Kell on 19.20. Istume Tahiti pealinna Papeete ühel kesklinna pisikesel tänavaristil äärekivi peal ja naudime interneti võlusid. Üritasin arvutiga ametlikumal teel internetti pääseda, aga kõik sedasorti kontorid on kella 17st suletud ja internetikohvikuid justkui polegi. Nii otsisime I-phonega ühe suvalise WIFI leviala, kus parooli ei nõutud. Levi on vilets, aga pildid on juba siiski üles laetud ja ju jõuab ka see kiri kohale.
Päev Tahitil oli kuum ja ilus. Nüüd valmistume õhtuseks kontserdiks. Enne aga siiski kirjatöö. Pikem jutt Tahitist tuleb hiljem.
Kena õhtut / hommikut
Rein ja Viivi
Kiri nr 11
48. kruiisipäev, 21. märts, Raiatea, Prantsuse Polüneesia
Raiatea oli jällegi peamiselt oodatust paremate muljete allikas. Rarotonga puhul olid Fanningist tingituna ootused liialt kõrgel ja seetõttu tundus saar algul kahvatu. Tagantjärele võime nentida, et näiteks randade osas oli Rarotonga mäekõrguselt kahest järgmisest saarest etem!
Aga nüüd ikkagi Raiatea. Peale 1050 km läbimist Rarotongalt oli see jälle oodatud maalapp mõõtmatus ookeanis. Saar on muidugi mägine, aga piki rannikut kulgeb jällegi suhteliselt tasane maantee. Saart ümbritseb jällegi korallriff, mis töötab hästi lainemurdjana. Seetõttu on saare rannikul vesi alati suhteliselt sile. See aga ei loo veel häid võimalusi rannapuhkuseks, sest vetteminek on merepõhja katvate korallide tõttu ebatasane ja paljajalu minnes veidi ohtlik (teravad asjad põhjas). Vesi on pealegi liiga madal, et kalda lähedal ujuma hakata. Vette saab kas paadist või paadisillalt, aga neid oli väga harva leida. Õhtupoole saime ühes motellis siiski vees ära käia, kuigi paadisild oli mõeldud vaid klientidele.
Saarel on uskumatult palju lopsakat rohelust. Kõikvõimalikud värvilised taimed olidki algul peamiseks pildistamisobjektiks. Hiljem jäi objektiivi ette ka maju ja inimesi. Inimesi pildistasime kõige rohkem kogu päeva vältel sadamas toimunud festival-laadal. Eelkõige oli see muidugi kõikvõimaliku nänni müügikoht, aga lõbustuseks oli kogu päeva vältel veel kohalik elus muusika ja tasuta puuviljad.
Meie liikusime muidugi jälle ratastel (õhtuks kogunes 61 km) ja nägime samu paiku, mida külastasid 150-dollarise ekskursiooni ostnud inimesed. Ka meile näidati lahkesti, kuidas pärleid kasvatatakse, kuidas kanuudega sõidetakse, kuidas tavainimesed elavad. Muide Rarotongas olid eriti viisakad autojuhid, Prantsuse polüneesia saartel märksa hooletumad ja isegi nahaalsemad kui Eestis. Saame siiski ka seal hakkama.
Kell 17 laevaga teele asudes selgus hea uudis: me saame juba samal õhtul laevalt Bora Bora saarel maale, mis oli programmiväline lisa. Ülimalt heas tujus lahkusime Raiatealt, võrratud olid vaated naabersaartele, mõnest sõitsime väga lähedalt mööda ja saime häid pilte. Olime rahulikud ja taevale tänulikud, et meie laeva kapten pole itaallane.
Bora Bora saareni sõit oli vaid 50 km. Kui pimedas maale saime, ei jäänud esmasest vaimustusest just palju järele: tibitas vihma, linna paar üksikut tänavat olid porised, kõnniteed puudusid, kõik poed muidugi kinni. Jalutasime ligi tunnikese ja pöördusime poolmärgadena tagasi. Jäi vaid loota, et hommik on õhtust targem.
49. kruiisipäev, 22. märts, Bora Bora, Prantsuse Polüneesia
Hommikul saarele minnes oli meeleolu juba rõõmsam. Ilm parem, sadamas kena vastuvõtt muusika ja lilleõitega, poed ja kontorid avatud jne. Teekate küll kuigi sile ei olnud, aga rattaga sõita ikkagi sai. Tegime jällegi saarele ringi peale (ca 32 km, päevaga kogunes 51 km). Teekond oli põnev, sest ümber saare on korallriffi kõrval veel väikesaarte rivi, kus asuvad saare kõige kuumemad kuurordid. Seal vetes on ka kõikvõimalikke eksootilisi kalu, sealhulgas raisid ja haisid. Meie sinna väikesaartele paraku ei jõudnud.
Bora Bora saar ise on suhteliselt hooletusse jäetud. Teed ja majad on üsna lagunenud, teenindusvõrk kesine, hinnad hirmkallid. Samas on nii üksikud peasaare hotellid ja enamus väikesaarte omasid päris kenad ja küllap ka mugavad. Sinna ongi kogu aur läinud. Nendes hotellides on toad väikestes vaiadele rajatud majades otse vee kohal. Ukse juurest viib trepp laguuni, kaldale pääseb muidugi ka kuiva jalaga.
Bora Bora saare ujumiskõlbulikud rannad asuvad kõik saare lõunatipus. Need rannad olid tõeliselt kenad (osalt muidugi hotellide poolt hõivatud). Käisime ujumas, vaatasime maskiga merepõhja ja päris ilusaid kalu. Samal ajal lähenes ookeanilt hirmuäratavalt tume otsatu pilv. Sadu oli vääramatult tulemas, saime ühe katuse alla peitu ning 15 minutiga oli kõik möödas. Päike paistis kuumemalt kui enne, ainult niiskust oli õhus nii palju, et särk sai peagi ikkagi läbimärjaks. Käisin ühel mäeharjal pildistamas. Üles ronides higistasin rohkem, kui kunagi varem saunas.
Laevale minnes ja lahkumiseks üladekilt rahvale viibates oli juba päris positiivne tunne selle saare suhtes.
50. kruiisipäev, 23. märts, Tahiti, Prantsuse Polüneesia
Siin saarel on peatus õnneks veidi pikem. Alles kell 5 hommikul asub laev taas teele, et paar tundi hiljem Moorea atollil randuda. Õhtul on laeval veel Tahiti kontsertprogramm, mida ka kindlasti vaadata tahame.
Järgnev graafik lühidalt:
24. Märts Moorea, Cooki saared
25. märts Rangiroa, Prantsuse polüneesia
26. märts meresõidupäev
27. märts Nuku Hiva
3. aprill laevareisi lõpp San Diegos
Parimate tervitustega
Rein ja Viivi Vaikselt ookeanilt
