Pensionärid suikusid suveunne
Eestlased Kanadas 25 May 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Nii see läheb. Kadunud kuplee-kuldsuu Olaf Kopvillem teatas kunagi resigneerunult, et „kord lõpeb ka pikemast pikemgi klunker“. Toronto Eesti Pensionäride Klubi tegevust klunkriga võrrelda on nüüd küll natuke kohatu, kuid eks nendegi möödunud hooaja askeldustes ole olnud omajagu elevust. Ja nüüd sai pandud punkt, õigemini küll semikoolon, sest sügisel läheb jälle lahti. Suvi kutsub suvilasse, suvi kutsub Eestisse laulupeole või siiasamasse Seedriorule, ja laseb laiselda isegi virgal pensionäril.

Oli kauni maikuu 17. päev. Eesti Maja suur saal oli sireliehtes. Otsiti õnne nagu nooruspäevil ja haisteti koduõue lõhnu. Sirelilõhnas ei vanane keegi, ükskõik kui palju aastaid su igakuine palgatshekk juba kroonu kassast on tulnud. Esimees Heikki Paara lausus oma traditsioonilised tervitussõnad ja soovitas alustada lauluga nagu alati. „Sääl kus rukkiväli lagendikul heljub“ kuuldus Eerik Purje süntesaatorilt ja võimas ühiskoor üürgas kaasa. Natuke sentimentaalne ja nostalgiline algus, kuid eks selleks olnud ka põhjust. Õpetaja Kalle Kadakas ei pääsenud kuidagi mööda emadepäeva teemast, tähtpäev polnud veel jõudnud unustusse vajuda. Soojusega meenutas ta oma ema ja noorusaega. Oli rõõmustav kuulda, et ema on kodumaal veel elus ja jälgib poja toimetamisi võõrsil nii nagu emadel põliseks kombeks. Palve, millega õpetaja lõpetas, oligi suunatud ennekõike ta vanematele ja kodule, kandus edasi kõigile emadele ja siis ootavale toidulauale, mille valmistanud käed kuulusid ka valdavalt emadele ja vanaemadele.

Pärast kehakinnitust sai sõna Asta Kaups, kelle mõttelõng keerles samuti ema, kodu ja lapsepõlve ümber. Jõudis lõpuks ka tänapäeva, kuid kodu jäi ikkagi keskseks teemaks. Meeldiva uudisena koorus ta jutust esile kava kirjutada koduteemaline raamat. Oma mälestused on ta teatavasti juba kaante vahele saanud ja võib arvata, et kõik, kes neid lugenud, ootavad põnevusega uue teose ilmumist.

Vahepeal kasutas Heikki Paara juhust tervitada Hamiltoni pensionäre, kes peaaegu moodustasid tervelt ühe laudkonna. Naaberlinna rahvast tervitati rõõmsa aplausiga. Meeldiv tõdeda, et vananemine pole ainult torontolaste eesõigus.

Ka Hilja Suurnal oli pakkuda lühike, kuid mõjuvalt hinge minev emale pühendatud luuletus. Tema suust langenud sõnas on alati seeme, mis ka kõige kaljusemas pinnas võrseid ajab.

Esimees tuletas veel kõigile meelde, et tänasega ei jää ühiskondlik elu neljaks kuuks seisma, vaid pulbitseb edasi, kui mitte pensionäride sildi all, siis nende osavõtul kindlasti. Üritusi on ees nii kevadel kui suvel ja ühelgi pole pensionäride jaoks osavõtukeeldu.

Pärastlõuna viimaseks osatäitjaks oli Eerik Purje, kes esines pooleldi „petetud peiuna“, sest ettenähtud partner Tamara Norheim-Lehela oli ta hüljanud. Mõjuvatel põhjustel, kuid ikkagi hüljanud. Vaevalt rängast külmetusest üle saanud, ootas teda ees laulumatk Chicagosse, sest kuulduste kohaselt ei suutnud sealne Eesti Maja temata kuidagi 40aastaseks saada. Eerik arvas, et kui Tamara võib kentelmann olemata Kikaagusse sõita, siis tohib tema Torontos leedina ehk maadaamina esineda. Kuulutaski end Abruka kalurieideks ja manas publiku silme ette (Jüri Tuuliku vaiksel kaasabil) reaalse pildikese rannarahva elust. Katsetas ka paari lauluga, kuid kuna partneri puudus andis teravalt tunda, siis loobus ja otsustas minna eelkõnelejatega sama teed, emadepäeva valuhella teed. Gustav Suitsu „Kerkokell“ lõpetas koosviibimise, igipõline kell, mis ikka ja alati on löönud ja lööb kord ka siis, kui oma lelle käed on väsinud kellanööri hoidmast.

Ühislauluta ei suudetud siiski lahkuda. Schuberti pärnapuu on Eestimaa pinnas kaseks muundunud ja otse ukse ette kasvanuna meile omaseks saanud. Seda lauldi hardumusega. Nägemiseni siis! Septembris istume uuesti kase alla.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus