Eesti Elu
Pensionäride sirelilõhnaline pärastlõuna
Eestlased Kanadas 22 May 2009 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Pean pihtima, et mulle on alati sirelid meeldinud. Selles ilupuus on põhjamaist visadust. Sitke ja visa, idaneb nagu umbrohi, kuid levitab meeldivat aroomi. Lubab oma oksi murda ja räsida, ajades kohe mitu uut võrset asemele nagu lohemadu. Just need oksad, nii lillad kui valged, kaunistasid maikuu 14. päeval Eesti Maja suures saalis laudu, kui pensionärid olid kogunenud hüvasti ütlema talvele, mis kahjuks on veidi tõrges lahkuma.

Esimees Heikki Paara andis kõigepealt sõna Astrid Vaiklale, kellel oli edastada emadepäevailmeline lühisõnum. See kujutas endast riimitud kirja, siirast ja südamlikku. Just selline oli ka Astridi esitus, nagu juba korduvalt oleme jõudnud kogeda.

Ka peakõneleja Asta Kaups oli häälestatud vastavalt samale teemale. Kõigepealt täitis ta aga vaimuliku rolli, lugedes harda ja hingestatud söögipalve. Tarmukate perenaiste valmistatud võileivad olid liiga ahvatlevad, ei lubanud liiga ruttu minna tõsise jutu juurde.

Asta Kaups kõneles mälestustest, mis sobivad hästi kokku emadepäeva ja üldse koduga, kus emal on olulisim roll. Head mälestused soojendavad hinge, halbadel on õnneks kalduvus ununeda. Eks me kõik mäleta ka isa, kuid samas teame, et parimgi isa ei suuda lapsele asendada ema. Emad ja vanaemad – jah, need viimased just eriti – on need, kes lapse südamesse istutavad armastuse seemne. Kes tegi parimad pannkoogid? Kuulen mõttes teie vastust ja nõustun. Emadel on hea õpetamistaktika. Pole paremat ja mõjuvamat õpetamisvahendit kui eeskuju. Kõneleja meenutas hellusega, kuidas ta ema käitumisviisi kaudu õppis ligimesi aitama. See on tasuvaim töö. Iga su liigutus makstakse kinni südamesoojuse ja hingerahu vääringus. Meil on mälestusi ka päevist, mil pidime maha jätma oma kodu. Kui näeme vaimus oma kodu metsa serval ja vaikse ilmaga korstnast otse üles tõusvat suitsu, siis tajume, et just sellisena tõuseb taeva poole ema palve oma laste pärast.

Loomuliku jätkuna kõnele järgnes ühislaul „Ema süda“. Püstitõusmiseks polnud vaja korraldust anda, vastava meeleolu olid loonud kõneleja sõnad.

Klubi värsisepp Helju Kruuv esitas taas omaloomingut, pensionäripõlve-, kuid mitte vananemisteemalist. Kokku tulid ju ikka vaid need, kes on suutnud veidi kauem nooreks jääda. Vanad jäid koju.

Muusikat tegi Viljo Tamm, kes enam-vähem võrdse vilumusega käsitses kitarri ja kõriorelit. Ei, viimase puhul kippus siiski teiste abi paluma, kitarri ei tahtnud kellegi teise kätte anda. Tema oli end mereteemaliselt häälestanud ja hoidus hoolega kaldast eemale. Oli nõus kündma vaid sellise adraga, mis vagu ei jäta.

Pensionäride truu klaverisaatja Toivo Kõheliku haigestumise tõttu pidi esimees Heikki lõpulaulu viisiotsa ise üles võtma. Õrn ööbik oli pensionäridele vigerpussi mänginud ning teise salmi ajaks mõisapargist kolhoosi aeda lennanud. Viljo, kes oli selleks puhuks kindlale maale tagasi jõudnud, arvas, et mis seal ikka – eks neid tooreid toomingaid kasva igal pool. Mõni ööbik lendab varsti isegi Tallinna laulupeole. Sügisel aga loodame taas kohtuda siinsamas.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus