20. augustil täitus soomepoisi Paul Rabissoni elus 90. eluaasta, millega ta astus sõjaveteranide hulka, kes on saavutanud selle kõrge vanuse. Ta on sündinud Viljandimaal Kõpu vallas. On töötanud politseiametnikuna, teeninud Saksa sõjaväes, sealt läks edasi Soome armeesse 3. novembril 1943, teeninud rindel Rajajõel III-JR 47, väljaõppel Taavettis allohvitserikoolis ja Jalkalas 3’JR 200-s, tõrjelahinguis Viiburilahel ja Vuoksel. Vabastati teenistusest 18. septembril 1944. Asus pärast sõda Kanadasse.
Paul Rabisson on täitnud suurt osa soomepoiste klubi organiseerimisel ja töös Kanadas, mis oli esimene sõjaveteranide organisatsioon Talvesõjale järgneval ajal. Juba 18. mail 1950 arutlesid Kanadasse jõudnud soomepoisid oma organisatsiooni asutamist. Esimesse juhatusse kuulusid Karl Pärnoja, Uno Mankin, Rudolf Ilves ja Harry Tammsalu. Koosolekul valiti organisatsiooni nimeks Soomepoiste Klubi ja siis alustati jõukohaselt aktiivset tegevust, kus üheks osaks oli invaliidide toetus, osavõtt Ontario eesti organisatsioonide tööst. Kord tõstatati küsimus ühinemisest siinsete võitlejate ühinguga, aga sellekohast otsust ei tehtud.
1952. a. peakoosolekul valiti üheks juhatuse liikmeks Paul Rabisson, kellele määrati abiesimehe ametikoht, aga tuli täita ka muid ameteid. 1955.a. moodustati klubi juurde ajalootoimkond, mille kavas oli ajakirja „Põhjala Tähistel“ väljaandmine, sõjapäevist läbielatu kogumine ja avaldamine. Toimetusse valiti Arved Viirlaid, Johannes Vihma ja Hannes Oja. Järgmisel suvel ilmus esimene number.
Klubi tegevus tihenes niivõrd, et kõik juhatuse liikmed ja toimkondade töömehed olid rakendatud, kui Peetri kiriku seinale paigutati langenute mälestustahvel. Ta on tegutsenud aktiivselt ka teistes organisatsioonides nagu P-A. Lauljate Liit, Mulkide Selts, teda on valitud Peetri koguduse laulukoori vanemaks. Ta näitas üles suurepärast organiseerimisannet soomepoiste meeskoori Kanada külaskäigu puhul. Kõige muu kõrval on tal jätkunud jõudu tegutseda ka siinsete eesti ajalehtede ja muude väljaannete kaastöölisena.
