Pikem jätkuv reisikirjeldus Vaikselt ookeanilt mööda Läänerannikut Vancouverini
Meelejahutus 15 Feb 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
KIRI 1

Tervitusi kaugelt,

Hommikul Tallinnast teele asudes oli tavaline Eesti talveilm, külma ca 22 kraadi, kuu taevas siramas.

Lend oli suurepärane, lennukid ja teenindus normaalsed, vahepeatused Amsterdamis ja Los Angeleses parajalt lühikesed, et igav ei hakanud ja järgmisele lennule jõudsime paraja ajavaruga. Põnev oli just viimane lõik, kui lähenesime Las Vegasele, all eriilmelised kõrbealad ja siis üle terve oru laiuv Las Vegas. Muidugi paistab ka kõrgelt kohe silma see peamine kasiinode rajoon, mis on meie eelmisest käigust saati (11 aastat tagasi) veel tublisti laienenud ja võimsamks muutunud.
 - pics/2012/02/35183_015_t.jpg
 - pics/2012/02/35183_016_t.jpg

Lennujaamas olid meil vastas Marianne ja Fred Cover´id, kelle juures me mõned päevad peatume.

Juba auoga „koju“ sõites nägime seda uhket linna lähemalt. Üllatas lisaks veel see, et linna oli viimastel aastatel tulnud massiliselt hiinlasi (peamiselt Hong Kongist) ja tekitanud õige ulatusliku hiinalinna koos suurte kaubanduskeskuste, väravate ja muuga.

Kuigi ajavahe Eestiga on 10 tundi, pingutasime hoolega õhtul kella 9-ni üleval olla ja sees juba magasime öösel kella 3-ni päris hästi, edasi pingutasime veel mõned tunnid voodis olla, sest pererahvaski magas ju veel.
 - pics/2012/02/35183_002_t.jpg
 - pics/2012/02/35183_003_t.jpg

Esimesel päeval Las Vegases (1. Veebruaril) käisime hommikupoolikul linnas ja poodides, siis seiklesime jalgratastega kesklinnas (kuigi Fred soovitas tänavatel mitte sõita, olevat väga ohtlik, mis õnneks polnud sugugi hull). Pimeduse saabumisel käisime koos Coveritega hiina uue aasta sümboolikaga tutvumas, einestasime kesklinnas ja vaatasime eriliselt uhke vee- ja tulemängu muusika saatel. Õhtune Las Vegas on lummav!

Teisel päeval Las Vegases (2. Veebruaril ) sõitsime hoopiski linnast välja. Käisime ca 50 kaugusel Valley of Fire Rahvuspargis, mis oli fantastiline on vulkaanilise tekkega pinnavormide tõttu. Iga mägi oli erikujuline, võimaldas fantaasial lasta lennata, mägedes oli koopaid, indiaanlaste kirjutisi kaljuseinadel, kaugemal ka suurim tehisjärv Lake Head, mis tekkinud Colorado jõe paisutamisel Hooveri tammi abil ja varustab sealseid suurlinnu mageda veega. Käsisme ka tammi vaatamas (paraku eelmisel korral tundus võimsam olevat).
 - pics/2012/02/35183_004_t.jpg

Kolmandal päeval (3. Veebruar ) algas päev varakult. Juba kell 4.30 asusime koos Coveritega teele, et keskpäevaks laevale jõuda. Kiirteel läks sõit ladusalt, kiirus ca 120 km/h, liiklustakistusi praktiliselt polnud, mis oli Fredi sõnul päris üllatav. Tema eeldas rannikule lähenedes ummikuid, mistõttu sai ligi 2 tundi lisaaega varutud. Aga tänu lisaajale näidati meile võrratut vaadet kõrgelt rannikumäelt ja San Diego kesklinna parki. Tuleme siia ju veel tagasi, aga esimenegi tutvus oli põnev. San Diegos olin nad mõlemad veetnud oma lapsepõlve ja seetõttu näidati meila ka mitmeid nende noorusaja olulisi paiku.

Kell 12 asusime laevale. Protseduur oli suhteliselt ladus. Selle laeva reeglitest meeldis meile asjaolu, et laevale lubatakse ka veini ja õlut ise kaasa võtta (seda ka vahepeatustest).
 - pics/2012/02/35183_007_t.jpg
 - pics/2012/02/35183_008_t.jpg
 - pics/2012/02/35183_009_t.jpg

Nagu ette teada oli, on laev eelmisega võrreldes väiksem - kokku 10 dekki (eelmisel aastal 15), pole nii uhket promenaadi, kõik on veidi kompaktsem.

Oleme oma kajutiga rahul – ikkagi aknaga merele (kuigi klaaside vahe merevee poolt rikutud ja läbipaistvus mitte parim, seda ka teistel kajutitel). Kuna laev on väiksem, siis on ta seetõttu ka veidi „personaalsem“, reisijad ei kao möllu ja laeva avarustesse. Õhtusöögile saab minna vaga graafiku alusel, pole kindlat kellaaega, samas pole ka personaalset kelnerit, mis eelmisel korral väga mõnus vahepala oli. Toitude valik ja teenindus hea, kuigi nalja eriti ei tehta. Muulajal on toitusid valida laialt, on ka suur valik mahlasid.
 - pics/2012/02/35183_006_t.jpg

Kultuuriprogramm on lahjem kui eelmisel aastal, polnud ka esimese õhtu vapustavat karnevali – lihtsalt rõhk on pandud teistele asjadele. Spordiplatse on mitmesuguseid (korvpall, tennis, trenažöörid, basseinid, ka korralik saun). Muuseas, meie kajut on laeva eesosas ja mootorite müra pole absoluutselt kuuldagi.

Niisiis, esimesed muljed kogetud, kobime magama peale väsitavat päeva.

Rein ja Viivi

KIRI 2

Tervitus ookeanilt,


Nüüd on käima juba kolmas päev. Esimene tervik päev kulges merel. Liikusime piki rannikut lõuna suunas, vahepeal maa paistis, vahepeal mitte. Aeg aga lendas. Söögiaegade vahel tegelesime spordiga. Algul tund korvpalli, siis tund aega trenažööriga rattasõitu. On ju vaja kaloreid kulutada!

Rattasõidu katkestasid aeg-ajalt laeva lähedale ilmunud vaalad. Mõnest saime ka äratuntava video, fotodega ei jõudnud tegeleda. Ka järgmise päeva hommik oli maale lähenedes pidev vaalajaht. Neid oli ümbruses kümnete kaupa, mõni neist ka üsna laeva lähedal. Ma loodan, et erilisi elukaid tuleb veel palju kaamera vaateulatussse.

Esimene maapäev (pühapäev, 5. Veebruar) oli Cabo San Lucas, Baja California poolsaare lõunatipus. Lähenedes nägime väga efektseid rannikukaljusid, linn ise oli aga mõõdukate küngaste peal ja rattasõiduks sobilik. Laev jäi reidile ja kaldale toodi meid paatidega (päris suurtega). Asusime kesklinna poole rattaga teele ja sattusime kohe sündmuste keerisesse – pühapäeva hommikul oli linnas rattaüritus, kus peatänav oli ratturite päralt. Peakorraldaja ise käis meid tervitamas, tänu meile sai üritus rahvusvahelise mõõtme.
 - pics/2012/02/35183_014_t.jpg

Kesklinn oli üsna kirev ja päris ilus. Muidugi on see linnake päris väike, elanikke siiski 50. tuh. ringis. On mitmeid ilusaid randasid, paraku osa neist privaatsed hotellide juures. Sõitsime ratastega piki rannikut kuni kõrgemate küngaste tipuni, sealt avanesid paremad vaated. Hiljem tiirutasime veel linnas, kus oli palju nännimüügipunkte, aga oodanud oleks rohkem tänavmuusikuid ja muud showd.

Päev kulges kiiresti. Sadamas jõudsime jälgida ja filmida ka merelõvide „etendust“, kes käisid nagu hagijad iga merelt saabuva kalapaadi kannul, vahepeal nina koguni üle paadi serva ja noolisid sealseid ülejääke.

Laeval oli seltskond juba ärevuses. Oli algamas aasta üks oodatumaid sündmusi – Super Bowl, ameerika jalgpalli finaalmäng. Muidugi on see üks suur ülespuhutud jama. 70 % saateajast on reklaam ja vaheklipid, mängu käivitudes on 10 sekundit trügimist ja siis jälle üks suur sehkendamine. Aga ameeriklase kaifivad seda täiega, suure ekraani ja telekate ümbruses vabu kohti polnud.

Kohe on algamas maaleminek uues paigas: Puerto Vallarta Mehhiko mandriosas, poolsaarest otse mandrile minnes.

Nüüd on hommikune ring tehtud. Mehhiko on üsna eksootiline, lärmi ja liiklust palju. Ootme õhtupoolikul veel põnevaid vaatepilte, laevale läheme alles 19.30.

Järgnevad 2 päeva merel, siis Guatemala ja Nicaragua, pühapäeval Panama. Eks näis, kus järgmine meiliühendus tuleb.

Kuulmiseni

Rein ja Viivi

Kiri nr 3

Teine päev Mehhikos sai läbi. Rattaga sõitsime päris tublisti, üle 40 km ja seeläbi nägime la rohkem.

Mehhiko millegagi väga ei üllatanud. Liiklus oli kohati häiriv, aga üldiselt siiski turvaline. Hommikupoolikul ujumas ei käinud ja õhtupoole polnud enam tahtmistki - vees keegi ei käinud, lained suured ja tugeva tagasivooluga, pealegi oli vees suuri kive.
 - pics/2012/02/35183_001_t.jpg
 - pics/2012/02/35183_005_t.jpg


Vanalinn oli munakivisillutisega, mis rattasõitu ei soodustadud. Rannapromenaad üsna uhke, palju liivaskulptuure, baare, müügipunkte, paraku ei kusagil muusikat elavas esituses. Videvikus läksime tagasi laevale ja peagi istusime soliidses restoranis õhtusöögil. Toidud on päris head, aga on olnud ka paremaid laevarestorane. Õhtul on leaval veel tegevusi, aga need on paraku õhtust-õhtusse samad, ikka väike kammeransambel, 2 meest mängivad vanainimeste tantsumuusikat, pikk poiss kitarriga mägib paarile kuulajale tundmatuid lugusid.

Kruiisipäevad 5 ja 6, meresõidupäevad, 7. ja 8. veebruar

Pidime nende paari päevaga kogu Mehhikost mööda kihutama. Oli koguni hea, et järgmisel päeval sai veidi kauem magada ja üleüldse puhata. Paraku on ka laevasõidupäevad kurnavad (mõelge ise, kui tüütu on juba Tallinnast Helsingisse sõita), seda eelkõige palava ilma, liigsöömise ja kehalise tegevusetuse tõttu. Käisime mõlemal päeval jõusaalis, basseinis, tegin korvpallitrenni, käisime saunas, õhtul pidulik sõõmaaeg ja kontsert. Peale Mehhiko peatust oli 1 päev üsna tormine, laev õõtsus päris tugevalt, lained peksid laeva ja pritsmeid lendas kõrgele. Mõni vanainimene oli päris hirmul.

Kruiisi 7. päev, 9. Veebruar, Guatemala


Kaalusime kahe variandi vahel, kas jääda sadama piirkonda või sõita bussiga vaatama ajaloolist Antigua linna. Ei me hoolinud pikast bussisõidust ja jäime selle maaga oma käe peal tutvuma. Tegime esialgu ratastel sõidu linnast välja. Oli madal maa, palju mangroovivõsa, hulk viletsaid majapidamisi, põllulappe, loomakarjasid. Linnas oli liiklus tihe, linnast eemal juba päris rahulik.
 - pics/2012/02/35183_018_t.jpg

Tulime linna nimega San Jose tagasi, et juua osta. Paraku Guatemalas ilma passita (aga passid on meil laevas pandiks) raha ei vahetata, dollarite eest ka paraku midagi ei müüda. Janustena sõitsime laeva juurde, kus võtsime ka väikese lõunaeine, vahetasime kohalike ärikatega raha ja sõitsime linna tagasi. Linna tänavad on kirevad, palju on sagimist, eriti turu ümbruses.

Sõitsime randa, kus kilomeetrite pikkusel lõigul vaid paar inimest viibis. Otsisime koha teiste inimeste läheduses ja käisime ujumas. Vesi oli super, paraku rannaliiv täiesti musta värvi – on ju see maa vulkaanilise päritoluga, vulkaane nägi ju rannastki mitmel pool kõrgumas. Kui olime kahekesi randa jäänud, käisid mingid nolgid ATV-ga tiirutamas. Tekitas ebamugava tunde ja tulime rannast tulema.

Poest ostsime laevale õlut kaasa ja nii oleme üsna hästi varustatud. Viivi sai veel endale Guatemala kirjadega mütsi.

Õhtune päikeseloojang oli võrratu. Muuseas, kui me oleksime tavapärasel nädalasel kruiisil, siis tuleks juba kohvreid pakkida. Meil aga sai läbi alles esimene nädal 8,5-st.

Kruiisi 8. päev, 10. veebruar, Nicaragua


Nicaragua nimi on meile ju hästi tuntud. Ajalugu on olnd kirev ja ka punavärviline (seeläbi ka palju verd valatud). Turiste julgestavad relvastatud turismipolitseinikud peaegu igal tänavanurgal. Peatänaval oli rahulik, kõrvaltänavail muutusid inimesed tüütuks – igaühe esimene tervitusrepliik oli „one dollar“. Valge inimene on ju kõndiv rahakott. Probleeme meil siiski ei olnud, sõitsime jällegi linnast nimega Corinto välja, et külaelu näha. Ühe monumendi juures tegime pilte, oli see ju minu 100. riik rattasadulas. Maantee oli väga heas korras, laiad asfalteeritud ribad tee servas pideva joone taga. On ka arusaadav, sest rattureid oli nii linnas kui külades väga palju liiklemas.

Linnas tagasi olles käisime jälle laevas söömas-joomas, mille järel läksime sobilikku randa otsima. Linna piires olid rannad üsna räpased, veidi eemal päris kenad ja puhtad. Ostsime mõne meene ja veidi kohalikku muusikat, siis jälle laevale ja läks sõiduks.

Väjlasõit Nicaraguast oli ilus, peagi tõusis aga tuul ja magamamineku ajaks kõikus laev jälle tugevasti.

Hommikul ärgates oli aga jälle peegelsile vesi.

Alanud oli 9. kruiisipäev, 11. veebruar, meresõidupäev .


Hommikul välja minnes nägime üht delfiiniparve hullamas. Olime seda kaua oodanud ja nii vaatasime kogu päeva vältel merele, et ehk näeme neid taas. Nägimegi neid vähemalt neljal korral, lisaks ka kahte suurt merikilpkonna. Terve päeva liikusid meiega merelinnud, kes kalade järele sukeldusid ja siis jälle laevale järele kimasid. Meie vaimustus nende suhtes vähenes, kui nägime, kuidas nad ka väiksemaid merelinde jahtisid ja ära sõid ning siis meie laeva peale sittusid. Hetkel on trennid tehtud, vaatleme merd ja päikeseloojangut. Päike oli täna võimas, kogu nahk kipitab, kuigi päikese käes olime vähe.

Homne päev viib meid Panamasse, sealt loodan ka selle kirja teele saata.

10. kruiisipäev, 12. veebruar, Panama

Alanud on taas pühapäev. Hilisõhtul avadekile minnes tõdesime troopilist õhtut. Ka laeva liikumisest tingitud tuuleõhk oli lämmatavalt soe. Panamale lähenedes on meri laevu täis. Enamus neist ootab oma järjekorda kanalisse sisenemiseks, et suunduda Kariibi merele. Meil on seekord teine suund.

Kui eelmistes peatuspaikades olid madalad linnad, pigem nagu külad, siis Panama City on eriliselt võimas suurlinn. Juba merelt vaadates tundub ta nii vinge, et võrdlesime seda Shanghai ja Singapuriga. Hiljem kesklinnas liikudes leidis see arvamus veelgi kinnitust. Võimas!

Kui meid hommikul maale viidi, tuletas esimene asi kohe Tiinat ja Lempsi meelde. Toimus suur rahvusvaheline triatlonivõistlus, mis saatis meid peaaegu kogu päeva vältel. Uhkelt korraldatud, isegi linna peatänav oli rattadistantsi jaoks kinni pandud. Meil oli kasu veel nii palju, et ka meile anti vajadusel juua ja seda jooki kulus palavuse käes liitrite viisi.
 - pics/2012/02/35183_010_t.jpg
 - pics/2012/02/35183_011_t.jpg
 - pics/2012/02/35183_012_t.jpg

Sadamast kesklinna oli ca 15 km. Üks lõik oli suurel teel, peaaegu nagu kiirteel, mis oli ebamugav. Püüdsime üht suurt tänavat mööda otsekat teha, aga nii autojuhid kui ka politseinikud hakkasid kätega vehkima ja soovitasid kähku ümber pöörata. See tee pidi vaesemast linnaosast läbi minema ja väga ohtlik olema. Nii läksimegi suurema ringiga ja väga hoolikalt ümbrust uurides, kuni jõudsime kesklinna. Kesklinnas oli pea igal nurgal relvastatudkuulivestides sõjaväelasi ja politseinikke väljas. Ju on see siinmail vajalik. Ka Tätte kirjutas ju sellest aasta tagasi.

Tänu turvameetmetele oli kesklinnas julge liikuda. Käisime ka presidendilossi piilumas, mis oli slummi servas ja setõttu veel eriti valvatud. Oleksime otseteed ca 10. km. läbimisel tagasi sadamasse saanud, aga paarikilomeetrine lõik ei tundunud piisavalt turvaline. Läksime kesklinna kaudu ringi ja ühtlasi käisime ka kuulsat Panama kanalit vaatamas. Teed küsides sattusime ühe harva inglise keelt rääkiva mehe otsa, tema naine oli aga paraku Odessast. Ajasime juttu, kutsuti küllagi, aga aeg oli hiline, loobusime.

Panama kanal on nagu lai jõgi. Maa keskosas on ta ilmselt kitsam ja lüüsidega, mida mere läheduses ei näe. Vesi just kõige puhtam ei ole, laevu sõitis sel hetkel vaid üksikuid. Muuseas, kanali suudme ümbruses ja Panama Citys on mererand kivine ja põhi mudane. Polnud ühtegi kohta, kus oleksime saanud vette minna.

Tagasiteel sadamasse läks üks traatora kummi sisse. Kuna varukumm oli jäänud laeva, siis läks isegi hästi, et ca 12. pumpamisega õnnestus viimase 15 km läbida. Olime tõsiselt väsinud ja läksime peale sööki ja basseini kohe magama. Eemalt paistis linn tuledes, aga oleksime oodanud paremat pilti.
Uued uudised tulevad 4-5 päeva pärast Peruust.

Kena päeva jätku! Meil ju siin alles hommik.

Rein ja Viivi
 - pics/2012/02/35183_013_t.jpg
 - pics/2012/02/35183_017_t.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus