Pärishabemega jõulumees
Arvamus 15 Dec 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Väike külakoolimaja, mis mahutas ainult ühe üldise klassiruumi, teises otsas õpetaja eluruumi ja nende vahele kokkusurutuna köögi, oli rahvast täis. Suure nelinurkse ruumi ühte nurka oli ehitatud väike lava, mille ees oli valgetest linadest moodustatud eesriie. Kõik oli ettevalmistatud jõuluõhtuse näidendi lavastamiseks. Tihti ilmus läbi kitsa vaateava nähtavale mõni uudistav silmapaar, kadudes jälle kiiresti. Teine oli juba julgem, tegi isegi uhkusest laiutava liigutuse, mis määratud emale, väikevennale või õele, kes sagisid tihedas voolus lava ees.

Madal ruum oli soe. Ült võetud üliriided moodustasid seinaveerule asetatud pikkadele neljaõpilase koolipinkidele kõrged kuhjad. Nende juurde otsisid iste- või toetamispaika nooremad, kuna eesridades olid emad, kelle lapsed õpilastena võtsid ettekandeist osa. Nende pead liikusid tihedalt nii paremale kui vasakule; kuigi taheti juttu ajada mõnevõrra tasasemalt kui külakaevul, täitis ühtlane jutusumin siiski ruumi. Aeg oli veel varajane ja laval lõpetati viimased eeltööd. Samuti kogunes uusi tulijaid, kuigi külakond oli enamuses juba koos. Uued tulijad täitsid ruumi juba ukseni.

Eeskojas kostis koolikella helin ja hetkeks vakatas see ruumi, nii et gaasilambi kahin sai kuuldavaks. Kõikide silmad pöördusid lava suunas. Siis algas jälle jutuajamise katkestamatu sumin, kust dissonantsidena tõusid laste hetkelised kilked.

Ent pärast teise kella helisemist muutus jutuajamise lõng katkestatuks, silmad kinnistusid lavale, kus endise naeratava lapsenäo asemele tuli pöialpoisi või haldja mask. See juba sidus noorte tähelepanu.

Võib-olla selletõttu ei näinudki enamus, kui ruumi sisenes pikk mees, kel oli pikk habe; ta jäi seisma ukse lähedusse. Kaugemale pääsemiseks polnudki enam ruumi. Nii oli tema esimeseks märkajaks üks väike laps, kes heleda häälega hüüdis, ise julgust otsides ema käehaardest:

„Vaata ema, jõuluvana on juba siin!“

Nüüd olid kõik lapsed silmadega võõra küljes, kes muheledes kõneles tema kõrval oleva noorema mehega. Isegi vanemad inimesed pöörasid näod eesriide poolt eemale ja jäid uudishimutsedes vaatama. Tulija oli võõras. Siis aga hakkas seinaveerust nooremate hulgast ettepoole liikuma sosin:

„See on kunstnik Laipmann, uue nimega Laikmaa...“

Kuigi enamus taluinimestest polnud teadlikud kunstist ja selle loojaist, oli selle mehe nimi siiski kõigile tuntud. Võib-olla ehk ta venna tõttu, kelle kangelaslik surm oli mitmel praegu samas ruumis oleval mehel veel meeles, olles kehastanud nende nooruse võitlusindu. Kunstniku talu oli ainult paarikümne kilomeetri kaugusel ja kuuldused selle elamu erilisest stiilist olid mõnikord ka siiani ulatunud. Ent siis helises kolmas kell. Gaasilamp keerati hämaramaks ja eesriie hakkas rõngaste kõrisedes vabastama lavale kogunenud lapsi. Kõik suunasid tähelepanu sellele. Inimesed koondusid veelgi tihedamini ja üks mitme lapse ema võttis kaks neist sülle ja tegi ruumi võõrale mehele, kes olevat suur kunstnik.

Lapsed laulsid ja deklameerisid. Nad esitasid oma jõulumängu. Kuigi väiksemate huvi oli suur laval toimuva vastu, pöörasid nad oma väikesed silmapaarid võõra mehe poole: kas ta pole siiski jõulumees? Ja kui on, kuhu ta on pannud oma kingikoti? Muidugi pärisjõulumees kandis pikka kuube, see oli tal mõnikord olnud luminegi. Teinekord vitsakimp vööl ja kaasas niipalju pakke, et mõni mees oli talle uksele vastu läinud ja aidanud sisse kanda. Aga kes teab.

Laste kahtlus lõppes alles siis, kui pärast ettekannete lõppu kuuldus välistrepil sammude kobinat ja sisse tuli eelmistest aastatest tuttav kuju. Aga üks väikemees ei jätnud siiski oma arvamust, vaid küsis poolvaljult:

„Ema, kas meil on tänavu kaks jõuluvana?“

Jälle vaigistas ema väikemehe ja kuna jõuluvanal oli just käsil kinkide jagamine, siis ootus ja ärevus küsitava salmi pärast unustas pakilisemad küsimused.

Külakooli õpilaste arv polnud suur ja kingipakikeste väljajagamine toimus kiiresti. Said maiustusi ka need, kes olid nooremad ja kõigil oli rõõmu rohkesti. Kuna jõulumehel olid mõned sõnad ka vanemate inimestega rääkida, siis sellel ajal jõudsid noored juba maitsta koti sisu või kotti peidetud varanduste üle poolpiiluvalt selgust otsida. Jõulumehe jutu sekka kostis äkki heledahäälne lapse küsimus:

„Kas teine jõulumees meile kinke ei annagi?“

Inimesed hakkasid naerma. Naeris ka rahvale kõnelev jõulumees. Kunstnik hakkas muhelema. Tõusis siis:

„Kui mind jõulumeheks peetakse, siis pean ka oma ametiga seotud kohustusi täitma.“

Läks hetkeks välja ja tuli kotiga tagasi, see polnud nii suur kui oli esimesel mehel. Hakkas sellest lastele maiustusi jagama. Väikesed näod muutusid säravaiks, salmid tulid uuesti kordamisele ja väikemees, kes oli seni emale trotsivalt oma teadmisi seletanud, lisas:

„Ema, mul oli õigus. Täna on meil kaks jõulumeest. Ühel on pikk valehabe, teisel habe küll lühem, aga selle eest see on pärishabe.“

See ei jäänud ainsaks korraks, kui väikese külakooli jõulupuul oli kaks jõulumeest. Lastel tekkis juba eelootus kahele jõulumehele ja pärishabemega jõulumehe kinke peeti ihaldatumaks, kuni kuri külaline röövis meilt jõulud hoopis ära. Kunstnik Laikmaa külaskäigud sinna lõppesid koos jõuludega.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus