Eesti Elu
Pensionäride paastukuu kokkutulek
Eestlased Kanadas 26 Mar 2010 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
13. märts oli see kuupäev, mil Toronto organiseeritud pensionärid järjekordselt Eesti Maja suurde saali kogunesid. Kevad polnud veel kätte jõudnud, kuid piilus nurga tagant üsna leebel ilmel. Kevadpäike soojendas pensionäri pealage ja südant ikka ka.

Klubi president Heikki Paara informatsiooni kohaselt oli külalisi kaks: E.E.L.K. Peetri koguduse vikaarõpetaja Tauno Teder ja meeleolulaulja Viljo Tamm. Pensionäride endi poolt esines Astrid Vaikla ja ühislaule saatis klaveril nagu ikka Toivo Kõhelik. Aromaatse kohvi ja isuäratavate võileibade eest olid muidugi hoolitsenud klubi virgad perenaised, kes ka paastukuul paastumisest lugu ei pea.

Õpetaja Tauno Teder kõneles usuelust tänapäeva Eestis. Oma tegevuse tõttu Eesti Kirikute Nõukogus oli tal selle kohta huvitavaid (ja mõnevõrra ängistavaid) andmeid. Kui sõjaeelne Eesti oli valdavalt luterlik riik, siis on nüüd selles osas pilt mõnevõrra muutunud. 1930. aastatel oli Eestis 78% luterlasi ja 18% kuulus apostlik-õigeusku. Ülejäänud neli protsenti moodustasid mitmesugused teised usud. Nüüd on Eestis kiriklikesse kogudustesse kuulujaid kokku umbes 30%, neist pooled on luterlased. Apostlik-õigeusu kirik on lõhenenud kaheks. Katoliiklasi on varasemast rohkem. Tugevasti on usuliselt organiseeritud väike armeenia kogukond.

Viljo Tamme kitarr oli korralikult hääles ja ka laulja enda kohta ei saa paha sõna lausuda, kuigi jah – laisaks on mees läinud küll. Laulis hästi tuttavaid laule, kus vaja ainult ots lahti teha ja edasi üüraku pensionärid ise. Kummaline, aga pahaks talle seda ei pandud. Eks ta pidigi häält puhkama – oli ju vastse CD plaadiga „maha saanud“ ja kiitles avalikult, et üks olla isegi juba ära ostetud. Ei maksa tal nii tagasihoidlik olla ühti – nägin oma silmaga, kui teine ja kolmas ka kohapeal ära osteti. Ehk läks neid rohkemgi ja küllap neid veelgi saada on.

Astrid Vaikla puhus mõnusat kevadejuttu ja ikka riimides nagu temal kombeks. Osa luulet oli Ellen Niidult, ülejäänuid jäi ümbritsema õrn saladusloor ja saatma Astridi kaval naeratus. Ega ometi...? Eks pinnige teda, mulle ta ju ei räägi.

Toivo Kõheliku suur pill töötas ka hästi ja tegi pensionäride häälepaeltele gümnastikat nagu kord ja kohus. Pea see paar tunnikest meeldivas õhkkonnas ei kao. Aprillis käib päike veel kõrgemalt ja kutsub taas. Kohtumiseni siis!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus