Avaldatud: Esmaspäev, 27 Veebruar 2017 06:00
Vabariigi aastapäev tõi endaga kaasa meeldiva üllatuse. Kui olin siiani pidanud sotsiaalmeediast lugema meie riigi kohta peamiselt kriitilisi arvamusi, kus materdati kõike ja kõiki, siis nüüd korraga selgus, et inimesed ikkagi armastavad oma maad ning riigi sünnipäev läheb neile vägagi korda. Keegi ei öelnud: sellist Eestit ma küll ei tahtnud, parem võiks ta olemata olla! Selle asemel valitses siiras peomeeleolu, inimesed olid rõõmsad ja heatahtlikud.
http://www.teabeleht.com/index...
Muidugi räägin ma siin oma feisspuki sõprade ringist. Punase mõtlemisega seltsimeeste koduseina peale ei julgenud ma ringi kooserdama minna. Kuigi tunnistan ausalt – selline ekskurss võiks vägagi valgustav olla. Ossinovski ja Parise sõjakuulutamine rahvusriigile on ju vaid jäämäe veepealne osa. Taevas ise teab, mis veel pinna all juhtuda võib!
Eks kuuluta ju kõikvõimalikud postmodernistlikud ja neomarksistlikud teooriad ette riigi väljasuremist ja asendumist mingi muu kooslusega: kommunitaarsete kogukondadega, kohalike omavalitsuse föderatsiooniga, rahva isealgatuslike kogudega ja muu sellisega. Kuid nagu näitab praktika, on modernsed alternatiivid rahvusriigile ikka olnud autoritaarsed või totalitaarsed diktatuurid.
Olgu täpsustuseks öeldud, et rahvusriik ei ole sama mis üherahvuseline riik, vaid riik, mille prioriteediks on rahvuse identiteedi ja kultuuripärandi kaitse. Rahvusriik ei tähenda erinevaid õigusi eri rahvastele, vaid positiivset õigust põlisrahvastele, andes nende kultuuri ja keele arengule täiendavad tagatised. Kui aga riigist tahetakse aretada kas äriettevõtet või sotsiaalhoolekandeasutust, tuleks kõigepealt muuta meie põhiseadust ja sealt välja visata praegu kehtivad prioriteedid.
Pole mingi saladus, et neomarksistidele on praegune Eesti Vabariik pinnuks silmis. Seepärast tasuks normaalsetel inimestel meeles pidada, et oma riiki ja tema institutsioone mõõdutundetult materdama asudes kallame me sellega vett Ossinovskite-Pariste-Lobjakaste veskile.
Me võime ja peamegi kriitiliselt hindama üksikisikute tegevust (aga ikka objektiivseks jäädes, mitte vahkvihas pimesi lahmides), kuid ärgem selle juures tõmmakem kriipsu peale meie riigi olulistele institutsioonidele. Ilma nendeta poleks ju ka meie riiki, ilma riigita aga vabadust.
Riigikogu ei pruugi langetada otsuseid, mis kõigile meeldivad, samuti võivad mõned riigikogulased tunduda meile üsna kummalised. Kuid, uskuge mind, ilma Riigikoguta oleksid asjad sada korda hullemad. Nii et leppigem sellega, mis meil on, ja lootkem, et asi areneb siiski paremuse suunas.
Sama kehtib ka presidendi, kohtute, politsei, kaitseväe ja muude institutsioonide suhtes. Kuni nad pole hakanud tegutsema riigi huvide vastu, jäägu meie rahulolematus vaid „peenhäälestuse“ raamidesse. Täielik eitus või lammutamismeeleolud võivad siin meile endile valusasti kätte maksta. Oma sõgeda materdamisega võime koos pesuveega ka lapse välja visata – aga seda me ju ei taha?
Valdur Mikita on öelnud, et eestlased on eneseiroonia maailmameistrid. Minu meelest on eneseiroonia äärmiselt eluterve nähtus. Peab vaid ettevaatlik olema, et sellel ei lastaks üle kasvada enesevihkamiseks. Vahel tundub mulle tõesti, et riigi tegevust ironiseerides on hakatud riiki lausa vihkama – vahest endale sellest aru andmata.
Ärgem kippugem üleliia üldistama. Kerge on leida inimese või institutsiooni juures mingit viga, kuid see ei tohiks anda põhjust teda täiega maha kanda. Keskendugem konkreetsele eksitusele, mitte ärgem üldistagem selle põhjal inimest üleni paheliseks. Kui kellelgi on pea sassis, siis tuleks tal lihtsalt juuksed ära kammida, mitte aga pea maha raiuda, eks ole?
Jah, meil on oma riik. Suurt pilti vaadates omamoodi ime, lausa ajaloo kapriis. See riik on meid kaitsenud, ilma temata poleks meid enam olemaski. Ta lükkas paarikümne aasta võrra edasi punase terrori, mille hukatuslikkust näeme oma vennasrahvaste vadjalaste, ingerlaste ja teiste impeeriumi kütkeisse jäänute saatuse kaudu. Ainuüksi selle eest oleme oma riigi ees tänuvõlglased.
Mis seal minevikust rääkida, riik kaitseb meid ka praegu. Venemaa pole ju salanudki, et tema neelud käivad vähemasti endise Nõukogude Liidu territooriumi endale allutamise järele, võimaluse korral aga võetaks tagasi kogu endine Tsaari-Venemaa. Neoimperialistlikud loosungid kõlavad seal üha valjemalt, totaalsele ajupesule allutatud rahvas läheb sellega hurraahüüete saatel kaasa. Krõmnaš blokeerib mõtlemise.
Olukorda komplitseerib veel seegi, et Eestis elavad Vene kodanikud annavad valimistel Putinile veel suurema toetuse kui venemaalased. Mida see endaga kaasa võib tuua, nägime juba Donbassis. Usun ja loodan, et meie riigi jõustruktuurid on valmis sellise stsenaariumi käivitumisel tegutsema täie otsustavusega.
Olgem siis oma kriitikas konstruktiivsed, et muuta oma riiki tugevamaks, mitte aga seda nõrgestada. Meil on, mida kaitsta, meil on, mida hoida. Hinnakem seda ja käitugem mõistlikult.
