Kanada peaminister Stephen Harper viibis sel nädalal ametlikul visiidil Hiinas. Kohtumiste lõplikud tulemused polnud selle artikli kirjutamise ajal veel selgunud. Peaministri delegatsioonis oli viis ministrit, arvukalt äritegelasi jt – kokku 40 inimest. Tegemist on Harperi teise visiidiga Hiinasse viimase kolme aasta jooksul, mis viitab kahe riigi vaheliste suhete soojenemisele.

Visiidi „südamikuks“ ehk peamiseks päevakorrapunktiks oli Kanada nafta võimalik tarnimine Albertast Hiinasse, sest USA pole ilmselt siinsest „mustast kullast“ huvitatud. President Barack Obama pani hiljuti teatavasti veto Albertast USAsse kulgeva õlijuhtme Keystone XL rajamisele.

Häbiväärsed vetod

President Obama veto kahvatub aga selle kõrval, mida tegid Venemaa ja Hiina 4. veebruaril ÜRO Julgeolekunõukogus, kus nad vetostasid resolutsiooni, milles mõistetakse hukka Süüria presidendi Bashar al-Assadi vastaste rahutuste vägivaldse mahasurumise. Paljud poliitikud ja ajakirjanikud on nimetanud neid vetosid mõrvalitsentsiks, mida Süüria valitsus on ka juba agaralt kasutanud Homsis jt linnades.

Venemaa süüdistas lääneriike ÜRO Julgeolekunõukogu suutmatuses võtta vastu Süüria vägivalda taunivat resolutsiooni, öeldes, et lääs ei pingutanud piisavalt konsensuse saavutamise nimel. Kolmapäeval viibis Damaskuses Vene välisminister Sergei Lavrov, kes kordas samu absurdseid süüdistusi. Samal seisukohal on ka Peking. Just need vetod varjutasid ja komplitseerisid peaminister Harperi käesolevat visiiti Hiinasse. Nende taustal omandas Harperi Hiina-visiit korraga „diplomaatilise tantsu“ ilme.

Arrogantne Hiina


Hiina valmistab lääneriikidele pidevalt peavalu oma välispoliitikaga. Rahvusvahelise üldsuse kriitika ei näi teda põrmugi häirivat, seda eiratakse üleolevalt. Hiina kujutab endast diktaatorlikku rezhiimi, mis ei hooli keskkonnast ega inimõigustest; traumeerib oma provokatsioonidega Taivani, on vallutanud Tiibeti ja pingutab oma militaarseid muskleid Lõuna-Hiina merel. Lisaks dissidentide vangistamisele kiusatakse Hiinas taga kristlasi, uiguuri moslemeid ja Falun Gong’i liikmeid, rääkimata tiibetlastest. Selle kõige taustal pole ehk ime, et Kanadas ilmuva ajalehe Epoch Times reporterile, kes oli arvatud peaminister Harperi visiiti kajastavate pressiesindajate hulka, ei antud viisat. Kõnealune väljaanne on pidevalt tauninud Falun Gong’i liikumise vaenamist jt inimõiguste rikkumisi Hiinas.

7. veebr. ajalehe National Post juhtkirjas tuuakse kõike seda esile, kuid arvatakse, et sellest hoolimata peab peaminister Harper riigi majanduslikest huvidest lähtuvalt minema just Hiinasse, mitte näiteks Kreekasse. Võimsa majandusega Hiinat on tänapäeval ju võimatu ignoreerida. Enamik artikli kommenteerijaist on vastupidisel seisukohal; nad leiavad, et Kanada valitsus on Hiina-visiidiga asetanud demokraatia majanduslike huvide altarile. Sellele võiks siiski vastu vaielda. Peaminister Harper on korduvalt kritiseerinud inimõiguste rikkumisi Hiinas, sh ka käesoleva visiidi käigus; kohtunud Pekingi vastuseisust hoolimata dalai-laamaga; ta keeldus sõitmast Pekingi suveolümpiale jne. Samas on Kanadas, nagu ka kõikjal mujal, majanduslikud huvid praegu prioriteetsed. Ei tohi ka unustada, et viimase kahe aasta jooksul on Hiina teinud Kanadas investeeringuid 16 miljardi dollari ulatuses ja et Hiina on kaubavahetuse mahu suuruselt Kanada partneritest teisel kohal. Näib, et siingi pühendab eesmärk abinõu.

Kõik see muutis peaminister Harperi visiidi ja missiooni ülimalt delikaatseks. Tal tuli liikuda imeõhukesel jääl ja õppida kunsti, kuidas saavad hundid söönuks nii, et lambad jäävad terveks. Teisisõnu – kuidas kaitsta Kanada rahvuslikke huve ning mõista samas hukka Hiinas toimuvad inimõiguste rikkumised väärikal ja diplomaatilisel viisil.

Tähtsad kokkulepped

Kolmapäeval kohtus Hiina peaminister Wen Jiabao oma Kanada kolleegiga muljetavaldava tseremoonia järel hiiglaslikus ja imposantses Rahva saalis. Ajakirjanikud olid nobedad meenutama, et samas noomis Wen avalikult Harperit 2009. a. Aga võimas dollar (või jüaan) paneb kõik rattad käima ja lubab isegi minevikku unustada.

Kinniste uste taga toimunud peaministrite kohtumise järel asusid ministrid alla kirjutama lepingute „patakat“. Neljapäevaks oli sõlmitud 21 kaubanduslikku lepet koguväärtuses 3 miljardit dollarit. Neid on turismi, puidutööstuse ja kaubavahetuse vallas, ent isegi kahe haruldase bambuskaru toomiseks Kanadasse.

Hiina andmetel moodustas kahe riigi kaubavahetus mullu ligi 50 miljardit dollarit, mis võib nüüd käesoleva visiidi tulemusena märgatavalt suureneda. Aga peamine on ikkagi nafta, mille varudelt Kanada on Saudi Araabia ja Venetsueela järel kolmandal kohal maailmas.

Kas sel nädalal sõlmitud lepped on sissejuhatuseks üldisele Hiina-Kanada vabakaubandusleppele, selgub tulevikus. Võime vaid kujutleda, millist efekti see annaks Kanada majandusele ja tööhõive olukorrale. Sinna on aga pikk ja keeruline tee.

Peaministrid mainisid pressikonverentsil, et mõlemad riigid on huvitatud majandus- ja kaubandussuhete edasisest süvendamisest ja avardamisest. Kui nii, siis peaks Puna-Hiina ka korrigeerima oma sise- ja välispoliitikat. Kanada võiks siin Pekingile olla heaks eeskujuks.

Märkmed: