Pensionärid saadeti suvepuhkusele
Eestlased Kanadas 23 May 2008 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Toronto eesti soost pensionäridele, kel teatavasti kunagi aega ei ole, anti 15. mai pärastlõunal lõpuks ometi võimalus võtta „aeg maha“ ning asuda suvepuhkust nautima.

Talv läbi sai hoolsalt koos käidud, laulu löödud, mitmesuguseid lugusid ja luulet kuulatud, maitsvaid võileibu nositud ja aroomika kohviga alla loputatud, üksteise meeldivat seltskonda nauditud – nüüd aitab mõneks kuuks. Suve ennast pole küll kusagil, sirelid ja kirsiõied ajavad jaheda vihmaga jonni, kuid nagu talv ei jäänud taeva, nii jõuavad ka 30-pügalased ilmad koos väsitava niiskusega kord kohale ja panevad sügist igatsema. Nii on see ikka olnud.

Suur saal oli rahvast mõnusalt täis ja kevadõitega ehitud, kokkutulnute näod kevadiselt elevil, sundimatud naeratused tõrjusid ausalt välja teenitud kortse palgeilt. Esimees Heikki Paara kõnepuldis ja Toivo Kõhelik klaveripingil tegid kohe alguses kahe peale selgeks, et laul võib vaikida küll laias laanes, aga mitte Eesti Maja saalis. No vaikis ikka lõpuks ka seal, kolm parajalt pikka salmi väsitab isegi pensionäri, noorematest kõnelemata. Liiatigi ootasid jutuvestjad oma järge.

Õpetaja Kalle Kadakas ei piirdunud vaid söögipalvega, vaid vestles oma muljetest hiljutistel ametireisidel Baltimore’i, Washingtoni ja Ottawasse, kus kohalikud eesti kogukonnad teda sõbralikult vastu võtsid.

Pärast einetamist võttis Astrid Vaikla ennetavalt sõna jaanipäeva teemal ning vestis hoiatava loo sõnajala õie otsimisega kaasnevaist ohtudest. Seda kuulati huvi ja tähelepanuga. Oli ju küll teada, et sõnajala õit otsitakse vaid esimeses nooruses, teises ja kolmandas aitab arstist ja apteekrist, kuid ikkagi – mine sa tea...

Peakõnelejaks oli Asta Kaups ja tema kõneteemaks oli lootus. Lihtne ja paljukuuldud sõna, sageli hooletult kasutatud, isegi hoolimatult lendu heidetud, tema tõelisesse tähendusse süvenemata. Just selle tõelise tähenduse ja tähtsuse suutis kõneleja osava sõnaseadja ning sügavalt uskliku inimesena oma kuulajaskonna teadvuses elavaks muuta. Me kõik vajame lootust nagu igapäevast leiba. Lootus aitab inimlapsel vastu pidada ka näiliselt lootusetus olukorras. Hästi läbimõeldud ja veenvalt esitatud kõne puudutas kõigi südameid.

Viimasena sai sõna Viljo Tamm, keda on raske kitarrita ette kujutada ja ega ta selleta publiku ette ei astunudki. Lõbustas rahvast õige mitme lustaka lauluga ning üritas ka teisi laulma panna, kuid programmi uudsuse tõttu tekkis väike kommunikatsiooniprobleem. Otsustas lõpuks, et kindlam on ise ära teha, siis tead, et on tehtud. Targasti tegi. Kuid kui oli lõpetanud, siis avastas, et ka publik tuleb siiski lauluga toime, kui jäme ots jälle Toivo käes on. Mets mühises võimsalt, hirveke kustutas ojal janu ja noorus läks mööda nagu unes...

Pole viga, sügisel ärkame uuesti.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus