On raske uskuda, et suvi, mis oma erakordse palavuse ja kuivaga nii loodust kui inimesi närvetas, on lahkumas. Kalendri järgi oli teda 16. septembril veel nädala jagu järel, ilmastikuolude kohaselt aga näis ta olevat juba kindlalt kadunud, kui Toronto eesti pensionärid uue hooaja alustamiseks kokku tulid. Külma vihma kallas nagu kapaga, koosviibimise alguseks sadu siiski lakkas või vähemalt taandus viisakalt – hallpeade austuseks ja kulupeade kummardamiseks.
Hommikune ebasõbralik ilm oli siiski osavõttu negatiivselt mõjutanud ja read olid tavalisest hõredamad. Seda südimad olid aga sajutrotsijad. Nagu klubi esimees Heikki Paara oma tervitussõnades mainis, oli erakordselt suur arv korraldajaid varastest hommikutundidest alates olnud agaralt ametis. Nende tegevuse tulemusena tervitas tulijaid maitsekalt varasügisestest värvidest kaunistatud saal, isegi punetavad pihlamarjad ei puudunud.
Esimees juhatas koosviibimise sisse melanhoolsete luuleridadega, eks meenuta jahedad septembriilmad ju enamusele meist Suurt Lahkumist aastal 1944. Seejärel tutvustas ta neid, kes olid ilmunud kokkutulekut oma mitmekülgsete talentidega kaunistama – õpetaja Mart Salumäe oma muusikust abikaasa Külliga. Ühislaulude saatja Toivo Kõhelik oli tervislikel põhjustel sunnitud eemale jääma ja mustvalge hammastereaga instrument oli usaldatud Marta Kiviku hoolde. Marta pani koosolijad nii vapralt laulma, et nakatas õpetaja Salumäed, kes otsustas poole söögipalvest läbi viia ühise lauluga.
Pärast einetamist kõneles Mart Salumäe, alates esimehe tõstatud teemal, kuid arendades seda selliselt, et „pühapäevane pool“ võidutsema pääses. Ta maalis pildi eestlastest kui visast rahvast, kellest on ajaloo vältel püütud tagajärjetult jagu saada, kuigi nende vastased on taibanud, et võidu saavutamiseks tuleb selle rahva liikmed üksteisest eraldada. Seda üritas Ivan Hirmus, kui ta tegi Tartu linna maatasa ja hävitas armutult selle elanikud. Sama joont jätkas Stalin oma küüditamiste ja selle eest põgenema sundimisega, ometi ei saavutanud kumbki neist oma eesmärki. Oleme teadlikud võitlustest ristirüütlitega ja kuulnud heietusi seitsmesaja-aastasest orjapõlvest. President Lennart Meri, õigemini küll kirjanik Lennart Meri, on aga tabavalt öelnud, et katsumused ei tee üht rahvast orjadeks, vaid suureks. Eestlane on rahvana suur, mitte vaid vaimult, vaid just kunagise põgenemise tõttu ka geograafiliselt. Meid leidub igas maailmanurgas ja igal pool oleme säilitanud oma rahvuse.
Koos abikaasa Külliga laulis õpetaja kaks duetti. Kaks lihtsat pala, neist üks tuntud lastelaul, teine vaimulik viis, oskuslikult seatud ning a capella südamlikult esitatud, vallutasid kuulajaskonna ning tõid pastoripaari neile kõva kukesammu lähemale. Oli ilus ja meeldejääv pärastlõuna.
