Põhikooli õpetaja Gustav Ewers Väimelast
Inimesed 18 Jan 2008 prof. Peeter JärvelaidEWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2008/01/18781_1_t.jpg
11.–12. jaanuaril Väimelas, Võrumaa Kutsehariduskeskuses toimunud Eesti haridusfoorumi üldteemaks oli „Õpime igas eas, igal ajal ja igas kohas“. Erilise tähelepanu all oli kõnealusel foorumil mure põhikooli arengu pärast. Sellest, kuidas ühiskond tunnustab täna põhikooli õpetajaid, sõltub meie ühiskonna tulevik. Haritud ja avatud noor inimene kujuneb välja vaid soodsas, uudishimu mittetapvas hariduskeskkonnas.

Oma koolitee alguses kohtusin Võru I 8-klassilises koolis tollase direktori Karl Nõmmega, kes märkas mu elavat huvi õpetajate toa nurgas seisvate ajalootunnis kasutatavate piltide suhtes ja ütles: „Las laps uurib, peamine, kui lapsel huvi on!“ Võru kooli tegi minu jaoks kogu eluks eriliseks algkooliõpetaja Silvia Vainola, kes andis kogu oma noorusliku jõu ja energia meile, oma õpilastele. Täna ise noori inimesi õpetades pean K. Nõmme kindlasti suureks koolimeheks. Minu kui pedagoogi üks aluspõhimõtteid on olnud samuti: „Ära võta noorelt inimeselt huvi õpetatava aine vastu.“ Mul on olnud võimalus näha erinevates maailma ülikoolides väga häid õpetajaid. Nii võin kinnitada, et suured õpetajad lähtuvad kogu maailmas alati sellest huvi säilitamise ja suurendamise põhimõttest.

Seoses Võrumaal toimunud haridusfoorumiga tasuks kindlasti mõelda ka kunagisele Väimela mõisa koduõpetajale Gustav Ewersile (1779–1830). Tänase põhikooli arengu küsimustes saaksime ajaloost kindlasti inspiratsiooni ja tuge.

Karjapoisist Tartu ülikooli rektoriks

Gustav Ewers,Vestfaali talupoja poeg tegi Vene impeeriumis 19. sajandil suurt akadeemilist karjääri. Ta alustas 24-aastaselt koduõpetajana Väimelas, kuid juba 30-aastaselt sai temast Peterburi Teaduste Akadeemia korrespondentliige (17 a. hiljem auliige); 31-aastasena sai ta Tartu Ülikooli professoriks, mis andis talle õiguse kanda puusal mõõka ja tollase professori mundri juurde käivat uhket kübarat. 35-selt esitati tema kandidatuur esimest korda TÜ rektori kohale (kuhu ta lõpuks valiti siiski alles 39-aastaselt). Saatus tahtis aga nii, et rektori ametisse jäi Ewers kuni oma elu lõpuni (1830).

Vene riigiteenistuses jõudis Ewers veel enne 40. sünnipäeva (1827) oma madalast päritolust hoolimata tõusta tegevaks riiginõunikuks, mis vastas tollase sõjaväe kindralmajori või laevastiku kontradmirali aukraadile – mõlemad tagasid aadliseisuse. Ajaloolased arvavad, et kui Ewersile oleks enam antud elupäevi, siis oleks ta jõudnud ka salanõuniku seisusse, mille pälvis 20. saj. algaastatel Pärnu mees F. F. Martens (1845-1909).

On säilinud üks huvitav G. Ewersit iseloomustav mälestuskild. Ajal, kui ta oli juba saanud kirjanikuks, professoriks, rektoriks ja ekstsellentsiks, tuli tema kingsepast vend Tartusse. Et Gustav Ewers ei varjanud kunagi oma tagasihoidlikku päritolu, võeti kingsepp vastu vennaliku südamlikkusega ja ta elas rektori juures. Gustav Ewers olevat oma venda Tartu seltskonnale tutvustanud nii: „Siin, mu härrad, esitlen ma teile oma noorimat venda, oma Benjamini – kingseppa, kes teeb oma ametile au.”

G. Ewers – „põhikooli“ õpetaja

Paistab, et Ewers oli sündinud pedagoog, kuid ta omas ka noorte õpetamiseks nii vajalikku huumorimeelt. Lisaks Göttingeni ülikoolist ammutatud laialdastele teadmistele ja pedagoogilistele võimetele märkas ja tunnustas ta oma õpilaste annet, innustades neid edasisele arengule.

On huvitav lugeda Ewersi hinnangut tol ajal alles 13-aastase O. von Richteri kohta (1806): „...maanõunik von Richteri noorema poja suure ja harukordse talendi arengu jälgimine teeb tasa kurvastuse, et pean eemal olema oma südamesõpradest ja teadusest. Temast saab suur mees; ma häbeneksin olla tema õpetaja, kui mind sunniksid selleks rahalised kaalutlused.“ Täna teame, et Otto Freidrich von Richterist sai vene teadusliku orientalistika üks rajajaid ehkki talle oli antud elada vaid 24 aastat. G. Ewers elas jätkuvalt kaasa oma endise õpilase tegevusele. 1816. a. valgustas ta Richteri reisi ajakirjanduses („Richters Reise durch Aegypten und Syrien“), ja kui ta õpilane 13. augustil 1816 ekspeditsioonil suri, koostas Ewers oma õpilase käsikirjade ja päevikute järgi raamatu „Otto Friedrichs von Richter Wallfahrten im Morgenlande. Aus seinen Tagebüchern und Briefen dargestellt“ (Berliin, 1822), mis tekitas Richteri uurimisreisi vastu suurt huvi nii välismaal kui Vene impeeriumis. Valitsev keisrinna ja keisrinna ema kinkisid Ewersile selle raamatu koostamise eest briljantsõrmused. See oli ajastu, kus valitsejad oskasid inimeste suuremeelsust hinnata.

Richterite perekond kuulus nende aadliperede hulka, kus laste kasvatust loeti väga tähtsaks ja osati kõrgelt hinnata-tänada koduõpetajaid nende töö eest. Tänapäeva kollektiivse õpetamismeetodi puhul ei osata ehk õieti mõistagi, kui suur oli tollal koduõpetajate vastutuse koorem, sest kogu hariduse ülikooli minekuni andis sageli vaid üks õpetaja.

Üks näide selle kohta Vene Teaduste Akadeemia akadeemiku Aron (August) Christian Lehrbergi (1770–1813) eluloost. Sündinud Tartus kullassepa pojana, oli ta alates 1794. aastast koduõpetajaks Liivimaa kreisimarssali von Bocki peres. Bockid finantseerisid tasuks nende laste õpetamise eest Lehrbergi õppekulud Inglismaal. Olgu märgitud, et Lehrbergi lemmikõpilaseks oli Bockide pere vanem poeg Timotheus, kelle Jaan Kross on jäädvustanud ilukirjandusse romaanis „Keisri hull“.

Perel, kes valis Ewersi oma laste õpetajaks, vedas; aga kindlasti vedas ka Ewersil endal, kes sattus Richterite perre Väimelas.

1809. a. oma poisse Moskvast koju oodates kirjutas pereema Anna Charlotte von Richter G. Ewersile: „Kui õnnelikult, kui kergelt ja rõõmsalt möödusid minu laste rasked kooliaastad – õnnelikumaid lapsi pole ilmas olnudki, ja selle eest oleme Teile tänu võlgu. Kogu rõõm, mis poisid meile tegid, kui nad Teie käe all üles kasvasid, oli Teie töö – ma ei saa enam edasi kirjutada, pisarad rikuvad paberi. Jumal tasugu Teile selle kõige eest ja lasku poistel Teile ja meile rõõmu ning au teha! Ärgu lahkugu Teie hea vaim neist, ja kui nad nüüd üksi laia maailma minnes peaksid eksima ja vigu tegema, juhtigu see neid õigele teele tagasi.“

Need kirjaread väärivad meiegi kooliajaloolaste tähelepanu. Tuleb nõustuda ajaloodoktor Lea Leppikuga, kes väidab, et vähe on siin ilmas õpetajaid-kasvatajaid, kes saanud oma töö eest kuulda nii ilusaid tänusõnu.

Lugejale olgu aga meenutatud, et G. Ewers oli sel hetkel alles 30-aastane ja alles aasta pärast astus ta esmakordselt TÜ üliõpilaste ette professori ja akadeemiline õpetajana.

G. Ewersil tuli professori ja rektorina kokku puutuda Eesti-, Liivi- ja Kuramaa koolikorraldusega. TÜ rektorina oli ta koolikomisjoni esimees, kes koostas mh 1824. a. algkooliõpiku „Erstes Schulbuch für die deutsche Jugend im lehrbezirk der kaiserlichen Universität Dorpat“, mis tunnistati peagi Venemaa üheks parimaks ja oli mõnel pool Liivimaal veel 1860-ndatel aastatelgi kasutusel.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus