Neljapäeva, 21. septembri pärastlõunal leidis aset see sündmus, kus meie "kuldsesse ikka" jõudnute klubi oma tegevusvankri Eesti Maja suures saalis järjekordselt käima lükkas. Rahvast hakkas kogunema varakult. Suvekuumus oli minetatud, ilmad mõnusalt jahedaks muutunud — kõigil oli tahtmine aegsasti ilmuda ja silmitseda, mis suvekuud sõpradega teinud, kui palju kellegi juustesse halli juurde soetanud või kes tõvevoodist tõusnuna sulle rõõmsalt ja reipalt käe sirutab.

Kui esimees Heikki Paara tervituseks kõnepulti asus, siis langesidki ta tunnustavad sõnad kõigepealt just sellele paarile tosinale, kes juba hommikul aegsasti platsis olid, lauad-toolid paika panid, kaunilt dekoreerisid ja maitsva kohvikõrvase nautijaid ootama paigutasid. Edasi kulges esimehe jutt kodumaalt lahkumise teemal. Ta meenutas enda lahkumist piki mereteed Saksamaa suunas ja sõja lõppemist, mis tõi teadvusse arusaama, et edasi tuleb sõdida sõna ja lauluga. Eks need lahkumismeeleolud mõlkunud enamuse meeles, kuupäev oli ju selline. Kui esimees palus märku anda neil, kes 62 aastat tagasi põgenemisteekonnal ei olnud, tõusid vaid üksikud käed.

Kuid poldud siiski tuldud leinama. On ju kodumaa juba tervelt viisteist aastat vaba olnud. Ja rikkalik kohvilaud ootas. Kungla rahvas istus maha sööma ja muidugi lauluga, linnud ja lehepuud kaaslasteks. Heli Tenno istus klaveri taha, mäng käis mättal ja mäe peal nagu muiste ja mullu.

Hilja Suurna suust kuulsime sügisteemalist deklamatsiooni, mitme autori sulest osavalt ühiseks tervikuks põimitud ja võrratult ette kantud. Ja siis oligi aeg vaimulikul sõna võtta, sest perenaiste kohvikannud olid kuumaks köetud. Pastor Jüri Puusaag asus kõnepulti, kuid enne söögipalvet tahtis temagi kodumaalt lahkumise teemal vestelda. Kõigepealt demonstreeris ta aga oma muhedat huumorimeelt, tuletades koosolijaile meelde, et õpetaja on ka inimene, kellele aplodeerimine ühegi paragrahvi alla ei käi, kui see sünnib väljaspool jumalateenistust või muud vaimulikku talitust. Saigi kahekordse rõõmsa ovatsioonitulva osaliseks ja võidi tõdeda, et järgneva söögipalve südamlikkust ega sisukust see ei kahandanud.

Võileivataldrikud ja kohvitassid tühjenesid jõudsasti ning kõrgemad meeled hakkasid taas oma osa nõudma. Esimees edastas Tapa Väljaõppekeskuse tänusõnad klubile toetuse eest, mis oli läkitatud sõjameeste palvela ehitamiseks. Ja siis oli aeg tutvustada muusikalise külakosti pakkujat. Heli Tenno kõndis taas lavale, istus uhiuue Estonia klaveri ette ja mikrofon pandi üles lauluks sobivasse asendisse. Kuulsime rea meeleolukaid, südamlik-armsaid hästivalitud viise meeldivas ettekandes. Esineja (miski minus tõrgub teda solistiks nimetamast) saatis end ise klaveril ja laulis otse kuulajate südameisse. Nautisime ta sümpaatset soojatämbrilist häält ja head muusikalist tunnetust, ennekõike aga lihtsat ja pretensioonitut esinemist, mis koos laulude õnnestunud valikuga andis unustamatu elamuse. Millised helid! Milline Heli! Lauljat tänati tugeva aplausi ja lillekimbuga.

Klubi esimees Heikki Paara esitas veel oma kadunud kälimehe Lembit Riisi luuletuse "Võrgumeri", mis on ka viisistatud, kuid mille viis on kahjuks kaduma läinud. Veel oli tal mitmesuguseid teateid, nagu eelseisev kunstinäitus ja oktoobri lõpupoolel toimuv kontsert nimekate solistidega uue kontsertklaveri jätkuvaks toetuseks. Tervisevõimlejad on Erika Kessa juhendusel taas tegevust alustamas. Lõpuks esitas Heikki veel rahvariimimeister (milline uhke tiitel!) Ellen Irsi pensioniteemalise humoorika sepitsuse. Ei, päris-lõpp tuli ikka lauluga nagu alguski. Veelkord istus Heli klaveripingile ja ühislauluga "Kaunimad laulud" lõpetati klubi avakoosviibimine. Uhke ja väärikas lõpp ja ühtlasi algus — selliseid meeldivaid pärastlõunaid tuleb veel.

 

Märkmed: