NB! Lõppu lisatud Lembit Maimetsa kommentaar. Sõltuvalt inimtüübist vaatame igal hommikul maailmast tulevaid uudiseid eri emotsiooniga. Tegelikult on üha enam inimesi mures kaasaja pärast, sest tekib tunne, et maailm hakkab hulluks minema, olles hirmutavalt tulvil vihkamist. Globaalne massimeedia on meid küll parajalt tundetuks tümitanud, sest enam ammu ei pane me tähele, et valitsevad negatiivsed uudised. Kodutanumaltki alustatakse juba hommikut avariide kirjeldusega ja suurema osa telejaamade eetriajast on teleekraanil sõjakaadrid, kuidas neid siis poliitilise korrektsuse mõttes ei nimetataks.
Katki rebitud maailm
http://www.parnupostimees.ee/2... Viimasel ajal on hakanud aktiivsemalt sõna võtma need meie hulgast, kes on sündinud Eestis teise maailmasõja järel, sest uute sõjaliste ohtude taustal on hakanud isegi see pooliku vabadusega lapsepõlv ja täiskasvanuiga kuidagi ilusamana paistma.
Alles rõõmustasime, et meie rahva ühe suurima rahuaegse aktsiooni – Balti keti toimumisest on möödunud veerandsada aastat. Ja need, kes sel mälestusväärsel poliitilise ekstaasi ajal eostati, on jõudnud oma parimasse ikka. Nad on veel noored, terved ja neil peaks olema sobivaim aeg pere luua ja palju lapsi kasvatada.
Oleme võitja rahvas, sest seda, mida Balti ketis suure unistusena välja ütlesime – tahame vabadust –, on saatus meile võimaldanud vähemalt ühe inimpõlve. Hoopis teine lugu, kuidas ja milleks oleme seda vabaduse aega kasutanud ja kasutada kavatseme.
Mõni aasta tagasi oli mul tööalane võimalus käia kunagises Jugoslaavias ja seal nähtu pani juba tollal väga sügavalt mõtlema Eesti ühiskonna käitumise üle. Meil olid kohtumised tolle riigi sisejulgeolekus tegutsenud meestega, aga kodusõja järel olid sealsetel meestel möödunud sõja jäljed veel lausa kehal-näos kõigile näha.
See, et sügavad haavad olid meeste hinges, sai mulle samuti kiiresti selgeks. Keeruline oli suhelda ühiste projektide nimel inimestega, kes vaadanud üksteist palju aega läbi püssisihiku.
Kuulates uudiseid Ukrainast, on mulle samuti selge, et see rahvaarvult Euroopa suurriik on end kahe aastakümne jooksul mänginud poliitikute (majandusliku ja poliitilise eliidi) juhituna olukorda, mille haavu isegi sõja kiire lõppemise korral ravitakse veel põlvkondi.
Maailm on palju rohkem katki rebitud, sest kes usub, et slaavi vennad (rahvad) ei vala üksteise verd? Me ise ei kujuta ette, kui keegi hakkaks meile rääkima, et võime näiteks soomlaste või lätlastega sõda pidada. Praegu peaksime selliste juttude levitajaid provokaatoriteks ja väga pahatahtlikeks.
Ükski rahvas pole osanud oma asju maailmas ajada sisemiste vastuoludeta, aga tugevad rahvad (alati ei näita elanike arv rahva tugevust) on osanud üle saada väiklasest rivaalitsemisest ja leidnud erinevuste asemel üles ühisosa.
Vähem viha ja vaenu
Argipäevas tundub, et niisama tähtis kui uued tankitõrjepüssid või tonnid padruneid on tegelda sellega, et ühiskonnas oleks vähem viha ja vaenu. Nii nagu presidendi või mõne ministri või muu ametimehe turvamehed peaks kodanikena vahele astuma, kui meie poliitikud või nende abikaasad teevad rumalusi, aga veel rohkem peaksime kodanikena vastu hakkama levivale vaenuõhutamisele.
Paraku sünnitab negatiivne info vaenu ja selle hulk ühiskonnas tervikuna kasvab. Hiinlased, kes oma usus näevad asju väga pikas perspektiivis, soovitavad solvajatega käituda nii, et kiire tasumise asemel peaks end rahulikult jõekaldal sisse seadma ja nautima ilusat vaadet.
Hiina kultuur usub, et kui keegi on su vastu ebaõiglaselt väga kuri olnud, tasub varuda aega: kui on küllalt kannatlikkust, ujub sinust ühel päeval mööda vaenlase laip.
Meie kultuuris on Hiina omast otsest eeskuju võtta ehk keeruline, aga oma talurahvakultuurist tunneme kollektiivset vastuhakku, mis alati ei pea olema füüsiline, sest oma lähiajaloost oleme laulva revolutsiooniga ju vereta vastuhakus maailmale eeskujukski.
Naabreid ei saa valida
Ühiskonnas püüame relvade kasutamist üldjuhul reguleerida ja üks tingimusi on, et relvi ei tohi anda laste ega täiskasvanute kätte, kes ei oska näha taparelvaga seotud ohte. Meenutagem, et sõnagi nimetatakse vahel võimsaks relvaks, ja tekib küsimus: kas meie poliitiline eliit ikka annab endale aru, kui suurt vihkamist ta oma rahva seas levitab ja lausa raha eest teistelgi levitada laseb?
Kuskilt tuleks alustada uutmoodi käitumise propageerimisega ja kuna on alanud parlamendivalimiste kampaania, mis kulmineerub 2015 märtsi esimesel päeval, on viimane aeg Eestis üle võtta Šveitsi meedias omaks võetud hoiak.
Šveitslased arutavad ajakirjanduses iga päev, kuidas oma elu paremini korraldada, ja seda endale omasel viisil, raha lugedes. Mulle on selline lähenemine palju sümpaatsem ja kuulun nende hulka, kes on väsinud kuulamast Eesti poliitikute vihakõnesid, mida õigustab vaid mingi arusaamatu maailmavaate võit.
Meie ühiskonnas on see seda enam naljakas, et vähemalt vanem põlvkond on pidanud juba kuulma nii kommunistlikku kui natslikku propagandat, mis pakkus samuti suurt õnne, kui ainult hävitataks nende parteide vaenlased.
Mäletatavasti jäi õnn tulemata ja need liikumised läksid ajaloo prügikasti, kuigi vahel tundub, nagu tahaks nad sealt jälle välja ronida.
Kui demokraatliku riigina toimivas Eestis on praegu neli parlamendierakonda, on meil oma arenguteel valida kahe suuna vahel: kas läheme senist teed edasi ja jõuame üldise vaenuni. Või valime oluliselt teistsuguse tee, kus ühiskond tervikuna eristab radikaalid ülejäänutest ja aktseptib demokraatlikke poliitilisi erakondi reaalsuses.
Inimesed harjuvad kiiresti sellega, et demokraatlikud parteid lahendavad vaid ühiskonnale tähtsaid küsimusi ja otsivad pidevalt ühisosa, mitte eristavaid nüansse.
Praegu on võõrastav vaadata noori mees- ja veel enam noori naisajakirjanikke, kellel pole olnud head lastetuba ja kes iga päev täidavad häbenemata kellegi poliitilist tellimust. Imelik on vaadata end ajakirjanikuks nimetavat noort inimest, kes ei taha midagi teada inimeselt, keda ta intervjueerib. Tema ainus eesmärk paistab olevat intervjueeritav avalikkuse ees võimalikult halba olukorda panna.
Õnneks on demokraatlikus ühiskonnas lubatud vastuaktsioonid ja nii jõuame kunagi aega, kui igal erakonnal on oma meediakanal, kus hommikust õhtuni konkurente poriga loopida.
Mulle jääb arusaamatuks, et meedias levitavad vaenu noored naised, kes alles kavatsevad lapsi sünnitada. Kas nad tahaksid elada riigis, kus juba lapsed kaklevad tänaval ja täiskasvanutel on võimalus iga hetk peksa saada vaid oma rahvuse pärast või poliitilise poolehoiu näitamise tõttu?
Üks on kindel: me ei saa endale naabreid valida. Tammsaare ”Tõe ja õiguse” tegelasedki said lõpuks sellest aru.
Vihaga peab hakkama saama
Selleks, et olla võimelised kaitsma oma maad, on vaja ühtset rahvast. Vihkamist tulvil ühiskonnaliikmete eest tulebki relvad ära peita.
Vaadates Eesti arengut viimasel kahel aastakümnel, tuleb tunnistada, et mõnes suhtes oleme oma naabritest soomlastest vähemalt paarkümmend aastat maas. Kui minu kolleeg, ajaloolane ja draamakirjanik Heikki Ylikangas kirjutas juba tükk aega tagasi raamatu Tampere lahingust, kus püüdis näidata Soome lugejale vennatapusõda humanistina, mitte punaste või valgete prillide läbi, rääkides sõja jubedusest, siis Eesti ajaloolased pole sellise tasemeni veel jõudnud.
Kui kuuleb, et lähiajal on tulekul raamat kollaboratsionistidest, rõhutatakse ikka, et jutt käib vaid ühe poole koostööst võõrvõimudega. Praeguste võimaluste puhul oleks meilgi aeg vaadata soomlaste eeskujul asjadele laiemalt. Päris kurb on kuulda, kui uurimuse autor kuulutab sõprade ringis, et tema eluvaade on selgesti (ühe)parteiline, ja suhestub inimestesse ainult teatud partei liikmelisuse kaudu. Selline seis on demokraatlikus ühiskonnas hirmutav.
Kunagi rääkis professor Juri Lotman, kes ise oli sõdurina ilmasõja kaasa teinud, et üldjuhul pole inimene suuteline teist inimest tapma, eriti kui ta kujutab endale ette, et too on samasugune nagu tema.
Tappa suudavad need, kes on selleks välja õpetatud või kes suudavad end viia seisundisse, kus kaasinimest ei nähta enam kui inimest (elusolendit), vaid kui vaenlast. Sõdur kasutab relva kas enesekaitseks või käsu korras ja näeb läbi sihiku üksnes siluetti.
Õpetades ühiskonnas poliitilisi “vaenlasi” vihkama, oleme külvanud just seda seemet, mis kriitilises situatsioonis annab selle efekti, et liialt kiiresti läheb suurel hulgal inimestel maha kultuuriline püssilukk, mis takistab meie kultuuris endast erinevaid inimesi vaenlasena ja – veel halvem – vaid vaenlase siluetina kujutama. Oleme kultuurist, kus vanemad lugesid külapeole minevatele poegadele sõnad peale, et need noorte kukkedena ei tõstaks esimesena kätt teiste omasuguste vastu, vägivallast naiste ja laste vastu rääkimata.
Vihaga hakkama saamine on üks ühiskonna kultuuritaseme näitajaid ja kui tahame edaspidigi elada riigis, mida unistustes näeme, peame oskama hakkama saada viha kui nähtusega.
Balti ketis suutsime anda käe ja meid sai koos naabritega nii palju, et me isegi esialgu vist ei uskunud seda. Oma kodus on samuti vaja anda käsi lähedastele ja asjad lähevad paremaks. Maad, mida koduks kutsume, on häbematult vähe.
Peeter Järvelaid, professor
v.a. Professor Järvelaid!Ühinen Teiega 100%lt. Tunne Hiinlasi ysna hästi kuna mu töötajatest ligi 80% on Hiinlased. Nad on suurrahvas kuna oskavad käituda nagu suur rahvas. Nad hoiavad imeliselt kokku, kui mitte sõprdena, siis vähemalt teise Hiinlasena kellega läbikäimises on usaldusväärsus loomulik. Isegi Hong Kongi protesteerijad teavad et kelle vastu nad protesteerivad on ikkagi Hiinlased ja mitte vaenlased. Häda seisab selles et võõrvõimud suudavad vahest seda tasakaalu murda, mis aga Hiinlastele õnneks kiirelt laheneb ja ununeb.
Seda on ka Hiinlaste vaenlased hakanud aru saama. Sellepärast on meedias näha ja kuulda ainult kahjurõõmus hõiskamist kui Hiinlastel mingi probleem tekib. Seda siis korrutatakse ad infinitum et ka nende hulgas ebakõla süvendada, lootes et ka seda rahvast saaks murda ja ära kasutada, nagu seda Eestlastega tehakse.
Mei hulgas on väga heasoovlikke inimesi aga koostöö nendega toimub peaaegu nagu salaja. Heatahtlikkust peetakse avalikkuses naiivsuseks. Vaenu õhutavad need kes Eesti ja eestlaste mahamüümisest arvavad kasu saavat. Kas saaks vältida et laulupidu ei muteeruks õllesummeriks?
Vastupidiselt võiks vaadata kuidas Hiinlased oma muistset ajalugu ja kultuuri viljelevad. Leidsin sama hinge Eestis kui külastasin seal 1960ndates. Praegu toimub see vaid erilistes huviringides ja tunduvalt vananevate inimeste hulgas.
Mida pakub Eestile tulevik kui me ei tule äratundmisele et ainult koostööga ja vastastiku respektiga suudaksime säiluda?
Lembit Maimets. 