Peeter Oja: ma ei lase end alandada DELFI
Eestlased Eestis 02 Mar 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tõsimeelne arutelu tegelikkusest Eestis.
www.DELFI.ee
Minu valik oli enda alandamisele pesulajärjekorras vastu seista ja ma kavatsen seda teha ka tulevikus, põhjendab ärapanija Peeter Oja oma hiljutist avalikku kähmlust.

Vahel saavad sõnad otsa, nendib Oja Eesti Päevalehe arvamusveerul. Siis, kui räägitakse erinevat keelt. Üldinimlike käitumisnormide tasandil.

Mida ikka teha siis, kui elu viib sind autopesulasse, kus keegi lihtsalt trügib vahele, sest tema jaoks on see norm, arutleb Oja. “Ma püüan respekteerida ja mõista teiste inimeste arvamust ja nende arusaamasid elust ning soovin sama ka vastu saada. /-/ Ma püüan järgida kirjutamata ühiskondlikke reegleid. Aga mida teha siis, kui “trügitakse vahele”?”

Suurärimehe beib pargib invakohale, postkasti topitakse keelavast kleepsust hoolimata reklaamipahna, laps sõidetakse kooliteel ülekäigurajal surnuks, “vaevatute erakonna” kohukesesaaga ja pensionäre alandav 700 krooni jagamine, loetleb Oja “vaheletrügimisi”.

Rootsi saadik õpib paari aastaga ära eesti keele, meie venelane mitte ilmaski, sest ta lihtsalt ei taha, kurjustab Oja. “Selle taga on selge hoiak: ma ei hooli teie Eestist ega ka teie keelest.”

Pärnu linnapeaks pannakse, just nimelt pannakse, noor, libe ja karjäärihimur poiss, unustades väärikad härrasmehed, kellel on aateline visioon nii linnast kui ka kogu riigist, kurdab Oja edasi. “Haridust juhib noor naine, kelle ainsaks saavutuseks on sünnitada, justkui tõestamaks, et ta on puberteedist väljas ja suguküpseks saanud. Sama minister annab terve elu teadusele pühendanud professoritele aumedaleid nagu aktiivne pioneerijuht.”

Oma osa saab ka riigipea. “Meie president ei taju aega ega ruumi ning õnnitleb rahvast vabariigi aastapäeval võidupüha puhul. Pidusaalis lisandub sellele veel mõnikümmend minutit sisutühja juttu. Valus ja häbi on! Aga kõike seda peetakse meil õigeks.”

See on kurb pilt, nendib Oja. “Ja siis astudki sammu, mis ei käi “normiga” kokku. Midagi saab siiski ju teha. Selle jamani ongi viinud vastutuse ja respekti puudumine, sest me pole seda oma elus kogenud ja me ei taha seda ka õppida. Suhtumine stiilis “minust ei sõltu midagi” katab meid külmkareda tekiga.”

Aga tegelikult ju sõltub, hüüatab Oja. “Inimene paneb oma elu tükkhaaval puslena kokku, kuid asetab ka enda kui pusletüki ühiskonda, millest moodustub terviklik pilt. Need pole pelgalt suured sõnad, vaid reaalsus. Kui tulevad valimised, siis mõelge, kas see, keda teie valite, väärib teid ja teie vaateid riigikogus esindama.”

Me peame oma elus igal ajahetkel valikuid tegema, millised need ka poleks, lisab Oja. “Valikute ees oleme kuni surmani, edasi ma ei tea. Minu valik oli enda alandamisele pesulajärjekorras vastu seista ja ma kavatsen seda teha ka tulevikus. Mulle ei meeldi agressiivsus. Kuid ma leian, et iga provokatiivne käitumine on kantud agressiivsest hoiakust ja vahel tuleb sellele samaväärselt vastata. Sest sõnad saavad otsa.”
www.DELFI.ee
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus