Rätsepatest ja nende poegadest. Iga koolipoisi jaoks on ilmselt tuntuim rätsepa poeg Oskar Lutsu „Kevade“ kangelane Jorh Adniel Kiir. Kuid tasub meenutada Jaan Krossi romaani „Professor Martensi ärasõit“ (1984), kus kuulus Peterburi rahvusvahelise õiguse professor Friedrich Fromhold Martens (1845-1909), lahkudes oma kodulinnast Pärnust oma elu viimasele rongisõidule, ütleb, et temale Aia tänavas kuulunud maja, oli „Aia 6 oli õieti tema isa maja, mille Martensi isa oli ostnud, kui Audru köstri koha pealt lahti lasti ja oli Pärnu tulnud ning püüdis oma elu viimastel aastatel rätsepaametit pidada.“ Seega võime Pärnu aukodanikku Martensit pidada vähemalt osaliselt rätsepa pojaks.

Kuid meenub veel üks huvitav seik — Pärnu esimese linnapea, advokaat Jaan Leesmendi poja prof. Leo Leesmendi meenutus oma nooruspõlve Pärnust, kus ta meenutas, et Leesmentide pere olevat lasknud riided õmmelda tollase Pärnu rätsepmeistri Kerese juures. Seega meie kuulus maletaja Paul Keres (1916-1975) oli samuti rätsepa poeg. Kuid rätsepmeister Kerese perega on seotud veel üks huvitav lugu. Nimelt kasvas Paul Keresega koos Pärnus üles tulevane kuulus Kölni Ülikooli professor, jurist ning diplomaat prof. Boris Meissner (1915-2003).

Paul Keres ja Boris Meissner kui Pärnusse sisserändajad. Nii Paul Keres, kes sündis Narvas ning Boris Meissner, kelle sünnilinnaks Pihkva, olid Pärnusse sattunud saatuse tahtel. Boris Meissneri pärnakaks saamine oli palju traagilisem kui Kerese lugu. Nimelt oli Boris Meissneri baltisakslasest isa olnud juristina Pihkvas ametis kohtu-uurijana, kui bolshevikud 1917.a. sügisel võimu haarasid. Kohtu-uurija Meissner oli sel ajal juba väga haige ja B. Meissnerilt kuuldu järgi olevat tema südamehädadega seotud surm päästnud teda mahalaskmisest. Kohtu-uurija Meissneri naine ei jäänud seejärel enam saatusele lootma, vaid põgenes Pihkvast koos kaheaastase pojaga Pärnusse. Kuid ega Pärnuski oodanud mingi kerge elu — kuna B. Meissneri ema oli venelanna, siis tuli temal ja ta pojal taluda baltisakslaste poolt teatud võõristavat suhtumist. Tasub meenutada, et B. Meissneri elulugu ei leia me paraku baltisakslaste leksikonidest, kuigi isa poolt oleks ta sinna pidanud kuuluma.

Oma elu lõpus meenutas prof. B. Meissner oma suhteid rätsep Kerese perega. Pihkvast põgenemise järel pidi B. Meissneri ema leidma töö, et saada elatusvahendeid nii enda kui poja jaoks. Nii saigi temast rätsep Kerese üks õmblejaid, kes aitasid meistrihärral klientidele riideid valmistada. Kuna B. Meissner oli tulevasest malesuurmeistrist vaid veidi vanem, siis oli loomulik, et poiste vahel tekkis sõprus. Kuna tennisemäng oma elitaarse loomu poolest eeldab ka sparringupartneri olemasolu, siis eduka rätsepa pojale oli B. Meissner heaks kaaslaseks.

Paul Keres ja Boris Meissner kui lootustandvad tennisemängijad. B. Meissner oma lapsepõlves kindlasti ei mõelnud sellele, et ka kuulus Martens mängis kunagi Pärnus tennist. B. Meissneri jaoks läks kaua aega, enne kui saatus kinkis talle majandusliku jõukuse, kus ka tema oleks võinud öelda nagu Jaan Krossi romaanis Martens, et Pärnus on tal tennisereketid ja Peterburis teine komplekt ning Sestroretskis kolmas komplekt...
B. Meissneri meenutust mööda olevat Keres ning Meissner olnud suured tennisefännid ja nende ühistöö kandnud ka kiirelt head vilja. Veel enne kui saatus noored mehed erinevaid radu käima viis, olevat nad olnud Eesti tasemel arvestatav tennisepaar paarismängus. Paul Kerese tennisemängu oskust on Valter Heuer jäädvustanud ka ajaloo jaoks. Milline oli B. Meissneri hilisem kokkupuude tennisega, seda oleks võimalik ilmselt veel proua Irene Meissnerilt Kölnis küsida. Kölnis oli Meissnerite kodu kohe kuulsa Kölni katedraali lähedal. Huvitav on märkida, et proua Irene Meissner oli Tallinna tüdrukuna lapsena eesti lastega mängides omandanud palju paremini eesti keele kui ta abikaasa. Seega võisid P. Keres ja B. Meissner oma jutud rääkida ka noorpõlves saksa keeles, sest rätsepmeister Keres ehk isegi tahtis, et poeg enam saksa keelt harjutaks.

Boris Meissner kui rahvusvahelise õiguse ja Venemaa ekspert. B. Meissner läks peale Pärnus gümnaasiumi lõpetamist Tartusse ja õppis kuni 1939.a.-ni esialgu õigusteaduskonna kaubanduse osakonnas ja seejärel õigusteaduskonnas. Hiljem on B. Meissner meenutanud, kui suurt tähtsust omasid tema kujunemisele juristiks professorite Ants Piibu ja Jüri Uluotsa isiksused ja nende mõtted Eesti riigi õiguslikust järjepidevusest. B. Meissner ei osanud esialgu ette kujutada, et 1939.a. Eestist lahkudes oli ta lisaks Tartu Ülikooli lõpudiplomile kaasa võtnud ka väga suure armastuse nii oma alma mater’i Tartu Ülikooli kui ka Eesti vastu. Tänastel ajaloolastel kulub ilmselt veel aega, et saada arhiivides ligi materjalidele, mis aitaksid mõista, mida B. Meissner jõudis Saksamaa välisteenistuse heaks teha. Paljud arhiivid ootavad ilmselt veel aastakümneid avanemist uurijatele. B. Meissneri tegevus aastatel 1939-1945 vajaks samuti eraldi uurimist, sest NSV Liit kuulutas pikka aega ta omamoodi persona non grata’ks ja keelas tema raamatud oma impeeriumis. Kuid siin võis viha põhjuseks olla ka Balti riikide kaitseks kirjutatud doktoritöö… Nimelt kaitses ta 1955.a. Hamburgi Ülikooli juures kuulsa prof. Rudolf Launi juhendamisel kirjutatud doktoriväitekirja „Die sowjetische Intervention im Baltikum und die völkerrechtliche Problematik der baltischen Frage“, mis on jäänud senini parimaks ilmunud teaduslikuks tekstiks, mis analüüsib seda ebaõiglust, mis NSV Liit Eesti Vabariigi kallal toime pani.

Täna saame me B. Meissneri teenete suurust hinnata sageli ka kaudsete näitajate kaudu. Ta oli oma eluajal autasustatud kolme riigi poolt. Kui abi eest Eesti Vabariigi taastamisel sai temast Maarjamaa Risti kavaler, siis ka Rootsi Kuningriik hindas tema teeneid väärika ordeniga. Saksamaa Liitvabariik jõudis aga B. Meissnerile tema töö eest välisteenistuse nõustamisel anda kogu komplekti Saksamaa Liitvabariigi teeneteriste. Nagu B. Meissner ise armastas naljatada, et on tal olemas kõik Saksamaa teeneteristid, mis „surelikele ja mitte riigijuhtidele annetatakse“. Saksamaa välisteenistuse jaoks olid olulised tema teened, kui ta Moskvas peale Teist maailmasõda Saksamaa saatkonda üles ehitas ja kui ta rajas Kielis ja siis Kölni ülikooli juurde instituudid, mis loodi Saksamaa välisministeeriumi toetamiseks. Vana mehena hakkas ta üha enam mõtlema Eestile; seetõttu oli ta siiralt õnnelik, kui 1996.a. sai Tartu Ülikooli audoktori tiitlit vastu võtta.
Boris Meissner läks ajalukku Saksamaa Liitvabariigi välisministeeriumi eksperdina, kes pakkus oma teadmisi riigile alates kantsler Adenauerist kuni aastani 2003. Eriti oli B. Meissneri nõu vaja välisministeeriumil aegadel, kui Saksamaal oli raskeid läbirääkimisi N. Liidu ja õigusjärglase Venemaaga. Ilmselt läheb rahvusvahelise õiguse ajalukku Saksamaa ühinemisel nn Meissneri klausel, seoses ettepanekuga nimetada see leping suureks lepinguks (boljšoij dogovor), mis olevat aidanud alustada vahepeal toppama kippunud ajaloolist läbirääkimisprotsessi.

Paul Kerese ja Boris Meissneri kohtumised Teise maailmasõja järel. B. Meissner meenutas kohtumisi oma lapsepõlvesõbra Paul Keresega Teise maailmasõja järel. Paul Keres juhtus maletajana NSV Liidu malekoondises ka Saksamaa Liitvabariiki, kuid kahe lapsepõlvesõbra kohtumised olid ikkagi keerukad. NSV Liidu malekoondisele korraldati Saksamaal alati ka igasuguseid kohtumisi ja vastuvõtte ning B. Meissneril polnud välisteenistuse ametnikuna keeruline taolistele vastuvõttudele sattuda, kuid kogenud mehena pidi Meissner alati arvestama, et nendel kohtumistel tegutsesid aktiivselt ka NSV Liidu agendid, kes kõik maletajate kontaktid „kapitalistliku Saksamaa esindajatega“ fikseerisid. Soovimata teha kahju P. Keresele, pidid nende kohtumised olema võimalikult lühikesed ja varjatud üldises vastuvõtumelus. Oma elu lõpus mõtles B. Meissner sageli ka oma vanale sõbrale P. Keresele. Nii rõõmustas ta, et P. Keres jõudis meie viiekroonisele rahatähele ning oli väga õnnelik raamatute eest Paul Keresest. Kui B. Meissner oma 85. sünnipäevaks võttis ette veel reisi Eestisse, et käia vaatamata üha halvenevale tervisele oma noorpõlveradadel, siis Pärnus olles lasi ta abikaasa Irenel jäädvustada end fotole Paul Kerese monumendi juures. Millegipärast oli tal kindel soov veel kord seista Pärnus oma kunagise mängukaaslase ning tennisemängupartneri kõrval.

Märkmed: