Piret Noorhani nimi on tuttav paljudele Toronto eestlastele, eriti akadeemilistes ringkondades, kuna ta on viibinud siin korduvalt seoses arhiivitemaatikaga ning teinud koostööd mitmete Tartu College’is tegutsevate allorganisatsioonidega. Esmakordselt viibis ta Kanadas 1995./96.a. talvel seitse kuud Karl Auna stipendiumiga, sellele järgnes veel tihedaid tööreise aastatel 2003—2008 ning just äsja lendas ta tagasi Eestisse oma seekordselt 3-nädalaselt Toronto reisilt, mille eesmärk oli valmistumine tööks Eesti Õppetöö Keskuse alluvuses, Tartu Instituudi E. Aruja nimelise Arhiivi ja Raamatukogu (TIAR) juures.
Nimelt loodab Piret siia tagasi tulla juba kuu aja pärast, et asuda oma uute tööülesannete juurde. Tartu College’i juures hakkavad ümberehitatud ruumid varsti valmis saama, mistõttu sooviti, et sinna asuks tööle professionaalne arhivaar, kelleks valiti Piret Noorhani. Hetkel ootab ta tööluba, lootes saada paberid korda novembriks.
Praegu töötab Piret Tartus Eesti Rahva Muuseumis väliseesti projektijuhina. Ta juhib ka mittetulundusühingu Baltic Heritage Network tegevust ja vastutab portaali
www.balther.net arenduse eest. Portaal koondab informatsiooni Balti diasporaa kultuuripärandi ja sellealase tegevuse kohta inglise, eesti, läti ja leedu keeles. Piret on endiselt seotud ka Eesti Kirjandusmuuseumiga, kus ta oli aastaid arhivaar ja arhiivi juhataja. Hetkel on ta osalise koormusega teadur Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juures.
Mida siis Piret Torontos oma suurel tööpõllul ette võtab? Lähiaja perspektiivis on kõige olulisem muidugi Tartu Instituudi Arhiivi ja Raamatukogu tagasikolimine uutesse remonditud ruumidesse. Piret on arutanud Bibliograafia Klubi vabatahtlikega, kuidas see protsess võiks toimuda. Samuti on nõu peetud, kuidas arhiiviruume sisustada. Eelolev talv ja tõenäoliselt kogu järgmine aasta kuluvad materjali tagasitoomisele ja süsteemi loomisele. Eesmärgiks on koondada kõik TIAR kogud Tartu College’i keldrisse, kus saavad olema kontrollitud temperatuuri ja õhuniiskusega hoiuruumid. Paralleelselt kolimisega on plaanis läbi viia kogude inventuur. Praeguste plaanide kohaselt võiks arhiiv alustada tagasikolimist detsembri alguses.
Arhiivi juurde oleks otstarbekas luua ekpertide nõukoda, kuhu kuuluksid professionaalid arhiividest, raamatukogudest ja muuseumidest Kanadas ja Eestis. Arhiivitöö kvaliteedi tõstimiseks.
Pikemas perspektiivis on Pireti töö muidugi seotud liikumisega Tartu College’i juurde hr. Elmar Tampõllu initsiatiivil rajatava VEMU ehk Väliseesti Muuseumi poole.
VEMU loomine on pikk protsess, see ei saa tekkida üleöö, kinnitab Piret, lisades, et see puudutab paljusid osapooli, kellega tuleb arvestada. Ta märgib, et kuu aja eest eesti meediast läbi jooksnud uudis, justkui tuleks VEMU raskeid aegu üle elava Eesti Maja asemele, tekitas palju ülearust segadust. Muidugi, Eesti Majal tuleb lahendada oma probleemid ja me kõik loodame, et neile leitakse võimalikest parim lahendus, räägib Piret; VEMU tekkimine ei ole aga sellega otseselt seotud. VEMU peaks tekkima kõigi nende vabatahtlikus koostöös, kes on huvitatud väliseestluse ajaloo säilitamisest ja jäädvustamisest siin, Torontos. VEMU kogumisstrateegiagi peaks kujunema laiapõhjalise arutelu käigus. Pireti ettekujutuses võiks VEMU keskenduda eeskätt Kanada eestlaste ajaloole, seda väärikalt esitleda ning kogukonna kasutusse anda — unustamata sealjuures siiski ka eestluse (ja väliseestluse) laiemat konteksti. Nagu öeldud, selleks, et tulemus rahuldaks paljusid, on vaja diskussiooni kaasata erinevaid organisatsioone ja huvigruppe. Juba on peetud läbirääkimisi Eesti Keskarhiiviga Kanadas võimaliku ühise tuleviku üle. Kas ja kuidas see teoks saab, on veel vara öelda. Kuid VEMU võiks pakkuda peavarju siinsetele olulisematele eesti kultuurivaradele.
Oluline on laiemat avalikkust teavitada sellest, millal ja mis täpselt on toimumas.
Teatavasti seisavad paljud siinsed organisatsioonid varem või hiljem küsimuse ees: mida teha oma arhiiviga. Samuti on paljudel inimestel isiklikud raamatukogud, mida tahetakse heameelega suunata kusagile, kus neid vajatakse. Pireti sõnul ei saa TIAR praegu remondi tingimustes isiklikke raamatukogusid vastu võtta. Kui tavapärane elurütm on taastatud ja õnnestub sõlmida kokkuleppeid raamatute vastu huvi tundvate asutustega Eestis või mujal, siis antakse sellest avalikkusele teada. Muude arhiivimaterjalide osas võib küll ka praegu arhiivi poole pöörduda, võttes kontakti Piretiga ) või Roland Weileriga (t. 905 627 3856, ).
Suhtlemist avalikkusega peab Piret nüüd ja ka edaspidi väga oluliseks: me peame teadma, mida inimesed tahavad VEMUs näha. Kuigi VEMUst kui muuseumist saab päriselt rääkida vist alles siis, kui seal on olemas ekspositsioon, võiks juba enne uue hoone valmimist korraldada väiksemaid väljapanekuid, loenguid ja seminare, mis tutvustavad kogudes leiduvaid kultuurivarasid ja annavad kogudes leiduva sel viisil kogukonnale n-ö tagasi.
Kindlasti on vaja tõsta kogude haldamise taset — üks viise seda teha on Pireti sõnul kaasata koostöösse professionaalset arhiivikogukonda Kanadas. On olemas head kontaktid Kanada Arhiivi ja Raamatukoguga Ottawas, samuti tuleb hoida sidet Ontario Arhiivide Assotsiatsiooniga (
Archives Association of Ontario), mille liikmeks TIAR on aastaid olnud. Mõistagi tuleb sidet pidada arhiivide ja raamatukogudega Eestis.
Et infot paremini kättesaadavaks teha, peaks see tänapäeval internetis saadaval olema. On hea, et TIAR-l on juba paar aastat oma kodulehekülg (
http://www.tartuinstitute.ca/?..., kus leidub ka infot kogude kohta. Ees seisab siiski suur tööpõld: tuleb leida lahendus, kuidas muuta senine andmebaas internetipõhiseks — nii, et seda saaksid kasutada uurijad kogu maailmas.
Avalikkuse kaasamine on Pireti arvates vajalik ka seetõttu, et saada ettevõtmisele finantsilist tuge. Kuigi Tartu College hästitoimiva äriprojektina on ilmekas näide sellest, kuidas edukalt ära kasutada Kanada majandusruumi võimalusi, vajab tekkiv VEMU siiski lisavahendeid ja toetajaid.
Kellele VEMU tehakse? Kindlasti mitte ainult Toronto ega Kanada eestlastele (kuigi just neile on seda kõigepealt tarvis), vaid ka Kanadale, multikultuursele riigile, kes peaks olema huvitatud eri rahvusgruppide tegevusest ja ajaloost. Siinsete eestlaste ajalugu on osa Kanada ajaloost. On tähtis, et eestlased suudaksid enda vastu huvi äratada.
Samuti tunneb VEMU vastu huvi globaalne eestlus. Miks mitte tuua tulevikus VEMUsse ka natuke kodu-Eestit ja tänapäeva — külalisnäitusi, esinejaid. Ja miks mitte n-ö võõraidki. Piretil on BaltHerNeti juurest head kogemused — korraldatud on kaks suurt rahvusvahelist konverentsi. Tänavusel konverentsil Tartus oli tore näha noori uurijaid, kel puudub Eesti taust, aga kes on valinud oma uurimisteemaks just meie ajaloo. Niisiis, meie ajaloost huvitatuid on rohkem, kui me arvata oskame. Püüame siis olla nähtaval ja ligipääsetavad ja huvilised jõuavad meieni.
Niisiis, VEMUl võiks olla uhke tulevik. Kuigi Pireti töösuhe Eesti Õppetöö Keskusega on esialgu planeeritud kahele aastale, peab ta oma tegevuses silmas siiski VEMU pikemaajalisi vajadusi ja perspektiive. Tal oleks tõesti väga hea meel, kui ta suudaks omalt poolt kaasa aidata väliseestluse ajaloo jäädvustamisele Torontos — VEMU loomisele. Hetkel loodab ta, et Kanadas töötamist võimaldavad paberid varsti korda saavad ja püüab leida samal ajal üürikorterit Torontos. Kaaseestlaste vihjed ja lahked pakkumised oleksid siinkohal igati teretulnud. Piretiga on võimalik kontakti saada e-aadressil .
