Helmut Sandström

Pärispea, Eesti mandri kõige põhjapoolsem, üks vanimatest ja omal ajal üks suurimatest Eesti rannaküladest, tähistas 1. augustil s.a. oma juubelit – 750 aasta möödumist küla esmakordsest kirjalikult nimetamisest. Nimetamine on leida kinkedokumendis, millega Taani kuningas Erik V Klipping kinkis Pernispe küla koos mõnede teiste valdustega tsistertslaste ordu Rooma kloostri munkadele. Kinkimine toimus 1259.a. teisel poolel ja aastat 1259 loetaksegi Pärispea küla esmamainimiseks, mille järgi arvestatakse ka küla vanust.


Küla oli arusaadavalt juba olemas enne esmamainimist. Rahvapärimus räägib, et küla esimesed püsiasunikud olid sõjapõgenikud lõuna poolt, kes taganesid Mõõgavendade ordu sissetungi eest ja kelle hulgas oli ka Paala (ehk Madisepäeva) lahingust osavõtjaid. 1219.a. kevadel, peale vahepeatusi oma rännakul, jõuti neeme kõige põhjapoolsemasse tippu ja rajati siin oma küla. Küla ja ka neem said nähtavasti nime suurte pärnade järgi, mis tookord paistsid kaugele merele, seega küla nimi Pärnispää.

Küla on aastasadade vältel läbinud mitmeid metamorfoose. Esimesed asukad olid arvatavasti põlluharijad, vast tegelesid ka küttimisega. Kalapüük merel tuli koos munkadega, kes seda olid juba harjunud tegema Gotlandil olles. Kas munkade õhutusel või enda algatusel oli Pärispea esimene koht Eestis, kus 13. saj. lõpul alustati räimepüügiga. Külarahvas ja mungad tegid ka koostööd püüdmisega teisel alal — nimelt meelitati valetuledega laevu karidele ja koos rüüstati hukkunud laevu. Aastasaja või paari möödudes olid rannaröövlitest saanud juba mereröövlid. Soome lahe lõunarannikul oli Pärispea kardetuim mereröövlite asupaik. Ainult Hiiumaa rannik võis laevnikele olla sama hirmuäratav. Paari-kolme viimase sajandi ajal on salakaubandus külarahva elu-olu muutnud, sageli paremuse poole, kuid mitte alati. Soomest toodi soola 18. saj., vahetades seda kartulite vastu, mis Soomes olid tollal kallimad. Eelmise sajandi algupoolel ei viidud enam kartulit, vaid sellest tehtud vedelikku, mis mõnelegi tõi jõukuse majja, aga sai teistele saatuslikuks. Nii nagu varem soolavedajate ja rannarüütlite vahelised kokkupõrked, nii lõppesid ka mitmed piiritusevedajate ja piirivalvurite omad tulirelvade kasutamisega.

Läbi ajaloo on Pärispea küla käinud ühe omaniku käest teise kätte. Küll on see olnud Taani kuninga, munkade, Liivi ordu, tsaari sõjaväe, Rootsi väejuhi Pontus de la Gardie, Kolga mõisa, Kõnnu mõisa ja mitmete teiste omandiks. Siia on sisse rännatud mitmelt maalt ja siit on ära mindud võõrastele randadele. Küla on laastanud sõjad, näljahädad, katkud jt. taudid. Kõige kiuste on püsima jäädud. Nn. kuldsel Rootsi ajal rändas suurel arvul Rootsi ja Soome päritolu rahvast tühjaks jäänud taludesse. Sellest ajast pärinevad paljud talude nimed nendes elanud isikute eesnimede järgi, mõnikord liidetud vana ja uue peremehe (e.g. isa ja poeg) nimed (näit. Pentlajoosti, Peetrijaani, Mardijaani jne.).

Pärast perekonnanimede kasutusele võtmist aastast 1834 täpsustati isikut talunime ja eesnime järgi. See komme on teatud määral püsinud tänaseni. Minu lapseeas oli see tavaline ja mind tunti külas kui Tabani (soome Tapani) Helmut.

Küla kõrgaeg oli eelmise sajandi teisel ja kolmandal kümnendil, kui külas tegutsesid mitmed seltsid ja ühingud. Elanike arv oli ületanud poole tuhande piiri ja külas oli 105 „suitsu“ (peret). Septembris 1944 tühjenes küla poole võrra. Elanike arv külas on praegu umbes veerand kõrgaja arvust. Siiski on märgata teatud renessanssi. Põlluharijate ja kalurite asulast on saamas suvitajate, puhkajate ja turistide meka, sest küla asub väga looduskaunis paigas Lahemaa Rahvuspargi rannikualal.

Küla ajaloost ja teistest külaga ühendatud materjalidest saab lugeda raamatust Pärispea Lood, mille koostaja on Mari-Liis Lill ja mis ilmus esitamiseks ja levitamiseks juubelipäeval. Selles raamatus on ajalooliste dokumenteeritud sündmuste kõrval edasi antud ka jutte, mis põhinevad rannakeeles nimetatud muistutiettule ehk suulisele pärimusele. Võib arvata, et nendes juttudes segunevad tõestisündinud asjad teatud määral jutustaja fantaasiaga. Raamatus esinevat materjali kasutades ja koostöös raamatu koostajaga kirjutas näitekirjanik Martin Algus juubelile pühendatud näidendi: Päris pea ehk Kreutzwaldi sõber. Seda esitati suure menuga juubelipäeval umbes 1000-pealisele publikule, see oli ettevõtmise haripunktiks. Näidendis esinesid uus-pärispealased ja mitmed tuntud näitlejad. Näitejuhiks oli Ingomar Vihmar. Ivo Uukkivi täitis nii kunstniku kui ka tüki produtsendi rolli.

Juubelit tähistati Pärispea seltsimaja (endine koolimaja) õuel. Majas asub raamatukogu ja külamuuseum. Õuele oli ehitatud uus külakiik, lava ja istepingid. Laval esietendus ülalnimetatud näitemäng ja esines naisrahvatantsurühm „Pärispea tantsumemmed“. Juubeliprogramm algas tervitustega peokorraldajatelt Asko Augilt ja Ingeldrin Viljakult ning küla lipu heiskamisega. Nii uue lipu kui ka vapi kujunduse autor oli Ivo Uukkivi. Vapil sümboliseerivad kalad vana kaluriküla, ankur erinevaid väikeseid sadamaid poolsaare külgedes ja merelaine kõikjal ümbritsevat merd. See kokku moodustab naeratava näo või pea. See on päris pea. Või Pärispea. Lipul on alumine osa kollane kui rannaliiv ja ülemine sinine kui meri.

Programmi raames pakuti Pärispea kalasuppi ja muid maiusroogi koos jookidega. Peo korraldus oli esmaklassiline.

Raamatut Pärispea Lood on veel võimalik saada. Selleks kontakt:

Märkmed: