Piinlikud raamatud piinlikel teemadel SIRP
Arvamus 27 Apr 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kaarel Tarand SIRP

Leena Hietanen, Viron kylmä sota. Pamfletti. Werner Söderström Osakeyhtiö, Helsinki 2008;
Johan Bäckman, Pronssisoturi – Viron patsaskiistan tausta ja sisältö. Tarbeinfo, Tallinn 2008.

http://www.sirp.ee/index.php?o...

Sündmused, mille vallandas valitsuse otsus teisaldada Tõnismäel asunud monument on põhjustanud Eestis suure ja siiamaani tuntava järellainetuse. Selle jõudmisest ka põhjanaabrite juurde annab tunnistust tõik, et Soomes anti vähem kui aasta jooksul välja kaks raamatut, mille kaanepildil see monument ilutseb. Kuigi Soomes ilmub raamatuid naaberriigi ajaloo ja kultuuri eri tahkude kohta regulaarselt, ei ole teisi soomekeelseid raamatuid, kus oleks keskendutud nimelt Eesti nüüdisühiskonnale ja uue iseseisvuse aegsele poliitikale, viimasel ajal välja antud.

Kui paljude eestlaste jaoks oli täielikuks üllatuseks see ägedus, millega monumendi teisaldamise vastu protestiti, oli Soomes üllatus vähemalt sama suur. Seal on Eesti poliitika kajastamisel üldiselt lähtutud põhimõtteliselt heatahtlikust arusaamast, et vennasrahva areng käib mööda õiget teed ja eestlased on võimelised oma ühiskonna ees seisvate väljakutsetega iseseisvalt hakkama saama. Pronksiöö, mida Soome massiteabevahendid suure tähelepanuga jälgisid, kõigutas seda arusaama. Selle ülevaate kirjutamise esimeseks ajendiks oli piinlikkusetunne. Kaks soomlast, ajakirjanik Leena Hietanen ja kriminoloogia dotsent Johan Bäckman esinesid Eesti ajakirjanduses väidetega, mis olid provokatiivsed ja põhjendamatud. Eestit nimetati apartheidiriigiks ja Eesti iseseisvusele ennustati peatset lõppu. Sellised ütlused häirivad soomlast, kellele Eesti käekäik on tähtis, ning ka teadlast, kes peab au sees nii oma ametivendi kui ka teadusliku argumenteerimise põhitõdesid.

Autorite teised seisukohavõtud on Eesti meedias küll kohati väga ägedaid reaktsioone põhjustanud, aga raamatute endi sisu ei ole millegipärast kommenteeritud. Märkimisväärsed on Sirbi peatoimetaja sõnavõtud (9. V ja 19. IX 2008), mis kutsuvad üles neid raamatuid eirama. Üsna ühesuguses sõnastuses nimetab ta mõlemat autorit „paariaks”. Nõnda väljendudes ei mõelnud peatoimetaja ilmselt sellele, millises ühiskonnas paariaid esineb: sellises, mis samamoodi nagu demokraatlikus Indias keelustatud kastide süsteem mõningaid inimesi a priori teistest vähem väärtuslikuks peab. „Paariatest” rääkimine solvab eeskätt ühiskonda, mis osa inimesi välistavad, mitte neid inimesi ennast. On tõsi, et autoritest kumbki ei esinda Soomes üldiselt valitsevaid arvamusi Eesti kohta, aga see ei anna veel põhjust neid ignoreerida.

Leena Hietase raamat „Viron kylmä sota” („Eesti külm sõda”) koosneb tekstidest, kus ta on kajastanud Eesti elu Soome ajalehtedes rohkem kui 15 aasta jooksul, ise Tallinnas elades. Kuigi peatükkide kirjutamise aega ei ole märgitud, on näha, et nendest vanimad on pärit 1990. aastate algusest, uusimad aga 2008. aasta kevadest. See pikk ajaline haare on raamatu tugevus, aga ühtlasi nõrkus. Hietanen meenutab – peamiselt Eesti ja Soome ajakirjanduse andmetele tuginedes –1990. aastate alguse tõmblevat välis- ja sisepoliitikat. Näited Eesti „anarhokapitalismi” kohta tuletavad meelde mõne aasta tagust aega, millal äriseadused ja võimalused korruptsiooni takistada olid veelgi hambutumad kui praegu. Kuigi minevik on põnev ja seda ei peaks unustama, on tunda, et osa tekstidest vajaks ajakohastamist.

Liikmestaatuse-eelsed lubadused

Raamat algab pronksiöö sündmuste detailse kirjeldusega. Autor näib nõustuvat ühe intervjueeritud tavainimese arvamusega, mille kohaselt oli kogu intsidendi põhjuseks peaminister Ansipi soov poliitilisi punkte koguda. Selle tagajärjel olevat minema pühitud 15 aastat integratsiooni nimel tehtud töö. Raamatu rõhuasetus on aga varasemal arengul.

Kas keegi mäletab veel lubadusi, mida Eesti poliitikud andsid Euroopa Nõukogule 1993. aastal, kui päevakorras oli küsimus Eesti liikmesusest? Hietanen mainib (lk 31-32; 46–49), kuidas eestlased kohustusid lubama mittekodanikel kandideerida kohalikel valimistel – lubadus, mis on siiamaani täitmata ja oligi ilmselt antud ainult „välispidiseks tarvitamiseks”. Eesti poliitikud lubasid lahendada kodakondsusetuse probleemi kolme aasta jooksul (lk 7), ja Strasbourg’is läbirääkimisi pidanud Eesti delegatsioon väitis kodakondsuseta isikuid olevat riigis kokku üheksa inimese jagu (lk 42). (Praeguse tempoga näib aga kõigi kodakondsuseta isikute naturaliseerimiseks tegelikult kuluvat 50 aastat.) Samal ajal oli peaministri erakond Isamaa kuulutanud oma rahvuspoliitiliseks eesmärgiks venelaste osakaalu vähendamise kümne protsendini elanikkonnast (lk 40). Üks raamatu huvitavamaid lugemisi oli Hietase kirjeldus omaenda kokkupuudetest korterite erastamisega.

Tallinna linnavalitsuse eestlasest ametnik oli otsustanud ühe kesklinnamaja pööningule endale korteri ehitada, selle eest muidugi midagi maksmata. Oma plaanide läbisurumiseks santažeeris ta elanikke – Hietase venelastest naabreid – ähvardusega, et nende Eestis elamise luba ei pikendata, kui nad tema tegevuse vastu protestivad. Sündmuste kirjeldus on eluline ja näitab konkreetselt, kuidas inimeste ebamäärane riigiõiguslik seisund teeb nendest mitmel moel haavatavad. „Anarhokapitalismi” tingimustes leidub kohe ka neid, kes inimese nõrga koha ära tunnevad ja seda ära kasutavad. Raamat sisaldab teisigi 1990. ja 2000. aastate mälestusväärseid seiku. Tuletatakse meelde õigeusu kirikute tüli ning väljasaadetavate isikute interneerimislaagri avamist Harkus 2003. aastal. Kirjeldatakse keeleeksami kulgu ja keeleinspektsiooni tegemisi. Kuigi Hietanen tõstab esiplaanile konfliktid ja puudused, on ta enamasti suutnud vältida asjade päris ühekülgset esitamist. Ta imestab, et Harku laagris juba aastaid istunud väljasaatmisele määratud isikute hulgas oli osa Eestis sündinuid, kellel on siin ka perekonnaliikmeid. Samas ei salga ta maha, et inimese jäämine ilma dokumentide ja sissekirjutuseta võis mõnel puhul olla tingitud ta enda lohakusest või alkoholilembusest.

Ta ei jäta mainimata, et elutingimused laagris on laitmatud ning et süüa antakse kolm korda päevas. See ei muuda siiski autori põhilist järeldust: kaitsetud inimesed on kuudeks ja aastateks surutud olukorda, mis on ühtaegu absurdne ja alandav. Raamatus on teraseid tähelepanekuid, mis väärivad mainimist veelgi. Hietanen võrdleb näiteks Keskerakonna isoleerimist teiste parteide poolt, Soome koonderakonna (Kokoomus) positsiooniga 1970. aastatel (lk 68). Huvitav on ka spekulatsioon selle üle, kuidas korruptsiooni võimalusi mõjutab informatsiooni kättesaadavus välismaalaste jaoks ehk keele arusaadavus (lk 79). Ta leiab, et korruptsioonitase on Eestis madalam kui Lätis või Leedus sellepärast, et eesti keel on vähemalt Soome äripartneritele kergesti õpitav ja mõistetav. Hietanen selgitab soomlastele, et ettevõtete reinvesteeritud kasumi mittemaksustamine, mida Eestis ja Soomeski väga innovatiivseks arvatakse, ei erine tegelikult praktikast, mis valitseb ka teistes maades. Tegemist on eeskätt (Soomeski väga edukalt kasutatud) poliitilise reklaamtrikiga (lk 114–116).

Ajakirjandusliku raamatu puhul on mõned väiksemad eksimused ja vananenud andmed arusaadavad. Mööda ei saa minna aga kahest põhimõttelisest veast: okupatsiooni eitamisest ja Eesti nimetamisest apartheidiriigiks. Hietanen on küll tutvunud ajakirjandusdebatiga, mis saatis Magnus Ilmjärve ja Martti Turtola uurimuste ilmumist, aga teeb sellest järeldusi kiirustades või kallutatult. Vaatamata Konstantin Pätsi võimalikele sidemetele Nõukogude Venemaaga ja baaside lepingule, ei saa Eesti iseseisvuse hävitamist pidada seaduslikuks ja okupatsiooni mitte toimunuks. Raamatus Hietanen Eestit küll otseselt apartheidiriigiks ei nimeta, aga tsiteerib ometi ilma kriitikata vene poliitikuid, kes on sellist väljendit kasutanud. Võiks siiski meelde tuletada, et apartheid ei tähendanud ainult poliitiliste õiguste sidumist inimese rahvuse või rassiga, vaid ka omandi meelevaldset konfiskeerimist, piiranguid liikumisel ja elukoha valikul, kogu igapäevaelu eraldatust, politseivägivalda jne. Eesti esitamine Iisraeli „etnokraatia” paralleelina on samuti liialdus.

Võrreldes raamatuga „Viron kylmä sota”, on Johan Bäckmani „Pronssisoturi – Viron patsaskiistan tausta ja sisältö” („Pronkssõdur – Eesti sambatüli taust ja sisu”) midagi hoopis muud. Tegemist on täiesti süüdimatu seguga faktidest, pooltõdedest, valedest ja fiktsioonist. Vaatamata autori dotsenditiitlile ei ole raamat kindlasti teaduslik uurimus. Bäckman on ka ühes varasemas, Anna Politkovskaja mõrva käsitlenud raamatus arendanud žanrit, mida ta nimetab „dokumentaalromaaniks”.

Praktikas tähendab see, et autor võtab endale suuri vabadusi esitada faktiväiteid, ilma et ta peaks nende tõele vastavuse eest vastutama. Paks, peaaegu 400-leheküljeline raamat sisaldab väga mitmesugust materjali. Vähemalt poole mahust võtab enda alla Eestis ja Soomes esinenud ja praegugi esineva natsismi käsitlemine. Esitletakse natside kuritegusid Eestis ning nendes osalenud eestlasi. Kirjeldatakse ka Soome vangilaagreid Jätkusõjaaegses Ida-Karjalas. Tuuakse välja Soome riigi ja ühiskonnategelaste sõjaaegseid sidemeid natsirežiimiga: oma osa saavad marssal Mannerheim ja sõjaaegne president Risto Ryti, aga isegi Jean Sibelius, kes olnud üks Hitleri lemmikheliloojatest ja ”rahvussotsialismi mannekeen”.

Bäckman on tuttav Hietase raamatuga, mis ilmus varem, ja annab valikuliselt edasi seal esitatud väiteid, neid aga teravdades ning täiesti ilma selle mõningase tasakaalustatuse taotluseta, mis Hietase kirjeldusi siiski tihti mahendab. Kaasaegses Eestis ütleb Bäckman läbi viidavat apartheidipoliitikat vene vähemuse vastu. Tema väitel on venelased Eestis „täielikult suletud väljapoole demokraatlikku süsteemi” ning ilma hääleõiguseta (lk 353). „Loomulikult ei ole Eestis mingisugust venekeelset kõrgkooliõpet” (lk 354), väidab ta ekslikult.

Apartheidipoliitikat õigustatavat Nõukogude okupatsiooniga, mis on Bäckmani arvates ”müüt”, kuna Nõukogude väed saabusid Eestisse baaside lepingu alusel. Bäckmanil on õnnestunud intervjuu saada eelmiselt välisministrilt Kristiina Ojulandilt. Ei ole aga vaja olla feminist, et nimetada intervjuu esitlusviisi uskumatult meesšovinistlikuks – naissoost välisministri suhtumist Venemaasse seletatakse sellega, et ta on ehk koolipõlves jäänud ilma vene noormeeste tähelepanust! Bäckmani raamatu arvustamise võiks lõpetada küsimusega, mis on pannud teaduslikult haritud ja tegelikult andeka inimese sellist raamatut avaldama. Autori motiivide üle võib igaüks ise spekuleerida. Kirjastajaks on Venemaa kirjanike liidu väikekirjastus Tarbeinfo.

Mõtlematu flirt fašismiga

Ometi tuleb tunnistada, et raamatus sisaldub valede ja pooltõdede kõrval annus tõde. Tõde on muidugi see, et pronkssõduri teisaldamine mõjus negatiivselt nii Eesti mainele kui ka ühiskonna seesmisele koosmeelele. Samas on praegu, kui sündmustest kulunud veidi rohkem aega, siiski näha, et olukord on vähem plahvatusohtlik, kui nii Bäckman kui Hietanen aasta tagasi arvasid. Tõde on seegi, et eestlased põhjendavad minevikus kannatatud ebaõiglusega kodakondsus- ja rahvuspoliitikat, mis raskendab paljude praeguste ühiskonnaliikmete olukorda, kellel minevikusündmustes igasugune isiklik süü puudub.

Kurb tõde on ka see, et Hitleri režiim viis läbi koletuid kuritegusid ning et see leidis kaasaaitajaid ja toetajaid nii Eestis kui Soomes. Kui aga praegune Pärnu linnapea laseb ennast pildistada natsivormis või kui justiitsminister teeb oma sünnipäevast natsiteemalise stiilipeo, on tegemist ikka uskumatu mõtlematusega. Selliseid näiteid leiab ka ilma Bäckmani raamatut lugemata. Uskumatu, aga Eesti riigi rahastatav okupatsioonimuuseum Tallinna Tõnismäel tõepoolest vaikib Eestis Saksa okupatsiooni ajal asunud juutide hävituslaagritest! Alles mõned nädalad tagasi (15. 1. 2009) avaldas valitsuspartei IRL häälekandja Eesti Eest Mart Laari juhtkirja kõrval ilma igasuguse kommentaarita Saksa okupatsiooni aegse pilapildi. Pilditekstides öeldakse muuhulgas, et eesti rahvas „ei nõustunud juutide maailmavallutamise püüetega” ning et venelastest „kaltsukubud” kasutasid veeklosette pesukaussidena. (Arvan, et tuleks käivitada uurimine, kas tegemist on karistusseadustiku paragrahvi 151 – rahvusliku vaenu õhutamine – järgi karistatava süüteoga.)

Kui Sirbi peatoimetaja lõpetab Bäckmanit käsitleva juhtkirja (19. IX 2008) Suur-Soomet propageerivate luuleridadega, kas ta ikka annab endale aru, et ta sellega kaudselt kinnitabki väiteid natsismi ja süüdimatu venevastasuse populaarsusest Eesti eliidi hulgas? Kumbki raamatutest ei tohiks siiski jääda tähelepanuta, kas või seetõttu, et Eesti nüüdisühiskonna, sh rahvusprobleemide soomekeelseid käsitlusi õieti rohkem ei leidugi. Tahes-tahtmata mõjutavad need Eesti pilti Soomes. Kuigi kumbki raamat lugejat otseselt ei rõõmusta, tuleb nende vahel näha olulist erinevust. Erinevus on nii raamatute kui ka kirjutajate kvaliteedis.

Johan Bäckmani raamatu ainsaks positiivseks küljeks võib pidada natsismiteema tõstmist päevakorda, kuid sedagi tuleks teha usaldusväärsemalt. Vastupidiselt Bäckmanile, kes on elanud aastaid Venemaal, aga tunneb Eestit tegelikult vähe, on Hietanen professionaalne ajakirjanik, kes elab ja töötab Eestis. Ta on aastatega loonud endale siinsest elust pildi, mis erineb eestlaste omast ning mis kindlasti kõigile ei meeldi. See erineb ka Eesti pildist, mis valitseb Soome peavoolumeedias. Kogu oma provokatiivsuse juures mõjub raamat ausana. Mainisin, mida pean autori kaheks suureks ja põhimõtteliseks eksimuseks, kuid kui lugeja suudab panna ennast nendest mööda vaatama, võib raamat siiski tõsist mõtlemisainet pakkuda. Raamat tuletab ühtlasi meelde, et Eesti poliitikat jälgitakse ja see läheb inimestele korda ka väljaspool Eestit – nii poliitilised õnnestumised kui ka tegematajätmised ja jämedad vead.

REPLIIK

Mikko Lagerspetz küsib, kas Sirbi peatoimetaja Suur-Soomet propageerivaid luuleridu tsiteerides „ikka annab endale aru, et ta sellega kaudselt kinnitabki väiteid natsismi ja süüdimatu venevastasuse populaarsusest Eesti eliidi hulgas?”. Ei anna, sest ei kinnita. Kui Sibeliuse-Nurmio 1917. aastal (!) kirjutatud „Jäägrimarsi” tsiteerimine on natsism, siis kuidas seletada fakti, et „Jäägrimarss” on Soome iseseisvuspäeva vastuvõtu avalugu, mille saatel tervitab president Mannerheimi risti kavalere? Kas natsism Soome eliidi hulgas? Või kuulub isoveli Lagerspetz hoopis ise kaudselt Soome iseseisvuse eitajate hulka ja seetõttu ei tahaks lubada vaba otsustusõigust ka Eestile?

Kaarel Tarand
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus