Pensionäride meeleolukas jõulukoosviibimine
Eestlased Kanadas 15 Dec 2006 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Neljapäeval, 7. detsembril tulid Pensionäride Klubi liikmed ja nende sõbrad taas Eesti Maja suurde saali kokku, et jõulukoosviibimisega panna seekordsele tegevusaastale väärikas punkt.

Esimees Heikki Paara avas koosviibimise, edastades kõigepealt kõigi koosolijate nimel tervitused Eesti Vabariigi vastvalitud presidendile, keda Jõekääru juurte tõttu võiks peaaegu familiaarselt "oma poisiks" nimetada. Esimehe ettepanekul alustati seekordset koosviibimist patriootilise noodiga, lauldes Asta Ballstadti klaverisaatel ühislauluna Juhan Aaviku "Püha, põline ja üllas". Seejärel tervitas ning tutvustas esimees külalisesinejaid ja soovis kõigile head advendimeeleolulist pärastlõunat.

Hilja Suurna tõestas järjekordselt oma osavust luulepopurriide koostamisel ja nende ilmekal esitamisel. Seekordne põimik oli sobivalt talve- ja jõuluilmeline. Luuletekstid olid seotud maitsekalt loogiliseks tervikuks. Selgehäälne etlemine nüansirohkete tunderõhkudega jättis sügava mulje.

Muusikalist külakosti tõid sopran Aleksandra Isberg ja pianist Asta Ballstadt. Esimest tutvustas esimees Heikki Paara. Saime kuulda, et noor neiu õpib viimast aastat Earl Haig keskkoolis, kus osaleb Claude Watsoni erimuusika multiprogrammis, laulab koolikooris ja sekstett-kammerkooris Madrigal. Kuulub kooli kunstikomiteesse ja on kooli ajalehe abitoimetaja. Vabal ajal (kust ta küll seda leiab?) tegeleb heategevusgrupiga "Free the Children" ja mängib klaverit. On Eesti Kunstnike Koondis Torontos liige ja kavatseb õppida kriminoloogiat.

Muusikud esitasid kolm laulu: Cacchini "Amarilli, mia bella", Sartori-Quarantotto-Petersoni "Time to Say Goodbye" ja Maasalo "Jõulukellad". Aleksandral on meeldiv hääl, eriti kõrgemates registrites, ja esituslaad, mis reedab tugevat musikaalsust. Tegemist on paljutõotava talendiga. Mõlemaid muusikuid tänati tugeva aplausi ja nägusa lillekimbuga.

Siis saime kuulda, et praegune lauljatar ja tulevane kriminoloog tegi koolist "poppi", mis talle kohe andestati. Andestati ka ta kiire lahkumine, sest tervet koolipäeva ei raatsinud neiu siiski lasta kaduma minna. Kohalejäänuil oli aga aeg maiustama hakata. Õpetaja Kalle Kadakas luges söögipalve ja võileivataldrikuilt eemaldati tsellofaankatted. Auravad kohvikannud hakkasid laudade vahel ringlema ja meeldivat aroomi levitama. Hommikust saadik ametis olnud perenaiste virkadele kätele avaldati kiitust, küll vaikselt, küll häälekalt.

Kui kõhud kulinaaria vallast oma osa kätte saanud, läksid vaimsed väärtused uuesti hinda. Esimees tõusis taas kõnepulti, edastades kaks teadet. Meeldivaks uudiseks oli, et jõuluilmelised servjetid laudadel pärinesid Eestist. Sinnasamasse Eestisse oli aga ootamatult pidanud lahkuma teine ettenähtud noor esineja Eia Uus. Polnud parata - soovisime neiule head kohalejõudmist ning jääme ootama loodetavat naasmist Torontosse.

Õpetaja Kalle Kadakas kutsuti aga tagasi kõnepulti, kuhu asudes ta kohe palus Asta abi klaveripingil. Vaimulik, keda ühtlasi tunneme võimeka laulumehena, soovis alustada oma jõulujuttu ühislauluga "Üks roosike on tõusnud". Jõuluteemaline kõne, mida võiks nimetada ka lühijutluseks, oli südamlik ja hingeminev.

Siis sai korraks sõna heade agitaatorivõimetega pr Vaikla, kes tegi tõhusat reklaami klubi tervisvõimlejate rühmale, ergutades kõiki sellega ühinema.

Humoorika lõpunumbri esitasid Hilja Suurna ja Heikki Paara, tõestades, et duetti ei pea tingimata laulma, võib vajaduse korral ka rääkida. Õieti oli see trio, sest "Pensionäri pajatuste" autorit Ellen Irsi, kes küll kahjuks kohal ei viibinud, võinuks julgelt kolmandaks esinejaks nimetada. Osavalt riimistatud ja võrratult esitatud tabavad tähelepanekud tekitasid lõbusa meeleolu, kuid ka imestust, et kust nii nooruslik inimene nagu Ellen pensionäride probleeme nii täpselt tunneb. Edust hoogu sattunud Heikki kirjeldas veel äärmiselt värvikalt külaskäiku vanaema poole, milles oli lähenevate pühade valguses mõndagi õpetlikku.

Enne jõuluhõngulist lahkumist, et veebruari teisel neljapäeval uuesti kohtuda, tuli Astal veelkord klaveri taha istuda. Viimaseks ühislauluks, millega koduteele asuti, oli "Miks nii hilja õhtukellad". Head teed siis kõigile ja head pühade algust! Ja muidugi järjekordse kohtumiseni uuel aastal.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus