Paul Tammert: Valitsus müüb meie vabaduse ESMile
Eestlased Eestis 02 Aug 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Paul Tammert
www.DELFI.ee
Paul Tammert: Valitsus müüb meie vabaduse ESMile

Kuna ESMi raha läheb poliitikute ja pankurite vigade parandamiseks, oleks mõistlikum aidata hädas olevaid tavakodanikke Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga või Euroopa Investeerimispanga kaudu.

Vabaduse mõiste on kõige paremini sõnastanud inglane John Locke. Tema arusaamas tähendas vabadus inimese õigust ise otsustada oma kohustuste üle, et säilitada oma majanduslik sõltumatus. Tööst saadav tulu on inimese toimetuleku aluseks ja isikliku omandi suurus määrab vabaduse astme.

Nüüd oleme meie, eestlased, nagu ka paljud teised eurooplased, pandud valiku ette, mis paneb ohtu meie iseotsustamise õiguse.

Mis ohustab vabadust?

Üritades võimalikult selgelt ja juriidiliselt korrektselt sõnastada tekkinud probleemi, saan ma sellise mõtte: EL liikmesriikide täitevvõimu esindavad kõrged ametiisikud asutasid kiirkorras eraõigusliku organisatsiooni EFSF, mille juriidiliseks vormiks on piiratud vastutusega Luksemburgi aktsiaselts.

Loodud pretsedendist lähtudes tahetakse see asendada uue, nüüd juba avalik-õigusliku Euroopa Stabiilsusmehhanismiga, millele antakse õigus esitada piiramatus suuruses rahalisi nõudeid liikmesriikide maksumaksjatele. Samal ajal loobuvad needsamad maksumaksjad õigusest:

ise otsustada neile peale pandud finantskohustuste vajalikkuse üle;

kontrollida maksude läbi kogutud finantsvahendite kasutuse õiguspärasust;

esitada nõudeid selle organisatsiooni ebaõiglaste nõuete tühistamiseks ning kuritegude läbi tekitatud kahju kompenseerimiseks;

nõuda isikute, kes on pannud ESMi vahenditega toime finantskuritegusid, karistamist.

Eriti tähelepanuväärne on just see, et isegi Euroopa Parlament (EP) ei saa kaevata ESMi Euroopa Kohtusse. Euroopa Liidu ajaloos on see esmakordne juhtum, kus EPi õigusi otseselt piiratakse. Sisuliselt loome me finantsistidest koosneva organisatsiooni, mis seisab väljapool õigusruumi – justkui jumal Mammona meie peade kohal.

Keda kaitseb Eesti riik?

Lisaks eelöeldule on Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu (ESMAL) ratifitseerimise ja rakendamise seaduse eelnõu seletuskirja 10. leheküljel jõutud arusaamale, et meie Põhiseaduse § 13, mis ütleb, et „Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. (…) Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest,“ tuleb edaspidi mõista nii, et Eesti riik kaitseb finantssektoris tegutsevaid ettevõtjaid ja võtab tarvitusele meetmeid selliste ettevõtjate halva majandustegevuse tagajärjel tekkinud maksejõuetuse kahjude vähendamiseks.

Ühesõnaga: edaspidi kaitseb Eesti riik enam mitte kodanikke, vaid Euroopa finantsiste pahade eesti kodanike eest (sic!).

Keda me päästame?

Kuid vaadelgem asja teiselt poolt. Kuhu siis on läinud seni ja hakkab tulevikus minema Eesti maksumaksja raha - keda me päästame? Vastus sellele küsimusele on suhteliselt lihtne, me päästame:

populistlikke poliitikuid, kes ei julgenud või omakasust ajendatuna ei tahtnud langetada otsuseid, mis oleks taganud riigi jätkusuutlikkuse;

pankade ja investeerimisfondide kõrgepalgalisi juhte, kes on langetanud otsuseid raha paigutamiseks suurimat kasumit tõotavatesse, kuid suure riskiga projektidesse;

investeerimisfondide tuumikinvestoreid, kes on kasuahnusest pimestatuna heaks kiitnud oma fondijuhtide riskantsed investeerimisotsused, silmis vaid raha hiilgus.

Kas oleks saanud teisiti?

Härra Jürgen Ligi ja teised on pidevalt rõhutanud, et meil ei ole alternatiive! See on vale – alati on olemas erinevaid lahendusi ja igal variandil on oma hind. Praegu oleme me olukorras, kus ühed on teeninud hiiglaslikke kasumeid (vaadake luksuskaupade käibe mahu kiiret kasvu Euroopas) ning teised peavad maksma kinni sellest tekkinud kahjud.

Valitud „riikide päästmise mudelis“, milles raskustes olevate riikide võlakirjade intressid üha kasvavad ning seejärel ostab Euroopa Keskpank nendelt erainvestoritelt nn teisesel turul need võlakirjad kokku, tähendab kasvavat võlakeerist, mis hävitab lõpuks asjasse üldse mitte puutuva euro.

Turumajandusliku majandusmudeli aluseks on igaühe õigus ise otsustada. Kuid koos selle vabadusega kaasneb vastutus! Kui turumajanduslik ühiskond tahab säilitada oma konkurentsivõimet, siis peab ta laskma neil, kes on võtnud suuremaid riske kui nad jõudsid kanda, minna pankrotti. See tagab majanduse kiire ja efektiivse puhastumise ning konkurentsivõime püsimise.

Alternatiivne lahend on lihtne: laseme rahus pankrotistuda kõigil nendel pankuritel ja tuumikinvestoritel, kes on kasuahnuses ajanud oma ettevõtted upakile ning ilmsiks tulla populistlike poliitikute „pattudel“! Kreeka riik on viimase kahesaja aasta jooksul olnud juba 5 korda (sic!) pankrotis ja vaatamata sellele elab suurepäraselt edasi. Kuid „tõe tund“ sunnib inimesi koondama oma ressursse ning keskenduma uue tuleviku rajamisele. Protestideks pole siis enam ressursse.

Liikmesriik ei kanna teiste kohustusi?!

Tõsi, peale proteste selguks, et paljud rikkad ja ilusad ei ole seda enam mitte. Kuid sellest hetkest saaks alata kiire majandustõus. Praegusel teel ootab meid aastate kui mitte kümnendite pikkune aeglane majanduslangus. Ei ole ju koeral kah sellest kergem, kui tema saba raiutaks maha tükkide kaupa...

Ma võin isegi aru saada, et tegelikult tahetakse vaid head. Kuid palju enam head teeksime me siis, kui me abistaksime peale pankrotistumist hädasolijaid juba olemasoleva Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga või siis Euroopa Investeerimispanga kaudu. Maksumaksjatele ja Vahemere maade hädasolevatele elanikele pole ESMist mingit abi!

Seega – kas poleks mitte õigem järgida Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 125 sätet, mis ütleb üheselt ja selgelt: „Liikmesriik ei kanna vastutust ega võta enda peale teiste liikmesriikide keskvalitsuste, regionaalsete, kohalike või muude avaliku võimu organite, teiste avalik-õiguslike isikute või riigi osalusega äriühingute kohustusi“.

Ka riigikogule esitatud Euroopa stabiilsusmehhanismi asutamislepingu (ESMAL) seletuskirja leheküljel 35 seisab üheselt ja selgelt: „ESMAL ei ole EL-i esmane aga teisene õigus“. Seega on tegemist juriidilise konstruktsiooniga, mis küll meenutab Euroopa õigust, kuid ei ole seda mitte! Sellest tulenevalt – kas ei oleks aeg nõuda Vabariigi Valitsuselt ja Riigikogult, et me peaksime lahkuma eelpool nimetatud EFSFist ning mitte ühinema Euroopa Stabiilsusmehhanismiga?

(Autor on Sisekaitseakadeemia lektor, majandusteadlane.)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus