Olev Remsu. Toronto – New York – Los Angeles. GO REISIRAAMAT. Tallinn, 2008. 120 lk.

Ei ole see Olev Remsu esimene reisikirjeldus. Meelde tulevad trükised „Pariisi linnas Londonis“, „Kevad Hiinas“, „Paradiisisaared Tahiti ja Tonga“. Paljudes teisteski raamatutes on Remsu oma reisidele tuginenud.

Järele mõeldes võib väita, et maailmakirjanduse kauniskirjanduse hoone ongi suures mõõdus reisikirjelduste nurgakivile püstitatud. Paljud Piibli-eelsed kirjutised tuginevad reisidele, Piibel ise on mitmes mõttes rännakute raamat: Uus ja Vana Testament ei saa rännakutest, tulekutest ja minekutest mööda. Marco Polo ja Lennart Meri teosed on sisuliselt matkaraamatud. Juhan Smuuli „Jäine raamat“ kuulub samasse liiki. Viimane küll pärjatud Lenini preemiaga, aga loetav tänini.
Lugejale reisiraamatud meeldivad. Põnev on lugeda tõtt paralleelselt eksitustega, teavet koos väljamõeldistega. Ole aga mees ja anna õige hinnang!

Remsu on maailma tunnetav ja tajuv rännumees. Kirglik reisija. Pole vast Eestis teist inimest, kes oleks okupatsiooniaastatel rohkem rännanud toonase NL-i piirides. Mujale siis ei saanud. Hiljem on ta enamasti ringi liikunud välis-ilmas (Torontoski paaril korral viibinud).

Hetkel minemas (või juba läinud) taasavastama tänast Venemaad (huviobjektiks handid-mansid ja plaanis nädalane rongireis Moskvast Vladivostokki). Los Angeles ja Vladivostok – pea ümberilmareis – ainult ookean jääb vahele. Jääb üle ainult oodata järgmist raamatut.

Käesolev raamat on sündinud 2007. aastal. Remsu oli siis teist aastat festivali estdoc filmide valija ja moderaator kohapeal. Festivali järel otsustas Remsu sõita külla tütrele Los Angeles’si. Just nimelt sõita bussiga, mitte lennata.

Huvilisele teekonna põhipunktid: Toronto – Niagara Falls – New York – Philadelphia - Washington – Pittsburgh – Indianapolis –Tulsa – Oklahoma City – Roswell – Albuquerque – El Paso – Los Angeles.
Kas pole see peatuskohtade nimistu isegi „paadunud“ põhja-ameeriklasele mõjuavaldav?
Kerge see matk polnud, huvitav ja seikluslik kindlasti. Ehk järeltegemistki vääriv?
Raamat meenutab mosaiiki, kus värvikad sündmused kõrvuti mahamagatutega, teada asjad kõrvuti üllatustega. Eelmises peatuses mahaununenud reisikott ootab järgmises peatuses juba ees! On jutukaid ja vaikivaid teekaaslasi, reisimees kohtab põlvkondi USA-s elanud kodanikke, kes inglise keelt ei kõnele.

Üllatub:
„Ameerika toodab, Ameerika toimib, aga lehmi pole ühelgi niidul näha.“
„Koristatakse maisi, see võib olla juba teine saak sel aastal.“
Need tõdemused, nagu järgmisedki, eeldaksid pikemat peatust ja oludega tutvumist. Reisisell peab aga edasi liikuma. „Võtan ootesaalis klaaskasti virna seatud tasuta kohaliku kakskeelse ajalehe LA SEMANA – hispaania keel on esikohal, ingliskeelne kiri väiksem.“
„Aga naftapumbad tee ääres seisavad nagu surnud dinosaurused, ei nokuta oma ninadega. Kas nafta on maa alt välja ammutatud?“
„Nagu paljud röövloomad ja -linnud, oskavad kotkadki teha meeskonnatööd.“
„Ja juba kallistab mind tütar.“

Jah, Põhja-Ameerika on esmapilgul haaramatu. Lugejale oskab „esmaavastaja“ Remsu rõõmu teha ja naudingut pakkuda. Ja eksitusigi oleme nõus andestama; vaid korraks kortsutasin kulmu: autor kirjutab kenasti Tartu College'ist ja festivalist ning nimetab daami, kellega kaks aastat koostööd teinud Marjuks. Peame meeles – jutt on pr. Maimu Mölderist.

Üks kurikeel viskas kunagi nalja: „Kes jahimehe jutust kümnenda osa usub, see saab poolega petta.“ Kinnitan, et niisuur jahimees Remsu pole – tema tõepära on märgatavalt kaalukam.
Oleks kindlasti kena, kui Toronto Eesti Maja pood raamatu oma letile muretseks. Linnulennult (õigemini bussiaknast) saaksid need inimesed, kes Remsu-matka kordama ei hakka, teada uudiseid neist paigust, kuhu ehk ise ei satu.
Head lugemist!

Märkmed: