See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/pingutada-eesti-pusimise-nimel/article27552
Pingutada Eesti püsimise nimel
19 Mar 2010 EP
14. märtsil, Kristjan Jaak Petersoni 209. sünniaastapäeval, tähistati Eestis taas emakeelepäeva.

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutas mullu sel puhul, et seisukoht, nagu oleks keel üksnes teadete edastamiseks, on kahetsusväärselt kitsas. Vähemalt sama tähtis on tema sõnul ka see, et keel loob isiksust. (PM, 04.03.09.)

Et Eesti on väga väike ja asub suurriikide huvide ristteel, ei püsi ta iseenesest, vaid selle nimel tuleb pidevalt pingutada, ütleb Mutt ja tõdeb, et Eestil oleks praktiliselt võimalik paari põlvkonna vältel täielikult inglise keelele üle minna, millest oleks suhtlemise hõlbustamisel ka kasu, aga koos keelega hävineksid siis igavesti ka meie taust, meelsus, kombed ja tuhanded pisiasjad, mille kandjaks on suurel määral just keel.

Ühe keele põhjalik valdamine kujundab ja loob isiksust ning peegeldab inimese intelligentsi. See avab talle soovi korral tohutuid võimalusi oma rahva kultuurimaailma süüvimiseks ja enese arendamiseks. Selletõttu on keel otsekui aare, mida tuleb hoida.

Globaalses maailmas võtab aga üha rohkem maad keele risustamine ja lohakus. Mutt nimetab seda „keeletõusiklikkuse orgiaks“. Masendav on keelereeglite ülbe eiramine massimeedias ja ametialastes tekstides. Hoolimatute võõrlaenude kasutamise ja võõrkeelendite eelistamise tulemuseks on keele puudulikkus, milles Mutt näeb „orjamentaliteedi jätku kadakasaksluse ajast“.

Eesti keele õpetajad Reet Bobõlski ja Milvi Kärdi kirjutavad 9. märtsi Virumaa Teatajas, et keelelist korralagedust ei reguleeri miski. „Meil on küll seadusi (keeleseadus, reklaamiseadus jt), mis seavad reeglid avalike tekstide eestikeelsusele, st tekstid peavad olema eesti keeles kirjutatud või eestikeelse tõlkega varustatud, kuid ühtegi seadust, mis seaks mingeidki reegleid avalike tekstide õigekeelsusele, meil pole,“ kurdavad õpetajad.

Nende sõnul teab iga keeleõpetaja, kui oluline on õpetada noorele inimesele, kuidas igas konkreetses keelekasutusolukorras sobivalt keelt kasutada.

Praegusel anonüümsust soosival interneti-ajastul on igaühel võimalus kõigi ja kõige kohta oma arvamust avaldada, seda ka sobimatus ja valimatus keelepruugis. Paraku on internet just keskkond, kus lapsed ringi uitavad, teadmisi hangivad ja oma mõttemaailma kujundavad, nad peavad seda koolitunnist palju põnevamaks.

Kuid õpetajad Bobõlski ja Kärdi näevad eesti keelemaastikul ka mõndagi rõõmustavat: „Nii tundub näiteks, et rohkem kui kunagi varem ilmub meie oma eesti autorite mõnusat eestikeelset lastekirjandust, rõõmu teevad mitu kvaliteetset lasteajakirja, mis endiselt ilmuvad. Heameel on mõned aastad tagasi valminud eesti keele strateegiast, mille eesmärk on eesti keelt hoida, seda erinevatel tasanditel arendada ja muu hulgas ka keelekasutust seadustega reguleerida. Rõõmustada tasub sellegi väikese, ent olulise asja üle, et meil on emakeelepäev.“

Eesti suursaadik Soomes Merle Pajula kirjutas kunagi, et emakeel teeb eestlase tugevaks ja vabaks, ükskõik kus ta ei paikneks või mida teeks. „Hoolimata sellest, et üleilmastumine inimesi, rahvaid ja ühiskondi üksteisele üha lähemale toob ning ühte sulatab, vajab igaüks meist maailmas toimetulekuks pidet, taustsüsteemi ja üht keelt, milles kõiki tundeid ja mõtteid viimse varjundini väljendada,“ kirjutas suursaadik.

Välisriigis elava eestlasena teab ta, et uues keskkonnas elu sisseseadmine on tõsine proovikivi. „Oma järeltulijaile parimat võimalikku elu soovides ollakse enamasti üksmeelsed vajaduses omandada asukohamaa kombed, keel ning kultuur. Samas –mida terviklikum ja avaram on väljaspool kodumaad elava eestlase maailmapilt, seda olulisemaks peab ta oma järglaste head emakeeleoskust ja võimalust saada emakeelset haridust, sest see toetab lapse identiteedi kujunemist ning hoiab tugevana sideme oma kultuuriga. Muidugi on ka neid, kes pärast kodumaalt lahkumist võimalikult kiiresti uude keskkonda sulanduda püüdes emakeele säilitamist kohanemist segavaks taagaks peavad.“

Suursaadik Pajula rõhutab, et emakeelne haridus võõrsil on rahvuse auasi, enesest lugupidamise märk. Enesest lugu pidav eestlane on aga parem eurooplane ning maailmakodanik. (Ajakirjanduses ilmunu põhjal EP)
Märkmed: