Eesti Elu
Põgenike viikinglaevade reisidest
Ajalugu 22 Oct 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Peatselt ilmub Eestis Jüri Vendla raamat „Unustatud merereisid“ (vt. ka teadet EE-s nr. 41), milles autor tutvustab põhjalikult laevareise, mida tegid kommunistliku võimu pealetungi eest põgenejad 1940.-ndate aastate lõpus ja 1950-ndate aastate alguses peamiselt Põhja-Ameerikasse.

Täna on meil juttu Haapsalus elava autoriga.

Küsis: TÕNU TÕSINE


Kuidas Te käsitlete raamatus neid reise ja reisijaid?

Loomulikult ei olnud tegu ei lõbureiside ega -reisijatega. Need olid ettevõtlikud ja julged inimesed, kes ei tundnud Rootsi kuninga tiiva all end eriti turvaliselt, kuna seal valitses oht saada vägivaldselt N. Liitu tagasi saadetud. Hakati maad kuulama kaugemal asuvate riikide järele. Kahjuks ei olnud see võimalik ametlikke mooduseid kasutades – jäi üle vaid omaalgatuslikus korras asukohamaa vahetus. Selleks moodustati „kamba” peale laevaühing, dr. Juta Kitching Vancouverist on neid nimetanud „vaikivateks laevaühinguteks”, osteti taskukohase hinnaga saadaval olev päevinäinud laevukene, sätiti see merekorda ja asuti hea õnne peale teele. Vaikivad olid nad sellepärast, et enamiku reiside puhul toimus kogu reisiks ettevalmistus suure saladuskatte all. Suurem osa põgenikest asus teele Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse, aga mindi ka Argentiinasse, Brasiiliasse ja tolleaegsesse Lõuna-Aafrika Uniooni, loomulikult igale poole ilma maale sisenemise viisadeta.

Kust tuli idee koostada sellise teemaga teost?

Selle raamatu koostamine on olnud üks suur soodsate juhuste kogum. Mina olen üles kasvanud ida pool „raudset eesriiet” ja nendest põgenemise asjadest palju ei teadnud. Koduses ringis räägiti loomulikult paadipõgenikest Soome ja Rootsi, samuti sõja lõpufaasis sakslaste laevadega ümberasujatest Saksamaale, kuid põgenemiste teisest lainest Rootsist teisele poole ookeani ei olnud küll midagi kuulda. Esimese info nn. „järelpõgenemisest” sain ühelt oma Rootsi tuttavalt kaptenilt alles peale Eesti taasiseseisvumist.

Kuna asi oli minu jaoks uudne ja huvitav, hakkasin tasapisi asja uurima. Pensionile jäädes tekkis rohkem vaba aega ja sain tõsisemalt asja ette võtta. Siis viis juhus mind kokku varasema uurija Alan Peter Trei lese, pr. Inna Feldbachiga, kes loovutas meelsasti mulle tema kadunud abikaasa poolt kogutud selleteemalised materjalid. Kuna Alan Peter Trei oli sama teemaga tegelenud umbes 10 aastat enne mind, mil olid veel paljud ookeanivallutajad elu ja tervise juures, oli ta jõudnud paljude nendega isiklikult kohtuda ja talletada palju huvitavat materjali. Nii tekkiski idee, et see kõik tuleks katsuda jäädvustada raamatusse.

Mis olid raamatu kirjutamisel peamised informatsiooni allikad?

Kogu informatsioon on kogutud kild-killu haaval erinevatest allikatest. Nagu ma eelnevalt märkisin, palju materjale olen saanud tänu õnnelikule juhusele. Alan Peter Trei kogutud materjalide minu kätte sattumisest oli juba eespool juttu. Tema kogutud materjalide hulgas on erilisel kohal Ermaga 1945.a. ookeani ületanud Maia Andre hindamatu väärtusega reisialbum koos haruldaste fotode ja ajaleheväljalõigetega tolleaegsest ajakirjandusest. Veidi hiljem Stockholmi Eesti Päevalehes avaldatud kuulutusele vastas mulle Californias elav pr. Ruth Sootaru, kes Eestit külastades tõi kaasa haruldasi materjale 1948.a. Wilmingtoni, NC saabunud Prolific’u meresõidu kohta. See põgenikereis on detailselt kirjeldatud tänu pr. Ruth Sootaru poolt kaasa toodud dokumentidele, mille hulgas oli ka Enn Kalde merereisi ajal peetud päevik. Samal laeval reisi kaasa teinud norra-eesti purjelaevakapten ja marinist Ants Lepson on lisanud oma mälestusi ja maalinud ka sellest merereisist mitmeid pilte. Oma mälestuskilde on lisanud ka USA-s elav Ants Lepsoni noorem vend Indrek. Suurt abi olen saanud dr. Juta Kitchingult Vancouverist, kes eelnevalt luges minu tekste ja tegi vajalikke parandusi. Tema on möödunud sajandi lõpukümnenditel uurinud Eesti põgenike Kanadasse saabumist ja avaldanud selle kohta artikli „Estonian Refugees: From Sweden to Canada 1947-1950“ teaduslikus ajakirjas FUSAC ‘93-95, mida ma samuti olen kasutanud. Pr. Marje Suurkask, samuti Vancouverist, ja Väino Einola aitasid lahkelt kirjeldada Pärnu-laeva põgenikereisi, meenutasid viimasega seonduvaid inimesi ning lähetasid haruldasi fotosid. Hr. Richard Paesüld koos abikaasa Lainega Vancouverist aitasid fotodelt tuvastada Astridiga merereisi kaasa teinud inimesi. Materjale ja fotosid olen saanud veel pr. Agnes Palangolt Californiast, hr. prof. Heino Lutsult Floridast jpt.

Olen ka läbi vaadanud sõjajärgselt Rootsis ilmunud eestkeelsete ajalehtede aastakäigud ja sealt hulga informatsiooni noppinud. Samuti olen kasutanud erinevat teatmekirjandust, sealhulgas ajaloolist koguteost „Eestlased Kanadas”.

Mis on Teie arvates raamatu tulevane tähtsus?

Seda on raske öelda, milline saab olema selle raamatu tähtsus tulevikus. Tõenäoliselt seni, kuni ei ole koostatud täiuslikumat uurimust eestlaste ja teiste baltlaste põgenemisreisidest, saab see olema allikaks, kust huviline võib leida infot seni teadaolevate põgenemisreiside kohta ning mingil määral ka neis osalenud inimestest.

Mis olid Teie jaoks raamatu koostamisel kõige üllatavamad avastused?

Mind üllatas asjaolu, et see valdkond oli seni uurimata. Ermaga 1945.a. reisi kaasa teinud Voldemar Veedam kirjutas sellest põgenemisreisist menuka raamatu, mis on ka jäänud ainsaks. Lääne ajakirjanduses on küll olnud üksikute laevareiside juubelite puhul kirjutisi, kuid ei ühtki kokkuvõtlikku uurimust. Mida aasta edasi, seda raskem on taastada sündmusi ja tõenäoliselt nii mõnedki põgenikereisid ja neis osalenud inimesed jäävadki meile tundmatuks.

Mis juhtub raamatu koostamisel kogutud informatsiooni ja andmetega? Kas teistel uurijatel on informatsioonile juurdepääsu võimalust?

Peale raamatu ilmumist kavatsen kogutud materjalid korrastada ja üle anda Meremuuseumile, kus nad saavad olema loomulikult kättesaadavad kõigile huvilistele.

Kuidas on plaanitud raamatu avalikkusele esitlemine?

Raamatu avalikkusele esitlemisest on meil kirjastaja pr. Sirje Endrega juttu olnud, kuid lõplik aeg ja koht on veel kindlaks määramata. Tõenäoliselt saab see toimuma Tallinnas kas oktoobri lõpus või novembri esimestel päevadel.

Aga ka Teil on n-ö meri oma veres. Kas võiksite meie lugejaskonnale tutvustada oma isiklikku tagapõhja?

Ega Te oma küsimuse esitamisega palju ei eksigi, tõepoolest võis sündimisel mõni merevee tilk mulle verre sattuda, kuna olen sündinud mootorpaadis teel Aegna saarelt Tallinna. Minu isa Jaak Feldmann-Vendla teenis nimelt eelmise Eesti Vabariigi ajal Aegna saarel Rannapatarei nr. 1 komandörina. Suuremaks sirgudes tekkis mul tõepoolest kihk meremeheks saada, aga seda ei soosinud minu „halb“ päritolu. Merekooli mind paraku ei soovitud, kuid isa omaaegsete kaasteenijate abiga õnnestus pääseda Tallinna Kalanduse tehnikumi, kus sai samuti laevajuhiks õppida. Nimetatud õppeasutuse lõpetasin 1960.a. kaugsõidu tüürimehena. Koolijärgne mereteenistus toimus esialgu ookeanipüügi kalalalaevastikus. Minule oli N. Liidu võimude poolt antud meresõidu luba, nn. „viisa nr. 2“, see tähendas seda, et võisin teenida ainult sellistel laevadel, mis välissadamaid ei külastanud.

Tollest perioodist meenub üks juhtum, kui olime suure kalatraaleriga, kus teenisin kolmanda tüürimehena, kalapüügil Kanada ranniku lähistel ja meie laevas juhtus üks tõsine tehniline rike, mis nõudis tehaseremonti ja laevale anti Tallinnast (või Moskvast) luba sisenemiseks Halifaxi sadamasse. Kõik „viisat nr. 2“ omavad meeskonnaliikmed, nende hulgas ka mind, võeti selleks ajaks laevalt maha ja asendati „ustavate seltsimeestega“ sama firma teiselt laevalt. Sellised meresõidu perspektiivid ei rõõmustanud ja esimesel võimalusel vahetasin töökoha kohaliku Läänemere meresõiduga seotud kontoritöö vastu. Meri tõmbas ikka oma poole ja peagi jätkasin meresõite, siis juba Läänemere kalapüügi- ja emalaevadel, kus olid veidi nõrgemad nõudmised ja oma merekarjääri viimased paarkümmend aastat teenisin juba kaptenina. Uue Eesti Vabariigi ajal olen samuti meretööga leiba teeninud, kuid nüüd juba kuival maal. Olen teinud laeva sürveiori ja laevaagendi tööd ja enne pensionile minekut töötanud 10 aastat riiklikus Veeteede Ametis vanemspetsialistina. Huvi ajaloo, eriti Eesti meresõidu ajaloo seikade vastu on minus püsinud pikki aastaid, kuid alati on mind kiusanud ajapuudus. Nüüd pensionil olles saan ometi oma lemmikalaga tegeleda nii palju, kui süda ihaldab.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus