Päevaleht: Toomas Kümmel Panama paberitest: VEB-fondi kreeditorid saavad esitada rahapesusüüdistuse USAs
Eestlased Eestis 17 May 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2016/05/47633_001_t.jpg

Toomas Kümmel
vabakutseline ajakirjanik

Panama paberite andmebaas annab Eesti ajakirjanikele tööd veel väga pikaks ajaks.

Kuni Eesti ajakirjanikele on kättesaadav ainult tänaseks avalikustatud osa andmebaasist on tegelikult pealkirjad stiilis „Täisnimekiri. Vaata kelle Eesti äriinimestest Panama paberitest leiab." Küsimus on selles, et sageli peituvad offshore tõelised omanikud erinevates maades asuvate tankistidest õigusbüroode ja nurgaadvokaatide taha või on offshore omanikuks järgmine offshore jne. Ligipääs täielikule andmepangale ja sügavamad kaevetööd seisavad alles ees.

Siiski annavad esimesed proovikaeved ka juba tulemusi. Mind huvitasid VEB-fondi „kuulsusrikkas ajaloos" esile kerkinud firmad. Panama paberite andmebaasis leidus mitmeid taolisi, millest esialgu huvitavaim leid on kahtlemata kõlava nimega Briti Neitsisaartel registreeritud Universal Financial Services Consultancy Limited (UFSC). Firma registreeriti 2. veebruaril 1995 ja tegutses kuni 31. septembrini 1996. Briti Neitsisaarte registrist kustutati firma 31. oktoobril 1996. UFSC ametlikuks omanikuks oli Londonis asunud õigusbüroo Leon Kaye Collin & Gittens. Advokaat Leon Kaye asutas õigusbüroo juba 36 aastat tagasi. Tänaseks on firma nime ja profiili muutnud, aga tegutseb täies elujõus edasi. Muude teenuste seas pakub Leon Kaye õigusbüroo ka maksunõustamist.

UFSC ametlikule postkastiaadressile Briti Neitsisaartel, Skelton Bldg., Main Street, P.O. Box 3136, Road Town, Tortola, on läbi aegade registreeritud sadu ja sadu firmasid, mille nimed ei ütle meile midagi. Neist kõige tähelepanuväärsem on ilmselt kogu maailmale tuttav Mossack Fonseca & Co Briti Neitsisaarte esindus.

Vaatamata oma lühikeseks jäänud eksistentsile suutis UFSC jätta kustumatu jälje VEB-fondi saaga lehekülgedele. Tänu sellele teamegi selle firma tausta. 1997. aasta aprillis kuulutas riiklik VEB-fond välja fondi koondatud nõuete müügi eelläbirääkimistega pakkumise korras. Nõuete all peeti silmas fondi koondatud Eesti Panga ja endise Balti Ühispanga (UBB) hoiustajate raha, mille Vnešekonombank (VEB) nende pankade korrespondentarvetel külmutas. Üks firmadest, mis esitas oma pakkumise, oli ka UFSC. Firma soovis omandada VEB-i vastu nõudeid 30,7 miljoni dollari väärtuses hinnaga 16,066% nominaalist e tasuma selle eest 68,350 miljonit Eesti krooni. UFSC pakkumisele oli alla kirjutanud volitatud esindajana Riho Remmel.

Eesti Panga ja VEB-fondi plaan nõuete müügiks aga luhtus keskpanga nõukogu vastuseisu tõttu, sest selleks puudus VEB-fondi kreeditoride luba. Ilmselt oli Eesti Panga ja selle tollase juhi Vahur Krafti operatsioon ellu viidud tema poolt allkirjastatud kurikuulsas petukirjas kavandatud skeemi elluviimiseks, et kantida Aleksander Matti firmale TSL International vajalik hulk nõudeid nende reaalseks lahtikülmutamiseks VEB-ist.

Petukirjaga kavandatud kantimisoperatsioon jätkus kitsamas varjatud ringis, kus Ühispank omandas Põhja-Eesti Panga (PEP) võlgade katteks Vabariigi Valitsuse ja Eesti Panga nõuded ning need siis sealtkaudu Aleksander Matti firmale müüdi.

29. oktoobril 1997 sõmisidki Ühispank Lembit Kitteri isikus ja UFSC nõuete müügi lepingu. Ühispank müüs UFSC-le nõudeid VEB-i vastu 10 miljoni dollari väärtuses 1,250 miljoni dollariga e 12,5% nominaalist. UFSC omandatud nõuded rändasid edasi Aleksander Matti TSL Internationali omandusse, mis need hiljem ka edukalt realiseeris Venemaa riiklikeks võlakirjadeks. UFSC poolt kirjutas lepingule alla endiselt Riho Remmel kui esindaja volikirja alusel.

Riho Remmel ei ole nendes tehingutes juhuslik tegelane. Riho Remmel töötas Eesti NSV Ministrite Nõukogu Asjade Valitsuse kaubanduse ja teeninduse osakonnas juhataja asetäitjana märtsini 1988. Edasi ilmub ta taas välja 1988. aasta detsembris Eesti NSV Valitsus- ja Keskasutuste telefoni abonementide nimekirjas NLiidu Välismajanduspanga (VEB) Eesti Vabariikliku Panga (EVP) esimehe Valentin Porfirjevi asetäitjana. Nagu paljud Eesti NSV vastutavad seltsimehed, siirdus ka Remmel uute aegade saabudes kapitalistlikku turumajandust arendama ja tõhustama. Remmel siirdus koos oma ülemuse Porfirjeviga juhtima kommertspanganduse üht esimest pääsukest, Balti Ühispanka (UBB). Jällegi oli Remmel Porfirjevi asetäitja. UBB lõpetas 1993. aasta alul Eesti Panga välja kuulutatud moratooriumiga. Vaikselt liideti UBB-st järelejäänu Eesti Panga Välisoperatsioonide Valitsuse riismetele püstitatud uue panga - Põhja-Eesti Pangaga (PEP). Remmel pälvis Siim Kallase juhitud Eesti Panga kõrge usalduse ning jätkas juba PEP-i juhatuse liikmena. Seegi pangakarjäär ei kestnud kaua. 1995. aastaks oli PEP sattunud sügavasse kriisi ja ajutise lahendusena omandas sellest tüki Ühispank, mis pani PEP-i juhtima oma meeskonna eesotsas Lembit Kitteriga. Sellega oli Riho Remmeli karjäär panganduses lõplikult läbi saanud. Niipalju siiski, et ka pärast seda tegutses ta veel VEB-fondi nõuetega toimunud tehingutes nii UFSC esindajana kui ka ühe osanikuna nelja endise PEP-i juhatuse liikme firmas Markenti. Nende firmade tegevuse sisu kirjeldas üks PEP endistest juhatuse liikmetest Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonile antud ütlustes: „Teadsime summat (Eesti Panga petukirjas antud 32,3 miljonit dollarit), siis kui nõuete kokkuostmiseks läks. Aleksander Matt ütles, kui palju on vaja kokku osta. Matt rahastas kokkuostmist ja kamandas seda."

VEB-fond on unikaalne juhtum sellepoolest, et pikk sedusrikkumiste ahel riigi kõige kõrgemate põhiseaduslike institutsioonide aktiivsel kaasalöömisel on tänu erakordselt tõhusale poliitilisele ringkaitsele jäänud ilma igasuguste tagajärgedeta seadusi rikkunud kõrgetele ametiisikutele. Panama paberid toovad sellesse vaid lisateadmist. Nagu nägime, oli UFSC juba ametlikult tegevuse lõpetanud ja Briti Neitsisaarte äriregistrist kustutatud kui nimetatud tehingud läbi selle firma toimusid. Seega sõlmis Ühispank oma 10 miljoni dollari tehingu 1997. aasta oktoobris olematu firmaga! 1995. aastal meil kehtinud krediidiasutuste seaduse 7. peatükk „Rahapesu tõkestamine" § 55. nägi ette klientide identifitseerimise kohustus:

1 Krediidiasutusel on keelatud astuda lepingulistesse suhetesse ja sooritada tehinguid anonüümsete, samuti variisikutega.

2. Krediidiasutus on kohustatud identifitseerima kõik isikud, kes sooritavad arveldustehinguid üle 15 000 ECU või sularahatehinguid üle 7 500 ECU suuruse summa vastavalt Eesti Panga kursile.

Siit soovitus VEB-fondi kreeditoridele, kes siiani tagajärjetult kohtuuksi kulutades tagajärjetult oma Eesti Pangas ja UBB-s haihtunud raha taga otsivad. Kuna dollarid on USA riigi omand, siis käivad kõik dollaritehingud üle maailma läbi USA pankade korrespondentkontode. Sellega muutuvad taolised tehingud USA jurisdiktsiooni all olevaiks. Kuna kirjeldatud asjaolud selgusid alles praegu tänu Panama paberite lekkele, on mõtet kaaluda rahapesu süüdistuse esitamist USA-s. Seda enam, et Riigikogu kantselei on salastanud Riigikogu VEB-fondi uurimiskomisjonis ütlusi andnute helisalvestised, viidates ka rahapesu ja terrorismi rahastamise paragrahvidele.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus