Peegel peeglis (Spiegel im Spiegel)
Arvamus 18 Nov 2010  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Kontsert Arvo Pärdi, Lepo Sumera ja Urmas Sisaski loomingust
Meeli Bagger

Karlsruhe Saksa-Eesti Selts korraldas koostöös Muusikaülikooli ja Euroopa Uniooniga 5. novembril Karlsruhe Muusikaülikooli Velte Saalis eesti kaasaegset muusikat tutvustava õhtu pealkirjaga "Spiegel im Spiegel". Esitusele tulid teosed heliloojatelt, kel kõigil oli sel aastal ümmargune sünnipäev: Arvo Pärt 75, Lepo Sumera 60 ning Urmas Sisask 50. Helilooja Urmas Sisask oli õhtul ka kohal, osales kontsertosas ja peale kontserti lossi keldrisaalis toimunud vastuvõtul vastas kuulajate küsimustele.



Arvo Pärt, kes tähistas 11. septembril oma 75. sünnipäeva on rahvusvaheliselt tunnustatuim eesti helilooja. A. Pärdi muusikat iseloomustab tugev konstruktsiooniloogika ja sakraalne atmosfäär. Juba 1960. aastate julgeima uuendajana tõi ta oma varasema loominguga eesti muusikasse kõik tähtsamad modernistlikud kompositsioonitehnikad. 1980. aastatel sai Pärt kogu maailmas tuntuks oma meditatiivse tintinnabuli-stiiliga (tintinnabuli – lad. k. kellukesed), kus põimuvad astmeliselt liikuv meloodiahääl ja kolmkõlaline tintinnabuli-hääl, millele on omane meditatiivsus ja "hingav" fraasikujundus. Kontserdi avalooks oli pala „Peegel peeglis“, tintinnabuli-stiili tüüpiline näide, kus viiul heliredeli ja klaver kolmkõlade eest vastutavad olid, ülesanne, mille Kalle Randalu (klaver) ja Valentina Busso (viiul) helilooja mõtteid järgides suurepäraselt edasi andsid.

Mõlemad klaveripalad lastele - „Saabastega kass“ ja „Pardipoegade tants“, üheteistkümneaastase Viktoria Zagalskaia esituses, mõjusid südamlikult ja värskendavalt. Mängutehniliselt väga nõudlik on A. Pärdi 1959. a. valminud Sonatiin nr. 2 op.1, mille põhiosad oma massiivsete akordidega ja jõuliste rõhuasetustega meenutavad Prokofjewi helistiili. Pianist Toomas Vana sai aga oma hoogsa mängustiiliga selle ülesandega suurepäraselt hakkama. Kontserdi teises pooles tuli Helenos Quartetti esituses kuuldavale veel 1977. a. loodud „Summa“ – neljahäälne kreedo keelpillikvartetile ning Kalle Randalu esituses klaveripala „Variatsioonid Arinuška tervenemise puhul“.

Helilooja Lepo Sumera oleks sellel aastal saanud 60. aastaseks. Kahjuks kustus tema eluküünal liialt vara, 10 aastat tagasi. Karlsruhes tuntakse L. Sumerat väga hästi 1992. a. toimunud Euroopa Kultuuripäevade ajast, millede üks initsiaator ta oli. Lepo Sumera oli EV kultuuriminister aastatel 1988-1992, Eesti Muusikaakadeemia professor, aastaid Eesti Heliloojate Liidu esimees jpm, aga eelkõige ikkagi väga viljakas helilooja. Tema mitmekülgsesse ja rikkalikku loomingu loetelusse kuuluvad muuuhulgas 6 suurt sümfooniat, millest sümfoonia nr. 4 on pühendatud Karlsruhe linnale.


Sumera oli uuendustele aldis helilooja. Elektroonilised vahendid tulid tema loomingusse 1980. aastatel (filmimuusikas juba varemgi) ning aja jooksul muutusid need talle aina olulisemaks. Ühena esimestest eesti heliloojatest hakkas Sumera oma teoste puhul kasutama live-elektroonikat ning multimeediat.
Sumera on kirjutanud teoseid väga mitmesugustele koosseisudele. Kontserdil Velte Saalis tulid ettekandele „Für den Freund“ - flöödil (Mihkel Peäske) ja kitarril (Boris Bagger), „In Es“ kahele klaverile (Piret ja Kalle Randalu), „Quasi improvisata“ kitarrile (Boris Bagger) ja klaverile (Kalle Randalu). Kontserdi lõpetas aga Sumera teos „Mäng kümnele“ - „Canone terrible, alla diavola“. Nagu pealkirigi juba viitab, on teos kirjutatud kümnele instrumendile: flööt (Mihkel Peäske), oboe (Lena Gersbacher), klarnet (Ido Asrad), fagott Mari Kalmet), metsasarv (Jared Scott), klaver (Kalle Randalu), viiul (Valentina Busso), vioola (Liisa Randalu), tšello (Michael Preuss) ja kontrabass (Sophia Scheifler). Teos on üles ehitatud kolme kiire, vahelduvate rütmidega “kohutava, saatanliku” kaanoni ja kahe aeglase lõigu vaheldumisele, tegemist on justkui sportlik võistlusega kahe pilligrupi vahel, mis nõuab mängijailt tehniliselt suurt vastupidavust. “Mängus kümnele” ei ole tegemist üksnes esinejate „huumoririkka, ebatavalise käitumisega“ laval, vaid huumor väljendub ka humoorikate tämbrite ja rütmide ning tempode, dünaamika, harmoonia ja faktuuri kontrastide mänguna. Vihjehuumorina võiks aga käsitleda klaveri (K. Randalu) kui käskiva-keelava juhi (korralekutsuva kooliõpetaja) rolli selles teoses, samuti ka puhkpillimängijate “kuuldavaid ja artistlikke” sissehingamisi, mis viitavad rahvamuusikale, ühtlasi parodeerivad virtuoossust. Teose väline teatraalsus mõjus kuulajaile kahtlemata ootamatu koomilise vaatemänguna ning sai kauakestva aplausi osaliseks.

Tutvustatavatest heliloojatest on Urmas Sisask noorim, tähistades 9. septembril oma 50. sünnipäeva. U. Sisask on kirjutanud väga eriilmelist muusikat erinevates žanrites. Tema loominguline väljund ulatub vaimulikust muusikast rahvapäraste laulude ja isegi räpini ning sisaldab kooriteoseid, klaverimuusikat, kammermuusikat ja orkestriteoseid. Rahvusvaheliselt tuntakse Sisaskit kõige enam tema koorimuusika kaudu.

Sisaski stiil tundub esmapilgul eklektiline: ikka ja jälle on kuulda meloodiaid, harmoonikäike, kõlavärve, mis kuskilt juba tuttavad on. Selle pealispinna taga peitub aga süsteem, mis põhineb kas euroopa vaimuliku muusika traditsioonil alates gregooriuse laulust ja rangest kontrapunktist ning lõpetades luterliku koraaliharmooniaga või taevakehade liikumise matemaatilise seostamisega kindlate helikõrgustega. Sisaski huvi astronoomia vastu on sama vana kui tema tegevus heliloojana – esimesed tähistaeva-teemalised teosed klaverile sündisid juba helilooja lapsepõlves tähistaevast uurides ja klaveril improviseerides. Alates sellest ajast on astronoomia olnud Sisaski muusika põhiline allikas.

Kontserdil tulid ettekandele ääretut virtuoosust nõudvad palad: „Vähk“ tsüklist „Uus sodiaak“ flöödile (Mihkel Peäske) ja kitarrile (Boris Bagger) ning neli osa „Spiraalsest sümfooniast“ op. 68 kahele klaverile (Fany Solter, Eva-Maria Rickert). Peale täheteaduse on Sisaski loomingut mõjutanud ka huvi šamanistlike kultuuride ja eesti runolaulu vastu. Šamaanitrummi või klaverit mängides astub helilooja sageli ka ise oma teoste ettekannetel üles. Karlsruhe publikul oli võimalik kuulata heliloojat klaveril, kus ta esitas kaks klaveripala tsüklist „Linnutee“, mis pälvis publiku marulise aplausi.

Meeli Bagger
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus