Eesti Vabariigi president hr Toomas Hendrik Ilves
Eesti Vabariigi peaminister hr Andrus Ansip
Eesti Vabariigi välisminister hr Urmas Paet
Õiguskantsler hr Indrek Teder
Kaitsepolitsei peadirektor hr Raivo Aeg
Riigikogu väliskomisjoni esimees hr Marko Mihkelson
Riigikogu põhiseaduskomisjon
Eesti Vabariigi ja rahvusvaheline üldsus

EESTI KODANIKE AVALDUS EESTI VABARIIGI PÕHISEADUSLIKU KORRA JA TERRITORIAALSE TERVIKLIKKUSE RIKKUMISE, SAMUTI 2. VEEBRUARI 1920 TARTU RAHULEPINGU VALIKULISE TÄITMISE KOHTA

EESTI-VENE KAVATSETAV „PIIRILEPE” – JÄRJEKORDNE KATSE EESTI VABARIIKI ÕÕNESTADA. JÄÄGEM USTAVAKS JULIUS KUPERJANOVI, JAAN POSKA JA JÜRI KUKE MÄLESTUSELE!



Oleme väga mures Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel äsja Moskvas lõppenud ja edaspidi jätkuvate piiriläbirääkimiste pärast – neil ei juhinduta 1991. aastal taastatud Eesti Vabariigi õigusjärgluse põhimõttest. On lubamatu mainitud põhimõtet järgida valikuliselt, vaid see peab kehtima kõiges ja tervikuna – kaasa arvatud Eesti Vabariigi idapiir. Sellega öeldakse, et praegusi läbirääkimisi idanaabriga piiriprobleemides tuleb pidada üksnes 2. veebruari 1920 Tartu rahulepinguga kehtestatud riigipiiri, mitte aga Nõukogude Liidu stalinistliku juhtkonna poolt 1940ndatel aastatel pealesurutud, okupatsiooni ja anneksiooni tingimustes kehtestatud ning järelikult õigustühise „piirileppe” alusel. Teisisõnu väljendudes – ei tohi kõnealuse idapiiri kulgemine, mis 1920. aasta Tartu rahulepingus juba sai üksikasjalikult fikseeritud, praegusel ajal kellegi huvides enam revideerimisele tulla. Öeldu puudutab seni ikka veel Vene Föderatsiooni koosseisus olevate Eesti Vabariigi Petserimaa valdade, samuti Virumaa Ingeri valdade (pindala kokku 2321,37 ruutkilomeetrit) tagastamist Eestile koos nendel aladel varem elanud või praegugi elavate Eesti Vabariigi kodanike varaga.

Praegustel nn konsultatsioonidel Moskvas peaks Eesti delegatsioon eesotsas Marko Mihkelsoniga lähtuma Eesti Vabariigi territoriaalse terviklikkuse põhimõttest, rahvusvahelistest kokkulepetest ja üldtunnustatud normidest. Mainitud delegatsioon peab Vene Föderatsioonilt kui Nõukogude Liidu õigusjärglaselt kompromissitult nõudma 1920. a. Tartu rahulepingus kehtestatud riigipiiri tunnustamist ja täielikku taastamist. Kavandatav, stalinistlikku pärandit legaliseeriv uus piirileping pole midagi muud kui Eesti ajaloo võimekaima diplomaadi Jaan Poska (1866-1920) elutöö mõnitamine. Eesti Vabariigi sünnitunnistuseks nimetatud dokumendiga Moskvas targutades ja kaubeldes ei tehta seda muidugi Eesti Vabariigi huvides, vaid allkirjastamise korral saaks sobingust meile uus „hääletu alistumine”, järjekordne „võidukas järeleandmine”, setu rahvakillu reetmine ja Eesti ühiskonna lõhestamine.

Oleme seisukohal, et nn vaikiva ajastu sarnaselt pole meil õigust ükskõikselt, käed rüpes pealt vaadata, kuidas postsovetliku Eesti eliit, välispoliitika ja diplomaatia idapiiri küsimuses estoniseeruvad (analoogiliselt Eesti põhjanaabrile juba varem osaks saanud, põlastusväärse maiguga finlandiseerumisele).

Eesti Vabariigi praegune valitsus, eelkõige välisminister Urmas Paet on 27. märtsil tähistatud nn priiuse päeva puhul otsustanud Eesti Vabariigi kodanikke kostitada (pehmelt väljendudes) üpris kummalise „kingitusega”.

Vabariigi Valitsus, rikkudes põhiseaduslikku korda (kehtestatud 1920. a. Eesti – Vene Tartu rahulepingu alusel), valmistub Vene Föderatsiooniga sõlmima uut nn piirilepet. Sellisel viisil pigistatakse silm kinni lähiminevikus asetleidnud vägivallale väikeriigi kallal ning üritatakse tänapäeval „legaliseerida” Eesti Vabariigi okupatsiooniaegset idapiiri – Petseri maakonna ja Narva jõe taguste valdade loovutamist idanaabrile. Lisaks veel „põhjendada” õigusjärgsete omanike varaliste õiguste ignoreerimist mainitud maa-aladel. Oma praeguse tegevusega soodustavad ikka veel desovetiseerimata Eesti valitsevad ringkonnad mitte üksnes neostalinistide võimulpüsimist V. Putini juhitaval Venemaal, vaid ka selle naaberriikide ohustamist Kremli ambitsioonide kaudu.

Kuulutame kõigile Eesti kodanikele ja elanikele, samuti teistele riikidele ja rahvusvahelisele üldsusele, et allkirjastamise korral muutub kavandatav Eesti-Vene piirilepe alates selle sõlmimise hetkest (ex tunc) õigustühiseks. Lubamatu on sõlmida „mõlemaid pooli rahuldav piirilepe” sellise riigiga, kes oma varasemaid kahepoolseid lepinguid (sealhulgas näiteks 1939. a. nn baasideleping) pole soovinudki täita. Tekib küsimus – mille poolest erineb praeguse Eesti mõnede välispoliitikute ja diplomaatide tegevus riigireetmisest?

Kutsume Eesti Vabariigi kõiki kodanikke üles oma ideaalides, käitumises ja tegevuses lähtuma 2. veebruari 1920 Tartu rahulepingust tervikuna, toetades käesolevat avalikku pöördumist oma allkirjaga, kaasa arvatud protestiaktsioonid valitsevate ringkondade orjameelsuse ja meelevalla vastu.



Pärandagem Eesti Vabariik tema ajaloolistes ja õiguslikes piirides eesti rahva tulevastele põlvedele tervikuna! Püsigu vankumatuna eelmiste põlvkondade eestlaste, meie teistest rahvustest sõprade vere, palehigi, vaeva, visa ja kangelasliku võitlusega kättevõidetud ja ülesehitatud riigi iseseisvus, territoriaalne terviklikkus ja põhiseaduslik kord igavesti!



Tartus, 14. aprillil 2013



Eesti Vabariigi õigusjärgsed kodanikud:

Siim Hiedel, Aldo Kals, Tõnu Kalvet, Mart Niklus, Priit Rajasaar, Veiko Rämmel, Osvald Sasko, Tõnis Siim, Ain Teder, Rein Vanja

Märkmed: