Pärnumaa ja Pärnu minevikus (1)
Ajalugu 26 Sep 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Elfriede Heinsaar

(Seoses Torontos tegutseva Pärnumaalaste Seltsi läheneva 30. juubeliga pöörame pilgud Eesti ühele ilusamale linnale – Pärnule –, eriti tema ajaloole ja arengule.)

Suur osa Pärnumaast oli viimase jääaja lõpul jää taganemisel jääpaisjärve all. Seetõttu on Pärnumaal halb põllupind, liivmullad, sood ja rabad. Selles piirkonnas on aga rohkesti metsi, kus elas hulgaliselt metsloomi, samuti kalarikkaid jõgesid.

Nagu räägib rahvasuu tänapäevalgi – Pärnumaa on metsade ja karulaante maa.

Pärnu tekkimine

Asulad ja suuremad keskused tekkisid alati kerge juurdepääsuga kohtadesse. Pärnu linna asukoht on soodne, suure jõe suudmes ja ligipääsetav ka mere kaudu. Arheoloogilised leiud tõendavad, et esimesed asukad, kalur-kütid elasid jõe seal juba 8. saj.e.Kr. Muinasajast pole Pärnu jõe suudmealale jäänud mingit linnuse jälge. Sinna oli sadama ehitamine kaunis lootusetu, sest suudmeala muutus iga suurema kevadise jäämineku järel ning tugevad tormid sulgesid vahete-vahel selle hoopiski.

Lähim muinasaegne maalinnus Soontaga asus Pärnust ca 45 km põhja pool, soode keskel. 1215 püüdsid ristirüütlid Soontaga maalinnust vallutada. Eestlased pidasid vastu 9 päeva, kuid et neil lõppesid toit ja vesi, avasid nad linnuse väravad ja pidid laskma end ristida.

Vana-Pärnu asutamine

Vana-Pärnu (ladina k. Perona, saksa k. Alt-Prenau)

Pärast Eesti vallutamist ristirüütlite poolt tuli vallutajatel võimu säilitamiseks püstitada sõjalisi toetuspunkte, sh ka Pärnu jõe suudme lähedusse.

1251 asutas Henrich I Saare-Lääne piiskopkonna pealinna Perona (Sauga) jõe suudme lähedale, ehitas sinna oma toomkiriku ning muutis asula oma residentsiks. Asula nimetati jõe järgi Peronaks.
1263 rüüstasid leedulased Saare-Lääne piiskopi asula põhjalikult. Perona jõgi jäi vabaks piiskopi ja ordu maade vahele. Sellest ajast pärinev reliikvia – vana linna rüüstamisel tulekahjus säilinud toomkiriku altaririst oli palverännakute objektina keskajal tulutoov ja ehib siiani Pärnu vappi. Taastatud Vana-Pärnule avaldas ebasoodsat mõju vaen teisel pool Pärnu jõge asunud, Liivi ordule kuulunud Embeke (Uus-Pärnu) linnaga ja ta põletati veel mitu korda maha, kuni lõpuks Zygmunt III 21. oktoobril 1611 Uus-Pärnu pealekäimisel linna taastamise keelas.

Selle otsuse kinnitas Karl IX 19. augustil 1607. 28. novembril 1617 ühendati Vana-Pärnu maa-ala Uus-Pärnuga.

Uus-Pärnu (Embeck, sai linnaõigused 1318)

1265. a. ehitas orduvõim Pärnu jõe vasakule kaldale ordulinnuse, mille ümber asus hiljem Uus-Pärnu. Endist Peronat hakati kutsuma Vana-Pärnuks. Ordulinnus oli konvendihoone, mis oli ühtlasi kaitse-eelpostiks nii Saare-Lääne piiskopkonna kui ka taanlastele kuuluva Harju-Viru vastu. Pärnu konvendihoone ehitati 14. saj. algul ja oli esimeseks sedalaadi linnuseks. Hiljem ümbritseti Uus-Pärnu ala kivimüüriga. Esimesed sajandid olid linnale väga rasked. Linn kannatas sõdades. Peale ordu- ja piiskopivõimu sekkusid veel Taani, Poola ja Vene riigid. Üks suuremaid oli Liivi sõda (1558 – 1583), mille lõpul Saksa ordu kokku varises. Eriti rasked ajad olid linnale poolakete ja rootslaste vahelised võitlused, kui linn korduvalt käis käest kätte. Kaasnesid taudid, nälg ja tulekahjud. 15–16 saj. hävitati linn pea täielikult.

1629. a. Almargi rahuga läksid kogu Lõuna-Eesti ja Pärnu pikemaks ajaks Rootsi riigi võimu alla. Linn oli viletsas seisus. Põhilisteks elanikeks olid sakslastest kaupmehed, kes toetusid ordu-aegsetele seadustele. Rootslasi oli linnas väga vähe ja rahvastevaheline läbisaamine halb. Eestlastel kui alamkihil polnud kodanikuõigusi.

Administratiivselt kuulus Pärnu linn Liivimaa kubermangu. Kindralkuberner elas Riias ja tähtsamad otsused tulid sealt. Rootslastele olid need alad viljaaidaks, kus veeti teravilja välja ja ka siis kui Pärnus oli suur nälg (1695-1697).

Sadamat Pärnu jõesuudmes on esmakordselt mainitud 1242. a. 1251. a. Pärnu jõe kaldale asutatud linnale oli omane mere- ja sadamalinnana katkematu järjepidevus. Kui Pärnust sai hansalinn, avanes uks Euroopa ühisesse majandusruumi. Pärnu õitseajaks oli periood alates 1318. aastast kuni 15. saj. lõpuni. Peale Hansa Liidu langemist oli Pärnu 17. saj. Rootsi valduses ja tähtis tugipunt Liivimaal. Linn hakkas kujunema maakonna keskuseks. Kaubandussuhted sõlmiti esmalt Madalmaadega, transiitkaubandus asendus eksportkaubandusega.

Rootslased kavatsesid Pärnu sadama välja ehitada. Need plaanid jäid aga teostamata, kuna rootslastel tuli jälle sõdida venelastega. 17. saj., Rootsi võimu all olles võttis Pärnu omaks Rootsi linnade ehitusmääruse. Säilinud dokumentidest selgub, et 17. saj. sillutati kõik Pärnu tänavad munakividega. Rootsi võimu ajal asus Pärnus 1699–1710 Tartu Ülikool nimega Academia Gustavo-Carolina.

Põhjasõda algas 1700. Venelased vallutasid Pärnu 1710 ja hävitasid ka ülikooli. Põhjasõda tõi Eesti- ja Liivimaale Vene keisririigi ülemvõimu, venelased said endale Pärnus hea meresadama ja laevaehitus-koha. Samal ajal puhkes Pärnus katk, mis hävitas enamuse linnaelanikest.

Vene võimude otsusel jäi Pärnu endiselt kindluslinnaks. Et siselinnas oli ehitustegevus keelatud, arenesid eeslinnad. 1764. a. oskasid linna kaupmeeskonna esindajad külaskäigul viibinud Vene tsaarinnale Katariina II-le veenvalt esitada jõesuu süvenduse ja muulide ehitamise vajadust. Sadama põhiliseks osaks oli purjelaevade ajastu strateegilise toorme (linakiud, puit) eksport. Katariina II käsul ehitati Pärnu jõesuudmesse puitmuulid aastail 1804 – 1811. Madala veeseisuga on nende postid tänapäevalgi näha. Hiljem ehitati uued muulid, 1863-1864 Kihnust laevadega kohale veetud kividest laoti 2 km pikkused muulid.
(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus