Peeter Olesk, Tähtvere mõisas ,
17. september 2015
Kummalisel kombel ei ole mitme äärmiselt olulise valdkonna asjatundjad põgenikega seotud probleemide kohta seni sõna võtnud. Kes? Näiteks mitte ükski arst ega ravimitööstuse asjatundja või Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni ametnik.
Olukorrast Süüria Araabia vabariigis annavad ülevaate või läbilõike kümmekond kergesti kättesaadavat raportit. Need on küll statistilised ja esitavad arvnäitajaid üldiselt kokku lepitud maatriksi järgi, ent neist pole siiski raske välja lugeda, kuidas kaugeltki mitte kõik Süüria kodakondsed ning asukad ei ole alkoholivastased. Kes on harjunud sõjas jooma, sellel ongi väga keeruline rahu ajal karske olla.
Muidugi ei selgita ÜTO raportid, mismoodi kärakas (jookide kangus esitatakse puhtasse alkoholi arvestatuna ) Lähis-Itta jõuab ja kui palju aetakse Süürias puskarit, kuid et iseäranis sealsed mehed joovad ka hapupiimast kangemat kraami, ei õnnestu salata. Vastav raport kinnitabki, et Süürias on alkoholism probleem – nagu tubakaski.
Kes ravib pagulast?
Ma ei arva, et Süüriast tuldaks Eestisse oma viinaga. Sealt tullakse ära kas sõja eest või sõjas kaotanuna, mis tähendab, et inimesi kurnab posttraumaatiline šokk, mida ei anna klaarida ei viina ega antibiootikumidega. Meie oleme – ja õigusega – hirmul teadmatusest, mida võib meie olusid mittetundev võõras siin teha, nemad on omakorda hirmul seepärast, et siin on neile kõik tundmatu.
Meil on võimalik, et lähed haigekassa piirkondlikku kontorisse oma Euroopa Liidus kehtivat ravikindlustust pikendama ja saad nädal hiljem uue kaardi lihtkirjaga postkastist kätte. Kes meist teab, kui paljudel Süüria elanikel üldse ongi oma postkast ja mismoodi süürlane tervist kindlustada saab? Kes teab sedagi, kuidas suhtub süürlane vereülekandesse ning vaktsineerimisse? Regulaarses statistikas see ei kajastu, ent meil siin teispool Koiva jõge on need asjad elupuhused.
Muidugi ei ütle üldised rapordid midagi ka selle kohta, kui palju täidab Süüria arst iga patsiendi kohta pabereid ja mis keelt ta seejuures tarvitab. Kui pikk on Süürias ooteaeg eriarstile pääsemiseks ning missugune on seal nn üldarsti ja eriarsti koormuste suhe? Loogiline on, et Süürias kui sõjapiirkonnas on koormatud välikirurgid. Kas need on kõik kohalikud või on muist pärit sootuks mujalt?
Nõndaviisi jätkates saame väga pika rea küsimusi, millele lisanduvad uued, niipea kui põgenik on jõudnud näiteks Võrru. Väliselt on ta täiesti terve, on jumekas ja näeb hea välja. Ning siis selgub, et ta on allergiline õietolmu suhtes ning muutub tatitõbiseks. Kohalikus haiglas ei saaks ta töötada isegi mitte nõudepesijana.
Teisisõnu, terve inimene Süüriast võib haigeks muutuda alles Eestis, aga kas me oskame siin igat süürlast ravida ja haigestunud süürlasega õigesti ümber käia? Ega ikka ei oska küll, sest me ei tea, kumb on islamiusulisele tähtsam, kas mulla või arst, ja kui arst, siis millal.
Mida pagulane sööb?
Teiseks on olnud vait eranditult kõik, kelle alaks on toit. Süürlane sööb (sarv)looma-, lamba- ja kanaliha. Eestis ei müüda lambahakkliha ning hakitud loomaliha on kõige kallim. Eriti kallis on mahedalt kasvatatud hakkloomaliha. Kas lambast või veisest tehakse Süürias ja mujal meist ida- ning kagupool hakituna emba-kumba – kas kebaabi või lihapalli.
Kebaab on tegelikult liha või ka juurvilja valmistamise viis, mille puhul see, mida tahetakse küpsetada, aetakse vardasse. Lihapalle küpsetatakse seal aga nõnda, et hakitud liha ümbritseb nisukruupidest valmistatud kasukas, mida omakorda võivad ümbritseda väga värsked viinamarjapuu või ka kapsalehed. Nisukruupi jahvatab meil ainult Raismikuoja OÜ Järva- ja Pärnumaa piiril Türi ning Vändra vahel. Tartus võiks värskeid viinamarjalehti saada alles Rõhult.
Hüva, õppigu süürlane sööma Eestis kohalike võimaluste ja kommete järgi. Jõuludeks verivorst, seapraad, hapukapsas ja viin. Esiteks on süürlasele meie jõulud muusika hoopis teisest maailmast ning teiseks – kui ta on taimetoitlane, siis lubab ta enesele kala. See ei saa olla kilu või räim või koha või Peipsi tint. Süürlane on harjunud sööma karpkala ja sardinelli, millest viimane on Eestis turul vaid konservina, sest see pole meie vete elukas. Ta, süürlane, tuleb siia ja... peab oma usust taganema. Muud võimalust ma ei näe, sest vastasel korral peaksime meie taganema oma usust või uskmatusest (siinkirjutaja on ateist).
Põhimõtteline probleem ei seisne ukse kinnilöömises. Meil ei ole muud võimalust, kui teada saada, kes meile tulevad, kauaks, kellega koos ja mis saab edasi nii neist kui ka meist. Probleemiks ongi vastus nendele küsimustele.
Tunnistan otsekoheselt, et mina, Peeter Olesk, olen võimeline pakkuma kord aastas oma kodus ühele süürlasele koos tõlgiga ühe kolmekäigulise õhtusöögi, mis kestab poolteist tundi, juhul kui kolmandat keelt ei ole, ja kaks ning pool tundi, kui kolmandaks keeleks on näiteks soome, saksa, inglise või vene keel. Euroopa Liit mind kinni ei maksa. Ta maksab kinni minu külalise, kes juba küsimata ei jäta, kui suur on minu palk ja mis ma selle eest enesele lubada võin. Kolmekäiguline õhtusöök neljale, see on umbkaudu 100 eurot. Tööraha ja muid koduseid kulutusi arvestamata.
Me läheme täiesti vale teed, kui hakkame lähtuma sellest, kui palju on kellelgi vabu ja ülearuseid ruutmeetreid või koristaja töökohti. Meil on vaja valmisolekut ning jätkusuutlikkust. Esimene tähendab mitte voodikohta, vaid reispassiga teelesaatmise oskust. Teine seisneb ajas, mille kestel jaksame olla humanistid. Kuidas jääda humanistiks tapva islamismi suhtes?
