Pensionäride oktoberfest
Eestlased Kanadas 27 Oct 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Ega see nüüd lausa nii polnud välja kuulutatud, aga igal peol peab ikka nimi olema, kuidas sa niisama põhjuseta pillerkaaritad. Parafraasigem kasvõi kadunud Kopvillemit, et „kuigi elu uppi lõi poliitiline rabandus, ka kohvijoomaks ikkagi peab olema üks vabandus“.
Esimees Heikki Paara tänab pianist Marianne Räätsa lilledega. Foto: E. Purje  - pics/2006/14483_4.jpg
Esimees Heikki Paara tänab pianist Marianne Räätsa lilledega. Foto: E. Purje

Eks meie vabandus oli vist, et Pensionäride Klubi on tore ja sõbralik organisatsioon, mille liikmed ja nende sõbrad alati meelsasti kokku tulevad, et veeta ühiselt paar hubast tunnikest ja hea tundega koju tagasi minna. Osavõtt oli seekord päris rohkearvuline ja sügiseselt kaunistatud lauad täitusid kiiresti.

Esimees Heikki Paara asus tervituseks kõnepulti ja, nagu korralik meesterahvas kunagi, kiitis kõigepealt perenaisi. Pilk lauale tõestas, et kiitus polnud liigne. Seejärel tutvustas ta külalisi, kes olid tulnud koosviibimisele värvi andma. Nendeks osutusid Rääts ja Roots ehk Marianne ja Marek — valigu igaüks ise, kas eelistab lõpp- või algriimi. Ei usu, et kumbki riimi pärast oli kohale kutsutud. Neil olid ikka erinevad funktsioonid ja mõlemad meeldivad, nagu varsti selgus. Ka õpetaja Andres Tauli tervitati aplausiga, kuigi täitis vaid noore kolleegi kutsari ülesandeid. Aga eks kutsar ole ikka midagi peenemat - voorimehele ei plaksutaks keegi. Truu klaverisaatja Lydia Aruvald oli kahjuks haigestunud, kuid meeleolukat avamist see ei takistanud. Heikki istus ise klaveripingile ja kõik Läänemere neli salmi lainetasid võimsas ühislaulus nii, nagu nad iial pole lainetanud. Ja oligi aeg õpetaja Marek Rootsil söögipalve öelda.

Kõige paremat kokka, kelleks teatavasti on nälg, ei olnud küll kohal, kuid tühi kõht hoiab edetabelis kindlalt teist kohta. Tema oli platsis ja hoolitses selle eest, et taldrikud tühjeneksid. Küllap nad juba tühjenevad, kui head perenaised on armastusega oma ülesande juures olnud. Pea tuli õpetaja Rootsil uuesti mikrofoni ette astuda, et suhtelise värske torontolasena end tutvustada.

Saime kuulda, et Peetri koguduse järjekordne kodumaine abiõpetaja Marek Roots on pärit Tartumaalt. Sündinud Elvas, kust pere varsti siirdus Rõngu. Oma pastoriametit peab aga hoopis Häädemeestel, kust kümneks kuuks Torontosse läkitati. Häädemeeste vallas on viis kirikut, neist kaks alevikus. Üht hõivab tema umbes 300-liikmeline luteri kogudus, teine on apostlik-õigeusu kirik. Koguduste omavaheline läbisaamine on hea ja käiakse isegi vastamisi teineteise jumalateenistustel. Oma kirikut nimetab õpetaja nooreks — ainult umbes 130 aastat vana. Ja Häädemeeste häädel meestel ei ole kaugeltki mitte pahad naised. Õpetaja abikaasa Pirjo on samuti usuteadust õppinud ja seal on noored ka tutvunud. Kohal ei olnud teda vaid seetõttu, et pisitütreke vajab veel emme hoolitsevat kätt. Noore õpetaja tagasihoidlikult sümpaatne esinemine jättis väga meeldiva mulje.

Klubi esimees Heikki Paara esitas vahepalaks muheda värsisepitsuse pensionäri elust. Unustasin autori nime küsimast. Stiili järgi arvan teda tundvat, kuid igaks juhuks jätan nime välja ütlemata — äkki hindan oma vaistu üle ja solvan tõelist autorit. Jäägu mõni asi pealegi saladuseks. Kes pahandab, süüdistagu mind, tagasi ajada pole mul võimalik.

Marianne Rääts on pensionäridele juba vana tuttav — vabandust! — daami puhul peaks vist ütlema ‘ammune tuttav’. Olgu kuidas on, klaveripingile asudes oli tutvus jälle uus. See on muusikale andunud inimeste juures ikka nii. Avapalaks oli Tshaikovski „Oktoober" (vaadake artikli pealkirja!), sellele järgnesid Chopini Prelüüd ja Valss (ärge küsige, millised — mõlemaid on Chopinil palju), ja lõpuks Griegi „Liblikas“. Kui kunstnikku lillekimbuga tänatud ja ovatsioonidega üle külvatud, viis ta pensionärid lisapalaga lapsepõlve tagasi. Schumanni „Unistus“ on teatavasti just sealt pärit.

Esimehe lõppsõnavõtt tuletab mulle meelde, et jätsin alguses midagi olulist ütlemata. See kõik leidis aset Eesti Maja suures saalis neljapäeval, 19. oktoobril. Nagu esimees teatas, jääb novembrikuu muude ürituste rohkuse tõttu pensionäride poolt tähistamata. Järgmine kokkutulek toimub detsembris ja see on juba jõulumeeleoluline. Jääme huviga ootama.

Heikki istus veelkord klaveri taha ja koosviibimne lõppes ulja ühislauluga "Meil merivood on vabad".





     
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus