasta tagusel suurüritusel, kuna isegi mitmed vanema põlvkonna esindajad ei mäleta seda nii hästi, rääkimata noorematest eestlastest, kes polnud siis veel sündinudki; paljude jaoks algavad eestlaste organiseeritud kokkutulemised 1972.a. Ülemaailmsete Eesti Päevadega. Tegelikult olid nendeks Põhja-Ameerika Eesti Päevad, mida peeti 1957 (Toronto), 1960 (New York), 1964 (Toronto) ja 1968 (New York). 1968.a. peeti ka Rootsi Eesti Päevad Stockholmis. Tasapisi kasvas nendest suurüritustest välja Ülemaailmsete Eesti Päevade korraldamise idee, mis siis esmakordselt toimusidki 1972.a. ja millest sai alguse ESTOde traditsioon.

Pr. Kreem meenutab, kuidas kogu see organiseerimistöö toimus nende kodust ja kui väsimatult Robert Kreem selle nimel tegutses — oli ju eestlus ja selle globaalsus tema südameasjaks. Nagu selgub Robert Kreemi raamatust „Uus algus“, oli esimeste Põhja-Ameerika Eesti Päevade näol tegemist eesti rahvuskultuuri suurdemonstratsiooniga Torontos; see oli võimsaks triumfiks eestlaste ühisvaimule ning organiseerimisvõimele paguluses. Ettevalmistused võtsid kaks ja pool aastat. Üritusele saabus umbes 8000 inimest kõikjalt üle mandri. Ameerika Ühendriikidest oli saabujaid 3000 ümber. Kohal oli ka palju kanadalasi, kes avaldasid tunnustust eestlastele; Kanada ajakirjandus omistas üritusele suurt tähelepanu. Üks raadiokommentaator nimetas Eesti Päevi mammut-esinemiseks. Osaliste koguarv ulatus 1300-ni; üksnes lauljaid oli poole tuhande ümber.

Ürituse aupatrooniks oli Kanada peaminister Louis S. St. Laurent, patroonid Ontario peaminister Leslie M. Frost ja Toronto linnapea Nathan Phillips.

Päevade raames toimusid näitus Kanada Rahvusliku Näituse väljakul; teatrietendus „Kosjasõit“ (lavastaja Kaarel Söödor) Eaton’i Auditooriumis, mida vaatas umbes 1200 inimest; USA ja Kanada organisatsioonide kongress, kus oli delegaate üle 100, võeti vastu deklaratsioon, kus pöörati tähelepanu kodumaa karmile saatusele ning rõhutati oma eestlaseks olemist ja rahvuslikku kuuluvust; kogu ürituse tulipunkt Laulupidu ja Eesti Mängud Coliseumi näituseväljakul, kus oli 1300 esinejat, seal osales ka Kanada valitsuse esindaja rahandusminister Walter E. Harris, kes oma tervituses kiitis eestlasi nende panuse eest Kanada elus ja majanduses; suur Rahvapidu; mitmed jumalateenistused, spordiüritused jpm. Robert Kreem ütles siis ajalehele „Vaba Eestlane“, et nüüd on alus pandud traditsioonile ja seda tuleb edasi kanda ka tulevikus.

Nagu kirjutas oma ülevaates „Vaba Eesti Sõna“, väljendab nii suurearvuline kokkutulek meie rahva tahet kaasa elada suursündmustele. Ürituse organiseerija Rober Kreemi kohta on öeldud, et see palju vaeva näinud Saaremaa mees võib olla väga rahul; tema ja ta kaastööliste tohutu vaev on tasutud enam kui seda suudaks teha suurim materiaalne tasu.


„Vabas Eestlases“ kirjutas Karl Arro, et Eesti Päevad on läinud ajalukku pagulaseestlaste suurima üritusena ning ühis- ja kokkukuuluvustunde avaldusena, millesarnaseid üritusi tuleb kindlasti korraldada ka tulevikus.

Traditsioon oligi alguse saanud. Peeti oluliseks, et need suurkokkutulekud toimuksid igal kolmandal või neljandal aastal. Et aga ka läänerannikul korraldati piirkondlikke Eesti Päevi, tuli kokkusattuvuse ärahoidmiseks järgmised Põhja-Ameerika Eesti Päevad läbi viia 1960.a. Kohaks valiti New York ja kava raamistik oli umbes sama mis Torontos; ja kokkutulnud eestlaste arv oli suurim Ameerika eestlaste ajaloos. Peapidustusel oli üle 1000 esineja, kokkutulnute arvu koos esinejatega hinnati umbes 5000-le. Peakorraldajaks oli kohapealne toimkond, nõu ja jõuga abistas Robert Kreem.

III Põhja-Ameerika Eesti Päevade korraldamiseks taas Torontos olid olemas juba kogemused kahelt maalt. Pidustuse korraldajate eesotsas oli dr. Roman Toi. Taas toimus nii kultuuri- kui rahvuslikke üritusi; korraldajate andmete kohaselt võttis pidustustest osa 1600 tegelast ja umbes 7500 pealtvaatajat, millega peapidustustel viibinud eestlaste arv tõusis aukartustäratava 9000-ni. Peokõneleja Heino Jõe kriipsutas oma kõnes alla: Eesti jääb ja eestlane jääb. Eesti Rahvusteater Kanadas kandis kahel korral ette Asta Willmanni näidendi „Jumala mõistatus“, mida vaatas ligi 2000 inimest. Päevade lõppsõnas märkis Roman Toi, et Eesti Päevad kujutavad endast eesti kultuuriparlamenti ning me ei tohi nende pidustuste lõppedes jääda käed rüpes istuma, vaid peame edasi töötama eestluse säilitamiseks ja Eesti vabastamiseks.

IV Põhja-Ameerika Eesti Päevadele 1968.a. New Yorgis oli tegelastena juurde tulnud palju uusi jõude, ka väiksematest keskustest.

1968.a. toimusid ka Rootsi Eesti Päevad Stockholmis, kus osales 3000-4000 inimest. Nagu R. Kreem oma raamatus kirjutab, olid kõik sealsed üritused väga kõrgeklassiliselt ja soliidselt läbi viidud, rõhk oli asetatud tippude esinemisele. Tema jaoks oli Stockholmis käigu kõige olulisemaks tulemuseks Rootsi Eestlaste Esinduse koosolekust osavõtt, kus ainsaks päevakorrapunktiks oli Ülemaailmsete Eesti Päevade teostamine edaspidi. Seal esitas R. Kreem ülevaate Põhja-Ameerika Eesti Päevadest kui liikumisest ja et Torontol tuleks need järjekordselt läbi viia 1972.a., avaldades lootust, et Rootsi eestlaskond neist osa võtaks, samuti tuleks luua Ülemaailmsete Eesti Päevade komiteed kõigis eestlaste asukohamaades. Kõik osavõtjad olid ideega päri; nii jutustas ta sellest peatselt Põhja-Ameerika Eesti Päevade juhtkonnale; samuti selgitas Ülemaailmsete Eesti Päevade teostamise perspektiivi 1969.a. Lääneranniku Eesti Päevadel toimunud Organisatsioonide Liidu esinduskogu koosolekul. Nii olid loodud eeldused I Ülemaailmsete Eesti Päevade sünniks, mis, nagu me teame, said teoks 1972.a. Torontos. Ja ESTOde traditsioon kestab.

(Robert Kreemi raamatu „Uus algus“ ning Mai Kreemi mälestuste ja materjalide põhjal Kaire Tensuda)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus