Parim kingitus naisele on laps
Kultuur 27 Jun 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Idee usinasti lapsi produtseerivatest eesti poistest ei ole tegelikult päris uus. Juba peale Eesti taasiseseisvumist propageeris üks eesti riigiametnik avalikult: „Parim kingitus, mida üks mees naisele võib teha, on laps.“ Seltskond muheles häbelikult, võttis seda ütlust päeva parima naljana ja elas oma elu vanaviisi edasi. Sündide arvu see isiklik agitatsioon ei tõstnud. Eesti naisõiguslased ei ole seda probleemi veel tajunud, sest artikleid meestest, kes vastutustundetult jätavad maha oma perekonnad ja teevad uute elukaaslastega uusi lapsi, teadmata, kuidas see kõik oleks finantseeritav, pole pea üldse ilmunud. Kahjuks ei ela lapsed ainult õhust ja armastusest. Ka eesti poliitika ei tunne mingit muret selle üle, et daamid ei saa oma eks-kaasadelt alimente.

Kuumad eesti poisid – aktuaalne ja realistik teatritükk

Läbi aastate on eesti meedia avaldanud artikleid, kus tuuakse esile, et meie rahvas sureb välja, kui peatselt ei hakka sündima rohkem järglasi. Kuidas oleks võimalik seda probleemi lahendada, kuidas teha sünnitamist jälle atraktiivseks? Kui veel 1970-ndate aastate naftakriisi ajal jäeti telerid kinni, sündis üheksa kuud hiljem maailma palju uusi beebisid. Tänapäeval ei aitaks ka uus ähvardavalt silmapiirile kerkiv naftakriis, sest iga modernse naise hambaharja kõrvale on pandud rasedusvastased pillid. Pealegi võib igal kellaajal osta kondoome. Poliitikud pole osanud siiani pakkuda laste sündimise elavdamiseks lahendusi. Isegi emadele makstav raha ei toonud soovitud tulemusi, sündivuse arv tõusis ainult ajutiselt.

Seega on Tiit Ojasoo näidend „GEP ehk garjatšije estonskije parni“ (Kuumad eesti poisid, saksa keeles Heiße estnische Jungs), mille ta ka ise lavale tõi, rohkem kui aktuaalne. Teatritükk ei räägi samuti mitte ainult eestlaste väljasuremisest, vaid ka sellest, kas tänapäeva ühiskonnas üldse emarolli väärtustatakse.

Näidendil on originaalis venekeelne pealkiri. Eestis teab igaüks nalja aeglastest eesti meestest, kes jutu mõttest alles mitmeid tunde hiljem aru saavad. Seega pole ime, et naabrid teevad meie kulul nalja. Aga võõrkeelset tiitlit võib näha ka sümbolina sellele, kuidas Eesti saab hakkama oma nõukogude mineviku rahvusliku probleemiga – Venemaalt siia imporditud võõramaalastega. Kuigi sõna „venelane“ ei öelda ühtegi korda, pole raske tunda rahvuslikku konflikti, mis plahvatas maailmagi teadvusesse pronkssõduriööl. Tiit Ojasoo on ehitanud teatriloo üles näitlejate improvisatsioonidele, võrgutamise õpikutele ja stenogrammidele, mille koostas suure hulga eestlastega rääkides.

„Elanike arv tõuseb veel poolteist aastat, siis jääb kasv seisma,“ ennustas hiljuti manalateele läinud demograaf Kalev Katus. Rahvastikuteadlased on ühel arvamusel – senised retseptid ei ole aidanud, vaja on hulle ideesid. Ja see on ka olemas, vähemalt teatris. Kuid ka laval ei leia külastaja loo õnnelikku lõppu; ikka ja jälle tekivad uued probleemid.

President kutsus diplomaatilise korpuse teatrisse

Iga teine aasta organiseeritakse Wiesbadenis ja Mainzis arvustatud uute autorite teatrifestival - Neue Stücke aus Europa (Uued näidendid Euroopast). Sel aastal oli siia kutsutud ka noor teatriansambel Eestist, NO99. Intendant Tiit Ojasoo rääkis Mainzis, et teatritükk kuumadest eesti poistest ei ole olnud menukas mitte ainult Eestis, vaid ka teistes maades, kus sündivus langemas. Tallinnas on saal olnud alati lõpuni müüdud. President Toomas Hendrik Ilves reserveeris isegi teatri Eestis töötavatele diplomaatidele, kes jälgisid põnevusega, kuidas tõsised eesti mehed 24 tundi seitse päeva nädalas otsisid naisi, kes oleksid valmis nendega lapsi tegema. Sõnavalmis, isegi koomiline poliitiline satiir võeti Hesseni ja Reinimaa-Pfalzi liidumaade pealinnades toimunud Biennalel hästi vastu. Saksa teatrikülastajad said ka tänu Irja Grönholmile hästi sisust aru. Kui rahvariietesse riietunud näitlejad otsisid vastust küsimusele, kuidas oma rahvast päästa, pidi tõlkija sünkroonis publikule vahendama kaks ja pool tundi saksakeelset teksti – absoluutne supersaavutus. Seega pole ka ime, et NO99 teatrit on juba kutsutud mitmele kõrgetasemelisele festivalile. Tiit Ojasoo kinnitas, et teater ei ole teinud endale mingit reklaami. Momendil on teatril rohkem kutseid kui nad suudavad vastu võtta.

Lavataja ja autor: Tiit Ojasoo. Kunstnik Ene-Liis Semper. Osades: Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares, Gert Raudsep, Elina Reinold (külalisena), Inga Salurand, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Kristjan Sarv, Andres Mähar, Risto Kübar ja Tambet Tuisk.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus