Piip ja prillid
Meelejahutus | 23 Oct 2016  | Vabarna VolliEWR
Meie maailm aina kihutab ühest kohast teise – kas autoga, lennukiga või isegi jalgrattaga. Ets oli hiljuti külas, vaatas äkki kella ja ütles et peab kohe minema, pidi kusagil olema ja pani punuma nii et kabjad laksusid. Mina hoiatasin, et hoia piip ja prillid! Hiljem, õhtul, ta tõmbas traati, ja päris, et mida ma tahtsin ütleda. Piipu ta ei tee, ja silmad täitsa korras.

No hakka veel keskealisele seletama. Muidugi, ta võõrsil sündinu, eesti keel küll ladusalt suus aga need, kuda ütelda, väljendused mida minu põlvkond hästi tunneb on talle pahatihti võõrad. Selles ongi meie keel võrratult rikas ja ainulaadne. Katsu sa näiteks kanukile seletada mida tähendab näiteks sinna ongi koer maetud. Ei ta saa aru mis kärvanud penil on tegemist teo põhjuse ja tagajärjega. Sama nagu hakka seletama väljendit et küll tema teab, kus kivi all vähid seisavad. Salatsemine see pole, aga kõigil pole ka vaja teada igat detaili, eriti, nagu öeldud, meie ruttaval ajastul.

Etsiga leppisime kokku, et kui ma selliseid vanemaid väljendeid suhu võtan, ja aega on, eks ma siis seleta talle ka, kui tean. Enne kui hambad varna asetan, mis ka ju omapärane väljend.

Neist piipudest ja prillidest aga päris elust isiklik näide. Kiirustamine pole hea, kunagi, aga vahest on ikka nii, et pean kärmelt liikuma asuma, et kas bussi peale saaks või tohtri kabinetti aegsalt jõuda. Kuid vahest ei saa uksest välja enne kui kõik taskud on läbi kombatud. Et on kõik vajalik olemas.

Meenub katoliku preestri kohta vana anekdoot. Kui too risti ette lööb siis kontrollib ta ju et rahakott, kell, prillid ja see mis talle igaks juhuks on antud on olemas. Tõesti, nii ta on, kui mõtelda. Teen ise samu liigutusi, tahan kindlaks teha, et ei pea tagasi koju tulema.

Piipu tegin küll aastakümneid tagasi, siis kui see moes oli ja tahtsin vanade meestega kokku sobida, juttu ajada. Mõnus hõng kah, mitte nagu neil plärudel, möödud tänapäeval suitsetajast ja asud kohe läkastama. Piibu jätasin päris kiiresti maha, sest sellega oli liialt palju tegemist. Mõnele meeldib kogu see rituaal – tubaka tampimine kahasse, tiku tõmbamine – ja seda iga piibutäie kohta mitu korda, siis otsa korralik puhastamine.

Ja siis suus oli vastik maik, Kertu suudlust ei soovinud, ja isegi parim hollandi kirsiaroomiga tubakas ei korvanud neid tegureid. Prillidega aga küll nii, et vanuigi on nägemine töntsimaks läinud. Aga need on ju ninajuurika küljes, neid otsima ei peagi. Ei, kiire eluga ei harju kunagi, aga küll on hää, et minevikust on väljendeid igasugustest olukordades varrukast võtta.

 
Meelejahutus