Pensionireformidest
Arvamus 02 Jan 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Demograafiline realiteet kiidetud mainega mugavusriigis tähendaks mõne arust esmalt seda, et poliitikud arvestaksid mitte ainult oleviku/minevikuga vaid ka tulevikuga. Üheks valusamaks küsimuseks pea igas lääneriigis: kuidas majandada pensioneid? Kanadas eriti, seda kuna sõjajärgse nö „babyboomerite”, ajalooliselt markantse kasvukõveraga põlvkonna esimesed esindajad on juba mõni aasta pajukilolekut kas nautinud või kirunud, ning otsa kuna riigikassasse ei laeku praeguste tööliste sundpanusest piisavalt, et noorematele riigialamatele tasemel vanaduspõlve majandada.

Teadagi on suur vahe era- ja riigisektorite penisoniteplaanide paikapanekul; veel enamgi, kui arvestada ametiühingute rolli (näiteks õpetajate hulgas) rahuldavate pensionite tagamisel. Rahvas on mõnda aega nõudnud pensionireformi, ja lõpuks on Ottawa tegutsenud.

Eile teatas Stephen Harperi valitsus, et uus aasta märgib samuti ka pensionireformi ühe esimese seaduse jõustumist, paraku aga ainult riigisektori töölistega arvestades. (Erasektori töölised, eriti need, kes on iseseisvad ettevõtjad nagu väike-ehitajad, apteekrid, supi/võileivaletiomanikud, arstid, talumehed, vabakutselised ajakirjanikud, iseseisvust hindavad entreprenöörid, jne, peavad ootama sundpensioni CPP reforme. Muide, sellest CPP riigipensionist ei elata keegi ennast ära, isegi väikelinnas, kus kinnisvarahinnad lubavad vähemalt mõistliku hinnaga peavarju ostmist. Arvestades karmi realiteediga tulevad enamus mitteametiühingulasi arusaamale, et vaid ihuüksi, riigi abita tuleb raha kõrvale panna, pankades enese ning laste huvides iseseisvaid pensionifonde luua, võimalikku rasva koguda kuldseteks aastateks. See aga oleks ühe teise päeva teema. Muide, kiusatus oleks ka avalikult Eesti ja Kanada pensionisüsteeme võrrelda. Kahtlen, kas aga selline kirjutis netiarvamusloo optimaalsesse tähelepanuhoidmise piiridesse mahuks. )

Vaevalt, et riigisektoritöölisedki esmahetkel juubeldasid. Kui näiteks kooliõpetajatel Ontarios on võimalik palju varem kui 65-aastaselt valikuliselt hästitasuvale pensionile valida minekut, tihti isegi 55-aastaselt (!) siis Ottawas oli see latt seatud 60-dale eluaastale. Eilsest aga on pensionile minek võimalik vaid viis aastat vanematele. Tõsi küll, määrus ei kehti praegustele riigiametnikeile, vaid neile keda 2013. a. alates palgalehele võetakse. Reform aga käib praegusete föderaalsel palgalehel olevate rahakotile; nüüd on nad seaduslikult kohustatud oma panust riigipensioniplaanile suurendama, makstes nüüd sisse 50% igakuisest fondilaekumisest. Nii olles näiteks õpetajatega enam-vähem samal tasandil.

Minister Tony Clement, kellele allub Treasury Board või riigikassajuhatus, eile riigipensionireformi esitades, ei maininudki fakti, et riigipalgal olles ollakse pea alati ka ametiühinguliige, ja et riigiametiühingutel on eeliseid, mida paljudel teistel sellistel ei ole. Kuigi ei saa mööda minna faktist, et lõpuks on üks eelis vähendatud, nõudes nii riigitööliselt, kes maksumaksja rahast jubagi pensione saab, ise oma kontributsiooni suurendamist.

Clementile oleks järgmine pähkel poliitikute pensionitereformiga alustada. Hetkeseisus on Kanada lihttöölisel, kes rügab tööpõllul ehk 45 aastat või kauemgi, ise raha kokku hoides vanaduspõlveks, raske alla neelata tõika, et vaid kaks või kolm korda Ottawasse valitud rahvaesindajal (sõltuvalt enamus- või vähemusvalitsuses teenimises) on mitu korda suurem kuupension kui tema CPP. Isegi kümme või rohkem korda suurem, kui tegemist endiste ministritega ja veel staazhiga. Liberalid, kes valivad 15. veebruaril parteile uue juhi, saaks, ning ehk isegi peaks, nagu Kanadas kombeks ütelda, siin piltlikult heina teha, nõudes ka parlamendiliikmete pensionireformi. Kuid kes see ikka enese suust pala varastab? Mis hammaste taga, see oma, raske uskuda, et paremast vasakusse taskusse veeringuid harjunud veeretama poliitikud sellist sammu astuks.

Jõulukuul sai Kuningliku nõusoleku (Royal Assent) Harperi valitsuse Jobs and Growth Act, mille alla kuulub ka tänavune riigipenisonireform. Clementi sõnul hoiab see esimene samm Ottawale $900 miljonit kokku. Kuid see on vaid piisk pensionite meres. Seda eriti, kui noorematele babyboomeritele on jõustunud teadmine, et nemad ka peavad isegi seda CPP piskut kauem ootama. Nüüdseks enne 67-dat synnat ei hakata seda välja maksma.

Ning mida arvavad boomerite lapsed, kes ootavad pikisilmi, et ema-isa põlvkond pensionile lõpuks läheks. Et ka noorematele avaneksid paremad, korralikuma palgaga töökohad? Vaevalt, et 1970, 1980 -aastatel sündinud eriti usuvad, et Ottawas, riigikassas oleks punast krossigi järel ajaks, kui neil pajukileminek käes. Sest pensionireformid liiguvad, nii kui ka Eestis, teistes Euroopa riikides, teokäigul Kanadas, esimese jaanuari pisut positiivsele uudisele vaatamata.


(Tutvuge Harperi valituse pressiteatega: http://www.eesti.ca/harper-gov... ),
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus